Ajakirjad, mille pidev lugeja olen alates oma talust olnud. Ajakirjad täis huvitavaid artikleid ja pilte, tublide inimeste kodudest ja aedadest, palju häid näpunäiteid ja nõuandeid. Küllaga saab ammutada ideid.

Olen tabanud huvitava asja, et tihti on ajakirja artiklid avaldatud väga õigeaegselt. Just siis, kui mul sama teema käsil või mõttes. Vahel on ajakirjad minust ees, vahel mina neist. Kaks head viimast näidet. Viimasest “Kodu ja Aed” lisas “Meie Kodu” on lugu, kuidas teha vana aknaraam pildiraamiks. Minul aga just oli aknede vahetus ja idee missugune ju! Nii ongi mul eeskambris kahe uue akna vahel vana aknaraam. Loomulikult ilma igasuguse töötluse ja uuenduseta, ikka sellisena, nagu aeg teda muutnud on. Minumeelest hea kooslus, seob aega ja ajalugu. Raam ootab vaid õigeid pilte või fotosi veel.

Mõned kuud tagasi rääkisin Hellele, et mul vaja ikka sellist rätikute nagi, nagu vanasti oli ja ilurätikut. Helle ajas Hiiumaal asja, tublid inimesed meisterdasid valmis ja mina sain sünnipäevaks väärtusliku ja ilusa kingi. Ja muidugi, ostan uue “Maakodu” ja seal artikkel ilurätikutest.

Kas ei ole ilus?!! Ehk liigagi ilus? Nii ilus, et nüüd sain uue töö kirja endale. Vaja kiirelt reheahju sein korda teha.  Aga andke mulle selleks aega. 🙂

Meenutuseks pilt suvest 2007.

100 asja oleks vaja teha, mõni nõuab raha, mõni mitte. Ema ikka ütleb, katus kõige pealt. Jah, eks ta õige oleks aga katus teadagi maksab… Kui katuse raha koguma hakata, jääks äkki kõik muu seisma? Samas, hetkel veel katus peab, eks lappida oleks vaja ja kui uskuda ja loota…. küll iga asi tuleb omal õigel ajal.

Uus pliit, kelder, aknad…. valikuid palju, kõik nad tähtsad ja vajalikud, kahjuks ei ole võimalik kõike korraga teha. Ja nagu ma korrutan siin, iga asi omal õige ajal, siis…. sügisel ütleb Helle, et temal üks klient Sõrul, Hiiumaal… Võtsin selle mehega ühendust, rääkisin mida vajan. Mõõtsin ise aknad üle, edastaisn mõõdud, igaksjuhuks fotod ka juurde, et ikka ettekujutus oleks, millised aknad peavad tulema ja millisele majale. Tehti kalkulatsioon, hind tundus täitsa sobiv olema. Arvestasin siis sellega, et mõned kuud vaja raha koguda, aknaid pakasega ka vahetama ei hakka, lepime kokku, et kevadeks aknad. Veebruari kuus aga mulle kõne, et aknad valmis, tema tahab nüüd raha saada. Ma ei osanud esimese hooga midagi kosta. Helistasin tagasi, ütlesin, et oli ju jutt, et kevadeks, et mul pole kogu raha kooski veel. Tema aga vastu, et aknad ju valmis, töö tehtud, see tuleb tasuda, et paigaldamine on hoopis uus teema. Ja pealegi, et tema ise ei klaasinud, et viis aknad Kärdlasse klaasimisse, et selle eest tahetakse raha saada. Ma siis räägin talle, et no seaduse järgi ei saa üle 50% ette nõuda raha ja räägin oma loo saunaehitusest. Mille peale tema kostab, et tema üdini aus mees olnud terve elu ja tema kohe täitsa solvunud praegu ja… ma siis vabandan ette ja taha, et kõik korras ja saab raha.

Nüüd aga tahan ma öelda, et  härra Tiit Kaerma, kui te olete üdini aus mees, siis ka olge seda. Ei maksa ajada mingid kamarajura! Muidugi tänan ma vahendamise eest, sain ilusad aknad, olen rahul.

Lugu edasi läheb aga nõnda, et Helle uuris asja, et niiöelda firma, kes klaasis, tegi tegelt kõik aknad ka ise valmis. Ja kusjuures sama raha eest, mille ma maksin Tiidule. Et mis nagu asja mõte oli? Kas Tiit lootis teenida tõesti niiöelda käibemaksu pealt, kui ma oleks arvet tahtnud? Või oleks rahul olnud paigaladamis tasuga? Igatahes saatsin mõtetes Tiidu pikalt. Hakkasime Hellega mõtlema, et mis edasi, kuidas saaks aknad Mardile, kes võiks ette panna. Oli igasugu varjante juba, juhuslikult aga tuli välja, et bussijuht kellega Helle Hiiumaalt Tallinna sõidab ja tema poeg, vahetavad aknaid ja teevad igasugu muid töid. Nii tulidki siis Tiks, tema poeg Mario ja Jarek ühel aprillikuu päeval mulle aknaid vahetama. Nende kohta võib ainult kiidusõnu jagada. Marioga koostöö sujub hästi ja arvata võib, et ka edaspidi.

Muidugi tahan tänada ka Vendo Liiti, kes mulle need aknad tegi. Võimalik, et ka tema teenust kasutan edaspidi.

Kurvastuseks tahan nüüd öelda, et kahjuks ikka akende pilte  veel ei näe. Ootame 30.aprilli ära, kui saavad ka rehetoa aknad ette ja maja üleni õlitatud. Aga lohutseks üks pilt siiski.

Kokkuvõtteks võib elutarkuse öelda, et pole halba ilma heata. Lõpp hea, kõik hea. 🙂

ehk SUURED KEVADTALGUD

ja PIDUSTUSED

MARDI TALUS!

30.04-06.05

30.04 Volbriöö

01.05 permees Ivari sünnipäev

02.05 täis on esimene aasta, olla Ivaril seaduslik peremees Mardil.

Kaasa võta hea tuju, natuke söögi ja joogipoolist. Tööd ära karda, töö ei tapa, teeb vaid tugevaks. Ja tööd jagub! Usu, parim puhkus on aktiivne puhkus! Kuna magamiskohtade arv toas on piiratud, võta kaasa magamiskott ja miksmitte ka telk.

Jään Sind ootama!

Seekordne käik Mardile, oli eelkõige pühendatud Saalele. Oli neli toredat päeva. Käisid töö ja vile koos. Seda sellesmõttes, et päeval sai tõesti kõvasti tööd tehtud, õhtuti avasime grillihooja, muidugi ei puudunud ka vein. Ennem kui tegemistest kirjutama hakkan ja selle käigus ennast ja Saalet kiidan, siis Saale palvel tõstan koheselt ühe asja esile. Nimelt, kui maja taga endist metsa ja tulevast parki riisusime, siis üks palk, mis varakevadel sai mahavõetud, jäi kuidagi väga ette. Hindasin peenemat otsa, oletasin, et üks tubli eesti naine võiks seda jaksata tõsta. Ja mul oli õigus! Saale täitsa teadis, et tõsta ei tohi selja ega kätega, vaid jalgadega ja jalad ju ühel tantsijal on tugevad küll! Seda peab ka mainima, et need neli päeva olid täiesti stressivabad, isegi see ei ärritanud, et Saale lahkudes kiiruga saabaste puhastamiseks laualapi haaras. 🙂Loe edasi Naine lakas. Korstnapühkija. Maaparandus. Õlitamine. Mida kõike veel.

Seekordse 5.-7.aprilli käigu Mardile tegi eriliseks esmalt see, et plaan oli kohalejõuda esimest korda bussiga. Et Tallinnast Kuressaarde ja sealt edasi kohaliku bussiga. “Kahjuks” see luhtus Kuressaarde jõudes. Nimelt, kui uurisn bussijaamast tagasitulekut, selgus, et kui lõunase bussiga Luulupelt tulla, jõuab buss 5 minutit hiljem Kurressaarde, kui väljub viimane Tallinna buss. Kohalik buss käib 3 korda päevas nimelt vaid. Varjant oleks olnud jääda veel üheks ööks ja hommikuse bussiga tulla, kuid siis ei oleks jõudnud õigeks ajaks tööle Tallinnas jällegi. Eks edaspidi on see muidugi varjant. Mineku varjant on suht mugav. Kell 7.40 läheb buss Tallinnast, Kuressaares oled kell 12.00 kohal, kohalik buss väljub kell 14.00. Piisav aeg kohvi juua ja poes käia.Loe edasi Kevad!!! Uus pesakond mäkrasi. Uued aknad.

On olemas igati väärt blogi, mida suurima heameelega tahaksin reklaamida. Sealt leiab näiteks  häid koolitusi, mis Vabaõhumuuseumis toimuba hakkab.

Sellest blogist leiab igasuguseid huvitavaid artikleid, mis ilmunud on, erinevaid linke.

Blogi on veel üsna nooruke, nii et väärt ja kasuliku on alles tulemas.

Ja veelkord saan tänada Elo Lutseppa, kes alati mulle hea nõuga abiks on, kui tema poole mõne oma mure või abisooviga pöördun. Suured tänud!

Blogiga tee tutvust siin.

Paljud on öelnud, et olen talule uue võimaluse, elu andnud. Talu tervikuna koosneb ju paljudest väikestest asjadest. Väikstest asjadest kokku saabki aga suur asi.

Nii on uue elu saanud näiteks nii mõnigi mööbliese. Lausa päästetud hävimisest. Näiteks ühe vanadest vooditest leidsin laudast heinte alt. Pesin ta sõnnikust puhtaks, peitsisin ja õlitasin. Kahjuks jalad pidi natuke lühemaks saagima, kuna olid otstest mädad. Madrats sai sisse ostetud ja nüüd ei oska paremat voodit tahtagi.

Õlitatud sai kogu vana mööbel ja kirstud, kõik nad on leidnud endale oma koha talus. Loodetavasti leiavad veel paljud asjad seal oma õige koha.

Eriline koht seal talus on mul mõnel asjal, mis kannavad edasi mu jaoks mäletsusi ja järjepidevust. Iga asi leiab õigel ajal oma õige koha. Nii on eriline mu jaoks vanaisa õe kootud kaltsuvaip. Helmi kudus palju vaipu. Kõigil sugulastel olid vist tema vaibad maas. Kahjuks Helmi lahkumisega läks ka see talukoht. Lihtsalt see sugulane, kes osutus pärijaks, pidas targemaks koht mahamüüa. Kahju kahju.

Helmil järeltulevat põlve ei olnud. Nii käisime sugulased seal kõik koos puhkamas ja töödel-tegemistel abistamas. Mina olin sel ajal muidugi veel liiga noor, et minust tõelist abi oleks olnud. Küll aga olin seal meie perest alati kõige rohkem. Aru ma ei saanud, miks pidin 1 kuu suvel pioneerilaagris veel olema, kui maal vanatädi juures oli nii hea. Ju sealt mul ka see pisik ja armastus maakoha vastu on. Või olen lihtsalt pärinud esivanematelt haiguse, et peab olema oma maalapp, kus tegutseda, nagu ütles Helle Meri.

Nii siis meenus mulle, et mul ema ja isa juures oli ka 1 vaip, mis minujaoks oli hästi ilus. Emalt selle lahkelt ka endale maale sain.

On foto vanaisa isa vennast, mille leidsin neti kaudu.

Foto saamislugu oli huvitav. Üks tuttav andis lingi, et kas on su sugulane. Johannes Ehrenwerth. Uurisin asja, et jah tõesti, Johannes oli Paides fotograaf, vanaisa isa vend. Kahjuks aga ei olnud see foto enam müügis. Uurisin, kes on müüja, tema kontakti, kirjutasin talle, et tunnen selle foto vastu huvi.

On 2 tikitud seinapilti.

Üks neist oli mu vanaema ja vanaisa korteris seinal, kus ma elan praegu. 10 aastat ootas ta keldris oma õiget aega ja kohta. Paarilise sai ta endale mu ilusa küsimise peale isalt.  Vanaemale oli pildi kinkinud tema pojad peredega, seega ka mina. 🙂 Isale on pilt kingitud tema neljakümnendaks juubeliks töö juurest. Kas ei sobi nad hästi siia seinale?!!!

Sellised pisikesed asjad, mis omavad suurt tähendust mu jaoks, muudavad elu eriliseks. Missest, et hetkel jutt vaid tõesti asjadest-esemetest.

Märtsi algus Mardil oli eriline, sest lõpuks üle 10 kuu austas talu oma kohalolekuga Saale. 🙂

Esimene päev läks töö mõttes luhta, sest tulek venis pikale, jõudsime kohale suht siis, kui pimedaks läks. Õhtu aga oli tore. Nahkhiire avastus, hobuste öine külastus… olime Saalega üleval pool ööd.

Minul kujunes järgmine päev töiseks. Alustasin õunapuude lõikamisega. Nendega, mis eelmine kord tegemata jäid ja eelmine kevad tugeva lõikuse said. Healt inimeselt ja sõbralt Aavolt sain teleskoopredeli. Jutt oli küll laenuks, aga Aavo ütles, et jäta see sinna. Ise nimetas ta seda “siivutuks ettepanekuks”. Redel just kõige kõrgem ei olnud aga vähemalt hea kerge ja pääses iga nurga alt ligi okstele.

Kui tööd vajavad tegemist ja loota ei saa ju, et keegi teine su eest midagi ära teeb, siis langes seekord ka uue saega töötamise mõnu mulle. Puu maha, oksad maha, mis lõkkesse, mis küttepuude hunnikusse, saag tööle jälle ja järgmine puu. Ja peab ütlema, et päris mõnus oli seda tööd teha. Nii tegin kahe päevaga päris suure töö ära ja peaaegu sai kõik ka tehtud maja otsas. Õhtul õnnestuse veel lõke ka põlema saada.

Loe edasi Tubli mina ise. 🙂

Öine tripp hobuste juurde.

Me siin otsustasime… et kui mitte varem, siis, kunagi, kunagi…………. peab hobune olema! Ja kui meenutada Heino tütre ütlust, et kui päitsed pähe viskan, on hobune minu, siis….