Skip to content

Katus.

Katus. published on Katus. kohta on 1 kommentaar

Nüüd on see siis tehtud. Mulle tundub, et ma ise veel ei saa arugi, kui suur ja tähtis asi. Ja ema süda on rahul. Mina aga ostsin lilli, põõsaid ja puid, ema kordas ikka- “Katus, katus, katus”

Teeme väikse meenutuse. Selline see katus siis oli, kui 15 august 2007 Mardile läksin. Täpsustuseks, jutt käib maja põhjapoolsest küljest ja otsast. Lõuna küljele oli jõutud millaski eterniit peale panna.

Uskuge mind, ma tean, kõige parem oleks Mardile rookatus. Selline ehe ja õige. Ootasin viis aastat, imet ei juhtunud. Ei ole osanud ma endale sebida sinna nö. koolitust, mille abil oleks ehk katuse parema hinnaga peale saanud, makstes vaid materjali. Muideks, 2/3 rookatuse hinnast moodustab huvitaval kombel töö.

Ei ole osanud väljamõelda kavalaid, ehk ka omakasupüüdlike äriplaane, et saada toetust siit või sealt.

See kõik selleks. Esimene aasta lappisin katust seespoolt kilega, aitas. Katus aga lagunes edasi. Eelmine suvi, peale kuiva, kui kõva vihma tuli, tilkus sisse tagakambrist ja köögist. Lappisin sügisel vanade rookahludega, mille lakast leidsin. Aitas. Kevadel aga oli auk rehetoa kohal. Selge oli see, enam ei aita miski muu, kui uus katus.

Nüüd saan tänada Kase vana, Kallet. Tema on see hea inimene, kes kõik mu kauba hinnapäringud ja tellimused tegi ja transpordi organiseeris.

Ja läks lahti, viimane nädalavahetus mu puhkuse ajast. Katuse tegemise hingeks ja mõistuseks oli, peaaegu et kõrvalküla Halli talu Priit. Maa mehi võib imetleda! Putitab traktoreid ja muid masinaid, seadmeid, ehitab ja remondib endal ja kõigil teistel, jõuab veel künda ja heina teha ja mida kõike veel.

Sama tänulik olen veel Tanelile, kes oli tohutult tubli. Aga ka Kallele, kes meid esimesel päeval jõu ja nõuga aitas. Esimene päev oli siis mulle rohkem teooria, teised päevad ei jäänud muud üle, kui praktikaga tegeleda. Seega, eks ma olin ka natuke tubli. Aitasin, tegin, palju oskasin ja sain. Ja õppisin! Varajasemat kogemust pole olnud, nüüd asi nähtud ja ka tehtud, ehk kunagi panen mõne katuse juba ise?!

Ja nii läks tööks lahti.

Tuli teha valik, vana roog, maha.

Taladele lauad peale. Oh neid vanu talasi! Suured naelad läksid sisselüües kõveraks!

Laudadest uus roovitus peale.

Esimene plaat sai paika.

Vahepalaks. Korstna lammutas ja katusel kõlkus Tanel. Korstna ehitas ja katusel kõlkus Kalle. Mina muidugi mõlemat aidates aga katusel mitte kõlkudes! Mõtlesin siis, et mis seal ikka, korsten valmis, tuleb minna üles, ära lubjata. Hakkan siis minema, elav fantaasia ka nagu mul on, lähen mööda puust redelit ja mõtlen, kas pulgad ikka peavad vastu. Lähen mööda rauast katuseredelit edasi, jõuan üles, vaatan katuse ääre taha ja mõtlen, issand, kas see ikka peab siin taga kinni?! Vaatan korstna ümber, issand, on siin kuhugi astuda?! Istun harjale maha, hakkan tegema, ühest küljest kaugemale ei jõudnud, seest läks õõnsaks ja jalad pehmeks.

Kui aga tagaküljel oli roog maas ja silmaga nägin, kus olen ja kuhu astun, polnud hullu, siblisin üles ja alla, aitasin igas tegevuses. Korstna sain ka kolmest küljest tehtud, maja esise poolse tegi Kalle sõber, kes parajasti tal külas oli.

Ja korsten sai kena! Ma olen väga rahul!

Ja korsten sai ümber pleki. Jube, Priitu vaadates seal üleval hakkab juba paha.

Ja nüüd sai paika tagaküljel viimane plaat. Kui vahepeal olin seal mööda roovitust roninud edasi ja tagasi, siis nüüd oli pind alt kadunud, see katuseredel, millel minust ülevalpool 100 kilo kaaluv mees, tunne oli lihtsalt jube!!! Aga kas oli pääsu?! Nagu Priit vahel ütles meile – “Nutad ja teed.” Nutma just ei hakanud aga… Tanel tõi plaadi poole peale, mina siis edasi ja paika see viimane sai.

Edasi lammutas Tanel kelbi osa ja edasi läks töö sealgi. Ja selline ta siis pragu sai –

Pole viga? Või kena? No ma arvan, et täitsa mõlemat. Järgmiseks aastaks jääb teha veel katuseviilud. Plekki veel siia ja sinna. Keda hetkel kriiskav tsinkplekk häirib, rahu, see ajaga tuhmub ja saab ka värvida.

Maja ette jäi endine eterniit. Kui nüüd naljaga öelda, ei saa ju teisi kadedaks ajada, et Mardil uus katus on.

Kui naljaga jätkata, sattusin katuse tegemisest hoogu. “Katuse” sai ka paargu.

Lõpetuseks siis. Et praegu on tähtis, et enam ei ole hirmu, et Mardiga võib juhtuda sama, mis paljude teiste taludega Luulupel. On mu oma silme all peaagu, üks rehimaja sissekukkunud, st kukkus. On hääbuvaid….

Ja kui rikkus saabub, küll siis ka rookatus. Või vastupidi.

 

1 kommentaar

Vapustav! Vapustav on vaadata ja veenduda, et noored mehed linnast on sedavörd tublid ja myttavad Luulupe kyla hea eest. Mardi areng ja ilu on kogu Eestimaale auks ja eeskujuks. Poisid on vapustavalt tublid ja Ivari ind ja tarm! Väga kena on saanud! Jumala Önnistust soovime Allaniga kogu paigale. p.s. Olete te ka meile elu ja usu sisse puhunud ja Luulupet läbi Mardi armastama öpetanud- veelgi! Tänud teile Suured! Olgem Hoitud! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.