Paljud on öelnud, et olen talule uue võimaluse, elu andnud. Talu tervikuna koosneb ju paljudest väikestest asjadest. Väikstest asjadest kokku saabki aga suur asi.
Nii on uue elu saanud näiteks nii mõnigi mööbliese. Lausa päästetud hävimisest. Näiteks ühe vanadest vooditest leidsin laudast heinte alt. Pesin ta sõnnikust puhtaks, peitsisin ja õlitasin. Kahjuks jalad pidi natuke lühemaks saagima, kuna olid otstest mädad. Madrats sai sisse ostetud ja nüüd ei oska paremat voodit tahtagi.
Õlitatud sai kogu vana mööbel ja kirstud, kõik nad on leidnud endale oma koha talus. Loodetavasti leiavad veel paljud asjad seal oma õige koha.
Eriline koht seal talus on mul mõnel asjal, mis kannavad edasi mu jaoks mäletsusi ja järjepidevust. Iga asi leiab õigel ajal oma õige koha. Nii on eriline mu jaoks vanaisa õe kootud kaltsuvaip. Helmi kudus palju vaipu. Kõigil sugulastel olid vist tema vaibad maas. Kahjuks Helmi lahkumisega läks ka see talukoht. Lihtsalt see sugulane, kes osutus pärijaks, pidas targemaks koht mahamüüa. Kahju kahju.
Helmil järeltulevat põlve ei olnud. Nii käisime sugulased seal kõik koos puhkamas ja töödel-tegemistel abistamas. Mina olin sel ajal muidugi veel liiga noor, et minust tõelist abi oleks olnud. Küll aga olin seal meie perest alati kõige rohkem. Aru ma ei saanud, miks pidin 1 kuu suvel pioneerilaagris veel olema, kui maal vanatädi juures oli nii hea. Ju sealt mul ka see pisik ja armastus maakoha vastu on. Või olen lihtsalt pärinud esivanematelt haiguse, et peab olema oma maalapp, kus tegutseda, nagu ütles Helle Meri.
Nii siis meenus mulle, et mul ema ja isa juures oli ka 1 vaip, mis minujaoks oli hästi ilus. Emalt selle lahkelt ka endale maale sain.
On foto vanaisa isa vennast, mille leidsin neti kaudu.
Foto saamislugu oli huvitav. Üks tuttav andis lingi, et kas on su sugulane. Johannes Ehrenwerth. Uurisin asja, et jah tõesti, Johannes oli Paides fotograaf, vanaisa isa vend. Kahjuks aga ei olnud see foto enam müügis. Uurisin, kes on müüja, tema kontakti, kirjutasin talle, et tunnen selle foto vastu huvi.
On 2 tikitud seinapilti.
Üks neist oli mu vanaema ja vanaisa korteris seinal, kus ma elan praegu. 10 aastat ootas ta keldris oma õiget aega ja kohta. Paarilise sai ta endale mu ilusa küsimise peale isalt. Vanaemale oli pildi kinkinud tema pojad peredega, seega ka mina. 🙂 Isale on pilt kingitud tema neljakümnendaks juubeliks töö juurest. Kas ei sobi nad hästi siia seinale?!!!
Sellised pisikesed asjad, mis omavad suurt tähendust mu jaoks, muudavad elu eriliseks. Missest, et hetkel jutt vaid tõesti asjadest-esemetest.
4 kommentaari
Vahel on oeldud,et asjad pole tahtsad=inimesed …siiski siiski aitavad asjad,mis jaanud inimestest ,keda tahame vaga maletada ja aega koos nendega usnagi olulised,et neid hoida ja sailitada(ka tulevastele polvedele-hind touseb) On asju kelle omajaid ei tunne,kuid nad kuuluvad sinna kus nad on oma elu juba ammu elanud ja andes tuge vaimule aitavad edasi elada siin ja praegu. Vastuseks Sulle -miks pidid olema kuu pioneerilaagris,kui maal oli nii hea olla soltus ikka sellest,kas me olime tool voi puhkusel Ema oli ikka koigevaiksema eest vastutav sel ajal.Pioneerilaagris oli voimalik olla kui olin tool.maal siis kui oli puhkus.
Asi kui selline, ei omagi tähtsust. Seda just materiaalses mõttes. Kahjuks ju palju neid, kes lahkunu järgi tormavad endale nö varandust kokkuajama. Aga mõnel asjal võib olla eriline tähendus ja mälestus. Siis on sel “asjal” hing ja oma lugu. Tead ju seda, et kui Gerda lahkus, palus ta ema mul valida midagi, mida mälestuseks soovin. Istsuin nagu loll seal toas ja mõtlesin, et no mis asja ma peaks tahtma Gerdast mälestuseks küll, t nati nagu imelik ju. Lõpuks valisin endale väikese savist inglikese. Ja ema ise andis mulle Gerda lemmiksõrmuse. Ja kuna tedsin sõrmuse lugu ja et Gerdale see tähtis oli, siis omas see ka mulle suurt tähendust.
Nii ei oskaks ma tagantjärgi ka Helmist ja Liivamäest üldse midagi tahta endale… mõttes on vaid üks vana piibel. Võib küsida, et mis seostub piibli ja Liivamäega….. ei tea, võibolla see, et see mu viimaseks mälestuseks jäi. Leidsin selle aidast ja hakkasin lugema ja jäi pooleli.
Aga kindlasti leiavad koha mu talu seinal veel fotod Liivamäe elust ja inimestest.
Parempoolne mustale tikitud pilt meenutab selliseid, nagu mu ema tikkis kunagi kui ma väike olin.
Sinu vanust ei tea küll aga eks nad sinna aega jäävad, kui minagi väike olin,:)