Skip to content

Mure katusega.

Mure katusega. published on Mure katusega. kohta on 16 kommentaari

Nagu teame, tehti saarel majadele  ikka rookatus. Hea rookatus pidas vastu aastaid sada. “Kaunil nõukogude ajal” ehiti katus eterniidiga, tänu millele vanad ja väärikad majad, nagu ütleb Elo Lutsepp, nõukogude aja üle on elanud. Eks ta oli, vihma pidas ja odav ka, ilust ja moest tol ajal vist rääkimata. Nii tabas see saatus ka minu rehielamut.

mardi talu
mardi talu

Seda aga kahjuks vaid ühel küljel, lõunapoolsel.

Selline olukord on aga maja taga. Ja see teeb muret. Üks koht lasi läbi, käisin katust seestpoolt kilega vooderdamas. Õnneks talad on kõik kuivad ja korras, mõned roovitused vaid mädandunud. Aga selge on see, et kaua see asi niimoodi vastu ei pea.

Elo Lutseb kirjutab Maakodus, detsember 2007 – ” Traditsioonilise rehemaja katus on tavaliselt väga suure pindalaga, mis teeb taastamise kulukaks. Kui talu väiksemate hoonetega suudavad omanikud ehk ise toime tulla, siis rehemaja katuse uuendamiseks oleks toetust küll kõige enam vaja. Loodame, et lähima kolme aasta jooksul leiab ka riik selleks võimalusi. Seni tuleb varuda kannatust.”

Eks selles lootuses elan natukene minagi. Sest hetkel ei huvita väärtuslik rehielamu ja tema katus küll kedagi. Ei Muinsuskaitset, valda, riigist rääkimata. PRIA-st oleks veel võimalik mingit toetust saada, selleks aga hakka turismitalu tegema (no ei!!! solkima rehielamut veel euro wc-de ja köökidega) või  loomakasvatus ja põllumajandusega teglema. Seda võimalust mul aga hetkel ei ole. Kuigi oli mul fantaasia, et võtaks kitsed. Suvel söövad väljas rohtu ja niita pole vaja, talvel aiatb naabimees toitmise ja jootmisega. See aga on liiga hull fantaasia.

Sügisel uurisin rookatuse tegijaid. Üks hakkaja mees käis Hiiumaalt, mõõtis ja tegi kalkulatsiooni, 180 tuhat. Oeh. Olen kiidelnud küll, et oi kui palju saab muuta ja korda teha ilma rahata, mida võite ka näha mu piltidel siin blogis aga kahjuks rookatust ei tee kuidagi ilma rahata. Aga just katus on number üks ja väga suur mure!

Muidugi oleks lihtne ja odav, kasvõi plekkkatus peale panna aga iga mõistusega inimene saab aru, et see oleks ju kuritegu. See oleks umbes sama, kui ma paneks ema kitli selga ja läheks linna peale. Loll võrdlus vist. Ja ma võin ju lolli üks päev mängida, kuid katusega lolli mängida ei saa.

Oskab keegi soovitada, aidata kuidagi?

Sest tõesti, nii minul kui ka kindlasti paljudel teistel on see mure. Ja mure ei ole ja tohiks olla ju ainult minu oma. See on ju tegelt meie kõigi ajalugu ja kultuur. Miks me sellest siis ei hooli?! Mõtlen eelkõige riiki.

16 kommentaari

Meil lehes mõni aeg tagasi kirjutati ühest Pärnumaa talust, mis sai ajaloolise katuse taastamiseks toetust. Kuna meil hetkel probleeme internetipõhise arhiiviga, ei suuda ma seda lugu üles leida, et kuidas täpselt ja kust. Aga kui huvi on, siis võin uurida, kes selle kirjutas ja kas ta mäletab mis ajal, võiks paberarhiivis natukene tuhnida.

Talu, mille katuse rahastamisest rääkisin, on Vardja talu Pärnumaal Saarde vallas.
Tegemist on täiskelplaastukatusega maakividest vundamendiga rõhkpalkhoonega, millel tüüpiline plaanilahendus: keskel rehetuba, mille kõrval lõunapoolsel küljel eeskamber kahe kõrvuti asuva tagakambriga.
Hoone on tunnistatud arhitektuurimälestiseks kultuuriministri 17. jaanuari 2006. aasta käskkirjaga ja mälestise kaitsevööndi piiriks on kinnistu piirid.

Arhitektuuripärandi nimekirja võtmisel sai oluliseks ilmselt asjaolu, et tegu on ühega kahest Pärnumaal säilinud klassikalisest rehielamust. Ma ei oska öelda, kui tihe “konkurents” Saaremaal on, aga ehk tasuks muinsuskaitse poolelt uurida? Kuna sa oled tegelenud ka talu ajaloo uurimisega, siis ehk on võimalik selle kaudu leida mingi niidiots, mida mööda edasi minna.

Äkki Vardja talu pererahvas oskaks paremini rääkida, kuidas neil see protsess välja nägi ning kust initsiatiiv tuli. Perenaise nimi on Kaja Paimets, kontakti mul endal pole, aga peaks olema võimalik lihtsalt saada. Kui vaja, siis küsi.

Originaalartiklit ei leidnud endiselt üles, aga katus taastati neil mäletamist mööda 2008. aastal ja said selleks 200 000 krooni toetust.

Tänud Anniki Sulle!
Googlest leidsin ka artklid, kahjuks Pärnu Postimehe omad ei avane, küll aga 1 Eesti Naise oma.
Ekspress Hotline annab telefone ka, hetkel ükski küll ei vastanud. Loodetavasti sain aga niidiotsa. Tasuks uurida ka muinsuskaitsest. Teen seda kohe. 🙂

Tore ju, kui midagi liigub.

PP artikleid ei ava jah, sest meil pärast uuele veebiplatvormile üleminekut pole seda korda saadud. Kui aga nt Google otsinguga lugu üles leida ja avada puhverdatud versioon, siis see peaks toimima 😉

Helistasin Pärnu Postimehesse ka juba. Mingi IT kamm neil seal jah. Võibolla paari nädalaga saab korda. Võibolla!
Elolt sain teda, et antud talu on jah arhitektuurimälestis ja et järelikult saadi rahad Muinsuskaitseametist.
Kuidas mäletsiseks saada, Lubas Elo uurida.
Seentega ei ole vast probleemi, oleneb muidugi ka ämbrist. 🙂

Seda paari nädala juttu oleme me rääkinud juba pikemat aega, nii et seda ei maksa puhta kullana võtta 😀
Kui sa ütled, et mingit konkreetset asja tahad, võin paberarhiivist välja otsida.

Ja hoia ikka kursis, kuidas asjad liiguvad 🙂 Mul tekkis juba hasart, nagu oma maja ehitaks.

Mis Sa ehmatad mind! Olen suhelnud Riiga ja ajalooarhiiviga jne. ja nüüd juutt 2 nädalat ja arhiivst otsin…….. mõtlesin,e t mida nüüd, kust nad siia oskavad kirjutada. 🙂
Aga kui teil see it värk ei parane, miks mitte, kui leiad arhiivist need jutud ja saadad mulle.
Ja kursis hoian nii palju, et kõik mis uus ja põnev ja oma tegemsied, kajastan ikka siin. Aga kui selle muinsuskaitse ja katusega head uudist, annan spetsiaalselt Sulle teada!
Ja aitäh, nii armsa lause eest!

Sain täna Elolt vastuse –

Arhitektuurimälestiseks sinu talu kahjuks muuta ei saa, sest esitaks on Saaremaal-Muhumaal juba kaitseall olevaid objekte ja kriteeriumiks on ka talukompleksi säilimine.

Nii et ei teagi kelle mille peale tige olla. Kas aja peale, endiste elanike, kes lasid kõrvalhoonetel laguneda, eelmise joodikust peremehe peale, kes aida mahamüüs……

Või võttagi nii, nagu tundub kuidas Munsuskaitse võtab, et kui osa läinud, minu siis juba kõik. Missest,e t maja arhailine rehielamu. Aga noh, ega saagi kellegi peale loota….. eks ma püüan nii palju, kui suuteline olen ja ehk kunagi saab see “tark ametnik”anda jälle hinnangu, et koht näeb talukompleksi moodi välja.

See jah hea uudis ei ole.

Samas, mis see tigetsemine ikka enam tagant järele annab, ainult negatiivseid emotsioone. Neid on ümberringi niigi palju, pole mõtet siis ise veel kunstlikult juurde toota 🙂 Tead vähemalt, et oled kõiki võimalusi uurinud, pärast oleks muidu kripeldama jäänud, et “kui äkki”.

Ei oskagi hoobilt öelda, mis hetkel kõige õigem lahendus oleks, sest ei tunne katusespetsiifikat nii hästi (õigem oleks öelda üldse mitte).
Mul üks sõber Saaremaal elades tegeles palkamajade ehitusega, võin ju küsida, kas teab katustest ka midagi või kedagi, kes lähemalt teaks.

Ja kui muidu ei saa, siis usinamalt toetusfond tööle 🙂 Ma olen nõus oma suvistest laadamüükidest kandma protsendi fondi, kui vastutasuks saab kord suve jooksul puid lõhkuda ja muru niita 🙂

Mh, no jah, kas see tige just nüüd õige sõna oligi…
Aga ehk on veel lootust ja võimalusi…
Katusetegijaid ju leiab, hinnadki soodsamad kui aasta tagasi aga see ei tähenda ju kahjuks, et mul seda kusagil oleks. 🙁 Ja selge see,e t pleeki peale ei pane. Laastukatus oleks veel asendus varjant.
Fond on kõigile headele inimestele avatud.:)
Puid võib lõhkuma tulla juba enne suve, muruga peab jah ootama veel. Headele inimestele ikka uksed avatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.