16.03.2022 kinnitas Põllumajandus- ja Toiduamet Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu (ELKL) poolt esitatud taotluse alusel eesti maalamba tõuks, tõunimetusega eesti maatõugu lammas. Eesti maatõugu lamba nimelühend on EML.
Eesti maalammas on meie kohalik põlistõug, kes kuulub Põhja-Euroopa lühisabalammaste perre. Eesti maalammas on läbi ajaloo kujunenud Eesti looduslikele- ja ilmastikutingimustele vastavaks, on hea söödakasutusega ning suurepärane maastikuhooldaja. Eesti maalammas on hea kohanemisvõimega, heade pidamistingimuste juures terve, hea sigivusega ja pikaealine. Eesti maalambad on intelligentsed ja uudishimulikud. Neil on säilinud tugev karjavaist ja kiire reaktsioon ohuolukordades. Eesti maalammast iseloomustab toitumistarkus. See tähendab, et erinevatel eluperioodidel ja hooaegadel kasutab ta energia saamiseks erinevaid taimi, puude osi (oksi, lehti, koort).
Lammas on praeguse Eesti aladel andnud meile kehakatet ja toitu vähemalt 4500 aastat. Kunagi moodustas maalammas üle-eestilise populatsiooni kuid tänapäeval on säilinud väikesearvuliselt ääremaadel ja saartel. Eesti maalammas on väikese- kuni keskmisekasvuline, peente jalgade ja lühikese sabaga lammas, kellel on säilinud mitmed põlised tunnused: lühikese karvaga kaetud pea ja jalad, kahekihiline vill, lühike kolmnurkne saba ja luipu laudjas. Osadel loomadel on sarved, tilbad ja esineb villaheide ning villaku värvivahetus. Eesti maalammast iseloomustab suur tõusisene geneetiline mitmekesisus.
Eesti maatõugu lamba aretuse eesmärgid on eesti maatõugu lamba genofondi, bioloogilise mitmekesisuse ja maalambaga seotud kultuuripärandi säilitamine.
Tekst pärineb Lamba-ja Kitsekasvatajate Liidu lehelt.
Kuidas jõudsin mina Eesti maalambani? Olles armunud Kihnu maalambasse, igatsenud ja oodanud neid aastaid, 2016 sügis saabusid mulle esimesed Kihnu maalambad. Millaski üks hea inimene küsis: “Ivar, olles Saaremaa mees, miks Sa Kihnu lambaid pead?!”
Aga sel ajal olin ma veel teadmatu, valede ja ajupesuga löödud. Siis teadsingi, et meie põline maalammas oli säilinud vaid Kihnu saarel…..
Tagantjärgi võin vaid öelda, et mul on nii kahju, et ma maalammaste juurde nii hilja jõudsin. Oleks ehk nii mõnedki valed ära hoidnud ja mine tea, oleks ehk maalamba olukord meil täna teine. Seda au endale ei julge võttaöelda, et parem aga, kindlasti oleks ma sellesse panustanud!
Usun ikka, et iga asi oma õigel. 2021 kevad käisin Saaremaa lehe “Meie Maa” jaoks tegemas lugu Vilve Nurmelast. Vilve on auga Eesti maalamba grand old lady.
Jutud räägitud, tuli lambad ka ülevaadata ja mõned pildid teha. Ja mulle jääb silma üks väike armas hall talleke. Teistest kuidagi kohe erinev ja silmatorkav. Tuli välja, et talleke oli sündinud minu sünnikuupäeval. Ja nagu ma oma suuri ja õigeid otsuseid olen ikka elus teinud, emotsiooni najal, ütlesin Vilvele:” Ma tahan seda lammast endale!” Ise mõeldes, et mul on küll Kihnu maalambad aga las olla üks, sümboolselt, ka Eesti maalammas.
Kui tuli aeg talleke koju tuua, olin jõudnud arusaamisele, et looma üksi ma suurde karja ei too. Tuleb ikka sõber kaasa võtta. Lõppes aga see sellega, et tulin koju nelja utttallega. Kuigi Vilma soovis mulle neid autosse veelgi juurde panna….
Sel hetkel ei olnud veel teada, mis saab Eesti maalamba tulevikust. Omades kogemust Kihnu maalamba säilitamisel, teadsin, et teen sama hästi ka seda Eesti maalambaga. Mul oli au panna oma uttedele nimed. Ja siit edasi saavad mu talled emaliini pidi esitähe järgi nimed.
Vilve – austusavaldus Vilve Nurmelale.
Salme – Mardi talu viimane perenaine, Salomania Pihl, Mardi Salme.
Krööt – minu isa isapoolse sugupuu esiema.
Maghta – lihtsalt üks kena vana Eesti nimi, mis mulle väga meeldib ja tundus, et just see hallile tallele väga sobilik on.
2022 kevad tõi rõõmu sõnumid! Eesti maalammas tunnistati tõuks! Siit edasi saab minna vaid täie pühendumuse ja kogu südamega.
2022 sügisel lisandus karjaga jäär Anti. Miks just tema? Kui käisin jäära valimas, oli keda ja mida valida. Olid uhked vanemad jäärad, oli sümpaatseid noori. Ja mina valisin tunde ja välimiku järgi, noore ilusa jäära, püüdes vaimusilmas näha, millised võiskid tulla temal järglased.
Nüüd jääb vaid põnevusega oodata 2023 kevadet, kui sünnivad esimesed oma Eesti maalamba talled. Ja uskuda ja loota, et saan anda oma panuse, meie põlistõu säilitamisel.