Skip to content

Asta

Asta published on Asta kohta on 7 kommentaari

asta

Ühel päeval tuli naabrinaisega teemaks talu ja selle ajalugu või vanus, enam täpselt ei mäletagi. Ja Raaja ütles, oh, siit üle kopli elab Asta, et temal kõik hooned säilnud nagu vanasti need olid. Kahjuks ei olnud see päev Astat kodus, kui plaanisime koos külla minna. Nii siis läksin ise Hellega , otse üle kopli naabrinaisele külla.

Asta on 78 aastane, elab Lansi talus. Mehe mattis 6 aastat tagasi. Poeg käib ikka abiks. Muidu aga üksi igav, eriti talvel. “Et inimesi näeb nii harva, et hakka või kartma neid.” Meie tulek rõõmustas teda väga. Asta oli väga tore lahke, näitas kõiki oma hooneid ja kutsus tuppagi.

Astal on rehemaja säilinud pea tervenisti. Kambri pool, nelja kambriga, rehetuba, rehealune. Rehealuse otsas oli kunagi veel mingi hoone olnud, arvatavasti siis laut. Vene ajal peeti rehealuses hobuseid, rehetoas lambaid seni, kuni kaasa lahkus. Rehaalusest on saanud puude ja kola hoidmis koht, rehetuba on lihtsalt kola täis.

Aga nüüd põhiline. Keset hoovi on Astal vana paargu.

asta-paargu

Vasakpoolses tehti suvel süüa, padagi vedeles veel maas. Paremal oli sepikoda, mille taga kelder, kus praegugi Asta kartulid. Nii nagu rehemaja seiskord on kehv, ei ole kiita ka paarguga. Aga sain ülevaate, milline võis olla paargu minu talus ja ideid, kuidas seda kunagi taastama hakata.

Säilinud on poolkaares aidad. “Liha-, kala-, viljaait, vahemik” loetles Asta. Asta tõi taskulambi ja lubas lahkelt igalepoole sissepiiluda. Nii põnev, nii põnev! Ja mu süda tilkus verd! Neis lagunevate katustega aitades olid sees suured kirstud ja tünnid! Ja jumal teab mis väärtuslikku seal veel võis olla.

asta-ait

Kurb on vaadata, kuidas meie ajalugu ja kultuur ja arhitektuur hävineb. Kas ei võiks ja peaks olema see riigi kohus aidata selliseid talusi?! Eks maainimesele käib kõik ülejõu, võimalik, et ei osata seda vana ka hinnata. Või peame lootma, et mõni rikas soomlane sellise koha ära ostab?

Asta suhtles Mardi talu perenaise Salomoniaga kah. Loodetvasti, kui Asta suvel minule külla tuleb, on aega rahulikult rääkida, igasugu huvitavast. Seekord oli kell hiline ja meil oli vaja enne pimedat läbi kopli õnnelikult koju jõuda.

“Salomonia oli Kihelkonna haiglas, arstid lubasid jaanipäevaks koju. Jaanilaupäeval olid matused” räägib Asta. Kas ei ole mõnesmõttes ilus? Salomonia hing sai koju……

Astale lubasin järgmine kord kui Mardil olen, külla minna. Seda ma kindlasti ka teen, sest selliste inimestega veedetud aeg on väga väärtuslik. Seda enam, et Asta on väga armas memmeke.

7 kommentaari

Olen huviga su tegemisi j2lginud.Tublidus ise!Ka meil on vanavanaisa talukoht Saarde metsade vahel.Kahjuks on seal s2ilinud vaid m6ned vundamendikivid ja vanavanaisa 100 aastased 6unapuud…mis muide,kannavad ubinaid siiani!
Hinges olen talunik,aga reaalselt ma selleks vaevalt et kunagi saan.Kuid mine tea!

Minu vanaisa kohast ei ole ka kahjuks mdiagi järgi Järvamaal. Maad müüdi ka pärast tagastamist maha. Ise käisin väiksena vanaisa õe juures, seal samas suht lähedal. Neil järeltulijaid mehega ei olndu ja nii kogu suguselt seal koos käis. Mulle väga meeldis, meie perest olin seal kõige rohkem. Peale nende lahkumist teise ilma müüdi see koht maha. Ja näed, nüüd ei jäänud muud üle, kui sie endale talu osta. Muidugi oleks mõnes mõttes lahe olndu ju olla oma esivanemate maal, aga näe, minust sai saarlane. Eks töötamine on jätnud oma jälje ja mis seal salata, Saaremaasse armusin kohe, kui esimest korda seal käisin.
Nüüd alles, üks sugulane, eks pidas 70 juubelit ja kes seal vanaisa õe juures suur abiline oli ja kõike asju koos vanatädiga tegi, ütles, “näe Ivar, sina pärisid selle pisiku. Meist asja ei saanud kellegist”
Ja kas ma oleks mõned aastad tagasi seda kõike uskunud? Päev päevalt kisub mind aina rohkem sinna, mõtetes olen niikuinii seal koguaeg. Varsti tulevad lambad loodetavasti ja kes teab msi edasi kõik saab. Muidugi jääb mingi osa minust ka linna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.