Kui millestki muust rääkida ei ole, räägitakse ilmast. Kas ei ole praegu imeline talv?! Eelmisel nädalal saarde minek langes päevale, kui öö oli olnud väga pakaseline. Olin hommikul Tallinna kodus ja mõtlen, no misasja ma sinna saarde ronin?! Kas võtan kassid kaasa külmetama või jätan maha? Läksime ikka kõik üheskoos. Millised imelised vaated! Eestimaa on ilus! Kordi tahtnuks auto peatada ja pildistada. Sõitsin ja mõtlesin, et ei suuda mõista inimesi, kes ütlevad, et “iga kell oleks pigem soojas ja päikese all”. Äkki on nad seal liiga palju olnud ja pea on palmi all ära küpsenud?! No kuidas saab sellisest ilust loobuda?! Ma väga loodan, et see ei ole sellest, et ma äkitsi lihtsalt kade olen?!
Ilus oli ka Mardi. Nii puhas, nii valge, nii süütu, nii süütu.
Jätkame iluga. Seekord pühendasin aja pildistamisele. Alustame lammastest.
Kas pole vahva?! Ürgsed, meie põlised lambad, kihnu maalambad, ürgses looduses, läbi lume sumamas. Kõik mu 13, vanemad, nooremad ja kõige nooremad uted – Oomaigaad, Opaal, Tundra, Tiramisu, Öömops, Oldi, Ode, Ogatutt, Oivaliine, Olii, Tabaliisu, Oheliise, Oheliine kenasti rivis.
Ja kuidas naudivad talve mu jäärapoisid – Ott, Taifuun, Tuisk ja Tabaja.
Kellele meeldivad lambad, eelkõige muidugi kihnu maalambad ja nende ilu ja tõu mitmekesisus, siis teile on kohe eraldi album, kus pilte saate nautida SIIN.
Lammastest nii palju, et kui inimeste puhul paneb imestama, et kiputakse pigem palmi alla, kui siinset talve ilu ja mõnu nautida, siis lammaste puhul, et nemad laudas kohe üldse olla ei taha. Mina nägin neid laudas vaid siis, kui neile leiba viisin ja nad sinna kutsusin. Muidu ikka seisvad õues, kasukad lumised, naudivad tuult ja tuisku, pikutavad lume sees. Kahju kohe neist lammastest, kes terve talve on sunnitud kinnises laudas elama.
Kui tavaliselt postitan koerast nö. ilupilte, siis seekord jagan rõõmuga pilti, kuidas ta lumes möllab. Ja seda teeb ta täiega! Õnneks Mardil saab ta vabalt ringi joosta ja ma ei pea rihma otsas talle järgi lendama.
Maiuspalaks pilt ka kassist.
Looma pildid vaadatud, ilmast räägitud aga ometigi,millest rääkida, on mul veel.
Meil peeti külas ajujahti. Kohe täitsa uhkelt. Kisa, kolistamine käis otse üle naabrite heinamaa metsas. Loomulikult ka lasud. Palju. Nii mu lambad kui kõrval olevad hobused olid üsna häiritud sellest. Kuuldu järgi oli jahimehi ka Soomest ja Rootsist, külapeal oli laagergi püsti. Nägime kuidas pärast autod rivis lahkusid, neid oli vähemalt 20 tükki küll. Nüüd tuleb aga minu aga. Ja hoiatus nõrganärvilistele, võib järgneda häirivat sisu.
Käime ikka koertega suuremaid ringe jalutamas. Kuhu sa paksu lumega lähed, lähed ja kõnnid mööda külateed. Lähed ja näed, kotkad, kaarnad “peavad pidu”. Lähemale jõudes näed külateed…
Ja kohe paari meetri kaugusel sellest samast külateest näed puude vahel jäänuseid…
Kas tõesti peetakse nii jahti? Ma ei saa öelda, et ma shokis oleksin olnud, üllatunud ja segaduses aga küll. Õnneks mul tuttavaid on, ka jahimehi, nii saingi vastuse. ” Metslooma jääke võib või peabki metsa viima, jätma. Mis metsast tulnud see sinna ka jääb. Eks nö. jahimehi on ka igasuguseid… kahjuks.” Viimane käis siis keset küla toimunu kohta. Sobiks siia öelda, et kui asju tehakse südamega…..
Juhtusin nägema “toredat” uudist “Kuusehekk võib tuua kaasa maamaksu tõusu.” Kuusehekki ma küll rajanud ei ole aga kuusekesi kiviaia taha istutanud ikka, mõjalegi puid ja põõsaid.
” Seni kasutati maamaksu arvutamisel maamõõtjate katastrile esitatud andmeid, sellest aastast käib maade arvestus aga aerofotode alusel. Seega võetakse pisemgi metsatukk krundi serval automaatselt arvesse metsamaana, millel kõrgem maksustamishind. “
No kas ei ole mitte vahva! Keegi ametnik, vahib ülevalt alla tehtud fotot ja teeb tähtsaid otsuseid! Mind sundis see kohe huviga vaatama, mis seis Mardiga on. Äkki on totakast elamumaast võimalus saada metsamaaks?!
Maade teemal kirjutasin kevadel SIIN. Saate end kurssi viia, miks ma elamumaad totakaks nimetasin. Aga mis seis siis nüüd on uuel aastal Mardi maadega?
Oh sa püha müristus! Kui nad ise ka arusaaks, mida sinna kirja panevad! Harin mis ma harin seda maad seal aga näe, teist vähemaks jäänud! Või näitab see arv, et nii palju on veel vaja harida?!
Suurest harimisest ja ka lammaste tegevusest vist on looduslikku rohumaad õige väheks jäänud. Kui ma nüüd vaid teaks, milline see Mardi osast see looduslik nende arust on?!
Metsamaa. No jah, olen seal võsa ja ka puid tõesti aastatega mahavõtnud. Samas uusi puid juurde päris palju istutanud aga ju need ei ole veel piisavalt suureks kasvanud, et seal aerofotol näha oleks!
Õuemaa! No näed, harimisest, eelkõige vist niitmisest kasu ka! Olen oma õue neli korda suuremaks saanud! Kui sama agaralt jätkan ja kui äkki veel naabri heinamaale ka lähen, saan õue veelgi suuremaks?!
No ja mis see muu maa veel on? Ei osatud pildi pealt piisavalt hästi tuvastada? Olete lahkelt külla ootaud kallid maaameti ametnikud selgitusi jagama ja maid tuvastama!
Räägime katusest. Aastaid tagasi ütles mulle Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri keskuse juhataja Elo Lutsepp, et ta loodab, et ühel päeval jõutakse nii kaugele, et riik hakkab toetama rehimajade katuste kordategemist. Nüüd on siis põhjust rõõmustada. Riik toetab väärtusliku taluarhitektuuri korrastamist ja säilitamist! Muinsuskaitseameti lehel kõik kenasti kirjas. Vaata SIIN.
Mitmed sõbrad ja head tuttavad saatsid mulle lingi toetuse jagamise kohta. Nii armas, et te mu peale mõtlete! Aitäh! Paraku pidin ma kõigile vastama – Kus on raha, sinna tuleb seda juurde. See toetus on mõeldud rikastele.
Loomulikult saan ma aru, et niisama ei jaota raha kellegile keegi. Aga kas kujutate ette, et kui üks keskmine rehemaja katus on umbes täpselt 400m2 ja rookatuse ruudu hind on 40€ ja toetuse saamiseks on nõutav vähemalt 50% omafinanseering, et ühel lihtsurelikul on sahtlis 8000€ just nüüd ja pragu niisama vedelemas? Taotluse esitamiseks on aega 1 kuu. Selle aja sisse peab mahtuma siis mõõtmised ja projektid ja hinnapakkumised. Mõni on kindlasti osav, see kellel kogemused igasuguste projektide esitamisega ja toetuste saamisega, mina aga hetkel, isegi kui mul see 8000€ olemas oleks, ei oska kuskilt otsast alustada. kindlasti on ka neid, kellel oli katuse tegemine plaanis ja raha kokku kogutud, nüüd õnneks saavad sellest poole juba muuks renoveerimiseks paigutada või siis põgeneda soojale maale palmi alla puhakama. Aga kas kujutate ette, et üks 80+ mammi oskab taotlusi ja projekte esitada? Kirjutasin kunagi oma küla Astast, eks otse üle hobusekopli elab. Kahjuks ei ole pildid seal postituses säilinud, sest kunagi sai blogi vanast kohast siia kolitud ja pildid läksid kaotsi aga mingit aimu saab ikka, kui lugu lugeda SIIT. See talu koos oma rehimajaga kustub koos mammiga kahjuks vist…..
Ka katuse murest olen kirjutanud. Aastal 2008. Loe SIIT.
Aga ka 2013 aastal, kui maja sai päästetud läbitilkuvast katusest. Loe SIIT.
Kõik kes mulle seda toetuse linki jagasid, avaldasid arvamust, et mul on palju sõpru ja palju talu fänne, kindlasti saaksin nende abiga selle nõutud omafinanseeringu raha kokku. Saaksin? Kas teeme proovi?! Muide kunagi tegin toetusfondi, nii et kui on tunne, et soovid abistada siis info on SIIN.
Toetusfondi teemal võid ka lugeda 2009 aasta postitust SIIN.
Uut toetust jaotatakse õnneks kolmel aastal veel. On millele mõelda ja millele siht võtta. Paari päeva pärast olen aga jälle Mardil ja siis on täiesti reaalne siht olemas. On aeg tegemistele ja töödele mõtlema hakata. Paras aeg näiteks õunapuid lõikama hakata. Õnneks jagunevad päevad ka nii, et on aega kodus olla ja tegutseda.
Selleks korraks lõpetan. Tänan, et lõpuni lugesid, tänan, et kaasa mõtlesid!