Skip to content

Üks rääkimata lugu.

Üks rääkimata lugu. published on Üks rääkimata lugu. kohta on 1 kommentaar

“Tere. Te olete minu maa pealt küttepuid teinud!”
Sellise kõne sain ühel kevadisel päeval. Esmane mõte oli, et keegi mu sõpradest teeb mulle kena nalja. Et mis mõttes nagu! Aga ei, helistajal oli tõsi taga.
Nii ta on, tuleb välja, ma olen pätt ja kaabakas, varas nüüd vist ka. Toimetanud siin, selle pea 11 aasta jooksul, algselt mitte kellegi maal, siis riigi maal ja nüüd oh üllatust, metsaärika maal. Ainus vahe, et ma ei tee endale küttepuid, vaid olen püüdnud talu ümbrust korrastada. Võtnud võsa (mõni võsa kasvanud ka puuks eks ole), niitnud nõgeseid, külvanud heinaseemet.

Et siis jah, puuriidast tahapoole on nüüd see “kus ma küttepuid teen” Lisaks sellele, et riidast eestpoole ka, õnneks omal maal.
Et asi arusaadav oleks, läheme ajaloos tagasi.
1938. aastast on Luulupe mõisa järgi talu Mardi nr. 10, kinnistu number 4273 pinna suurus 34,71 ha. Omanik Aleksander Pihl. Sassi ma ka Mardi talu peremeheks pean. Peale teda saab perenaiseks tema tütar, kes saatuse tahtel vanatüdrukuks jäi. Nii said talu pärijad.
Külajutud räägivad, et pärijast “peremees” müüs valda jokkis peaga, viinarahaks, maha talu maad. oli neid siis 34,71 või rohkem, kes neid külajutte teab. Kui oma eluga jõuti nii kaugele, et müüa tuli ka maja, avastati, et keegi ei osta ju maja, kui maja ümber ei ole maad. nii et kui mina ostu-müügi tehingut 2007. aastal tegin, maksin ostu kahes osas. Esimene raha siis selleks, et müüjad saaksid maksta maamõõtmise eest. Minul ja minu Mardi talul on maad 1,7 ha
Kust see 1,7 ha tuli?! Ei tea seda vist vanajumalgi. Mulle tundub, et seisis kruusateel jokkis mees, tatsas sammu siia sinna, nägi võsa vahelt maja ja käega umbes täpselt näitas, mõõda siit ja võimalikult vähe maad. Kas mõõtja ka jokkis oli…. no tundub küll.
Et asi selgem, tegin maaameti lehelt pilte.

See sinisega on siis Mardi maa mis mul on.

Punasega, mis minu loogika järgi võiks olla. Ma ei tea, kuidas see maade tagasiostmine käib aga arvata on, et taheti võimalikult vähe seda saada. Siia juurde nüüd pilt tsaari aja kaardist, mis tõestab, et minu loogika on täitsa õige.

Ja ka Vabariigi aegsel, 1920 kaardil Mardi maa sama.

Raske on arusaadavalt asja selgeks teha neile, kes pole kohapeal käinud ja näinud, millest ma täpselt räägin.
Kõik on nagu kombes aga kui seisad maja ja lauda taga ja vaatad justkui iseenesest mõistetavalt talule kuuluvat maad seal taga, tuleb välja, et tegelt üks nurk sellest ei ole üldse Mardi maa olnudki. Peale seda ajuvaba mõõtmist ennem müüki muidugi. Et asi selgem, tegin pildi lauda lakast ja punane joon, mille tõmbasin umbes täpselt, näitab siis mu piiri. Kas pole jabur?!

Ja kuidas siis mina nii loll olin, et kõrvitsad võõrale maale istutasin?! Kuskil ju piirimärke ei olnud. Ja eks ma loogiliselt võtsin, kust algab värav, kust jookseb kiviaed, kus on heinamaa piir…. Aga ei, see loogika ei pea üldse paika!
Esimesel talvel sai hakatud kohe võsa võtma. See ulatus laudani välja. Aasta aastalt ikka siit ja sealt olen üritanud asja kontrolli alla saada. Nii ka see kevad. Peamine eesmärk, et õhtupäike hoovi paistaks no ja muidugi, et oleks kena ja korras talu ümbrus. Ühel hetkel muidugi sain aru, et minu loogika ja ametlikud piirid on paigast ära. Hakkasin maaamaeti lehel asja uurima. Ja nüüd jõuame asja tuumani. Minu kõrval olev maatükike ei ole mitte kellegi maa! Maamet ei teadnud sellest mitte kui midagi! Ausalt! Aga mina loll hakkasin torkima ja sorkima. Kirjutasin maaametile, vallale kirja, et oleksin sellest maast huvitatud. Isegi mitte kogu maast, vaid tõesti, minu maa kõrval olevast lapist, kus heinamaad peal. Kogu see mitte kellegile kuuluv maa tekkis sellest, et mõõdeti siit ja sealt maid välja ja see mis sinna vahele jäi, üle jäi, see jäigi.
Ehk siis piltidega. Mardi talu jääb alla paremale. Helesinisega on siis see mitte kellegi maa. Oli seda umbes 6 ha.

Mina oleksin olnud huvitatud olnud umbes 2 ha heinamaa lappidest, kuhu natuke jääb ka seda risumetsa. Tegin selle osa nüüd tumesinisega.

Kohe anti mulle mõista, et eraldama seda maad tükkidena ei hakata. Või siis poolitama vms.
Võttis mõned aastad aega, kui kaardile ilmus selle maa peale katastri number. Ikka helistasin ja suhtlesin, vist erinevate tädidega… öeldi ikka, veel müüki ei lähe, helisa poole aasta pärast. Siis öeldi jälle, et helista poole aasta pärast. Mul aga kinnisideed ümber olevaid maid omandada ei ole, kogemus ka puudub, nii kaotasin järje ja üks hetk unustasin, et nüüd on jälle poola aastat möödas, peaks helistama.
See oli vist  4 aastat tagasi, kui Kase peremees pakkus mulle, et võiks osad lambad suveks mu juurde tuua. Samal kevadel räägib hobusekasvataja, et tema teeb oma kopli suuremaks, ehk siis mu laudani peaaegu välja. Mõtlen küll, huvitav, tean surmkindlalt, et riigi maa, äsja olin siis maaaametiga suhelnud, et mismoodi küll. Aga mine sa tea, mehel vallas käpp sees, on ju külas teisigi maid ostnud ja rendile võtnud, et ehk on kasutusloa saanud. Igaks juhuks siiski ütlen, et kuule, ma tahtsin siia lambad panna. Tulen ma järgmine kord Mardile, aiapostid täpselt kenasti nii pandud, nagu ma mõtlesin ja lootsin. Kaardil siis see punasega tehtud osa, mida nüüd viimased aastad olen kasutanud, õigemini siis lambad. Kaks suve Kase vana omad ja nüüd teist suve minu enda omad. Lammastega koos püüame seda maad harida. Mina neile abiks nõgeseid niitmas, seemet külvates….

Muidugi on “tore” veel see, et kui kõik ümberolevad maad, olgu seal talud peal või mitte, on maamittetulundus maad, siis minul on elamumaa. Mis sest et risumets ja heinamaad on kõik ühesugused. Seega, ei laiene mulle eelisostu õigus, vaatamata sellele, et olen piirnev maa.
Nii ma seal siis toimetasin, usus, et ei leidu ju ometi lolli, kes sellist maad hakkab ostma. Ma lihtsalt ei tule selle peale, et raha saamise eesmärgil ostetakse igasuguseid maid kokku. Ja ikka loogiliselt maid võttes, justkui oma talu maad korrastanud. Veel sellele kevadel rääkisin ühe teadjama sõbraga. Et pidavat olema nii, et kui maa müük ei õnnestu, saab lõpuks ise kopikate eest ära osta. Viskasin veel nalja, et näe, korrastan võõrast maad, väärtus ja hind ju aina tõuseb.
Ja nüüd siis päris asja juurde. Selle kõne. Natuke kogusin end, helistasin tagasi ja rääkisin umbes sama loo ära, mis siin kirjutasin. Pakuti, et saame kokku, räägime mis huvid n. Olin sel hetkel Tallinnas, nii kui Mardile paari päeva pärast jõudsin, helistasin. Siis aga oli kiire kiire ja kohtunud me siiani ei olegi. Telefoni teel ütles, et hobusekasvatajaga sai ta kokkuleppele. Seda ma nägin jah, sest kui Mardile tulin, olid hobused seal maal peal.
Millised huvid siis oleks?! Mina tema omasi tahaks väga teada! Millised huvid on tal näiteks minu kiviaia taga olevale heinamaale? Hakkepuidu firmal ei ole sealt pealt ju midagi võtta. Kuna telefoni vestlus oli tegelikult üsna sümpaatne, siis olen veel positiivselt meelestatud. Ega mina tea, kuidas need metsa ärid käivad. Ostad metsa, teed sellega üks null ja edasi? Püüad veel teenida ja maha parseldada maa?! Ehk siis, mulle tundub, et on kolm varianti. Halb, hea ja vahepealne. Halb, nii mulle kui ka mu naabitele, on see, et ühel peal on meil seal põhjapool lageraie. Vaatame lagedat hobusekoplit praeguse metsatuka taga ja sealt teist küla ka veel. Ja põhjatuuled puhuvad. Parim varjant minu jaoks, tuleb tüüp ja teeb paari päevaga masinatega ära töö, mida ma aastate kaupa käsitsi üritan teha. Aga kas tema peale raha oskab mõelda teiste peale, kes seal elavad?! No ja vahepealne varjan jääb selle kahe vahele, ehk jääb tamm püstigi, mille kevadel võsa vahelt päästsin. Ja siis müüb osa maad mulle, selle sama, mida kohe alguses oleksin soovinud. Ja mis hinnaga?
Tüüp muidugi imestas, et maaamaet ei ole mind müügist teavitanud. Helistasin maaametisse, uurisin, et miks nii. Seekord kõlas vaid ülbe, üleolev vastus – nemad ei ole kohustatud. Ja ometigi olin ma ju kirja saatnud ja aastaid asja ajanud ja uurinud ja suhelnud ja neil oli selle kohta märge olemas. “Kohustatud” aga on nad iga hinna eest maha parseldama iga maa, et riigikassasse miskit saada. Mõtlemata,  mida ja kellele nad müüvad, mis kahju ja valu nad koha peal elavatele teevad. Jumal tänatud, et ma sellist negatiivset tööd ei pea tegema! Mis tundega ma läheks õhtul magama ja hommikul ärkan, teades kui palju halba ma teen?!
Ma olen suur Eesti patrioot. Kuid vahel ajab ka mind vihale igasugune idiootsus. Kuid ma ikkagi olen! Ma usun ja loodan, et kunagi tulevad paremad ajad… Rumal ja naiivne lillelaps nagu ma ehk olla võin, usun, et ka see lugu laheneb veel hästi.
Seniks aga pilt meie maadest, jah meie, minu ja naabrite, sest meie elame siin! Eks näis, milline on sama pilt kunagi.

Ega mulle teiste maade peale küttepuude tegemisest piisa! Ma käin ka teiste maa peal heina tegemas! Teiselpool mu maad on piiriks jõgi, selle taga mõned meetrid maad ja siis hakkab suur hobuste koppel. Jõe kaldaid ja kiviaia äärest olen varemgi võsa võtnud ja niitnud, ikka, et jõesäng oleks jõesängi moodi, et vana kiviaed n’ha oleks ja muidu kena vaadata. Nüüd võtsin trimmeri ja niitsin ka seda maad sealt jõu tagant. Ütlesin hobusekasvatajale ka, et näe, teen Su maa peal heina. Ta naeris ja kiitis, kui tubli ma ikka olen ja kõik nii kord teinud. Aga on ju palju kenam?!

Mõistust, arukust ja südant kõigile ja lähme eluga, loodetavasti kenasti edasi.

1 kommentaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.