Skip to content

Kui hing saab kõik mis ihkab…

Kui hing saab kõik mis ihkab… published on Kui hing saab kõik mis ihkab… kohta on 3 kommentaari

… on süda rõõmus! On ju nii?!

Mul on ütlus, iga artist tahaks laval olla surmani. Draama näitlejatel see suht õnnestub, laujatel mitte eriti, tantsijatel põhimõtteliselt üldse mitte. Vaatamata sellele, et lõpetasin oma balletitantsija ja teatri karjääri rumalate emotsioonide mõjul varem kui oleks võinud, tantsisin ma ometigi edasi. Elu pakub ja annab nii palju huvitavaid võimalusi. Ja mu elu nendest erinevatest võimalustest on piisavalt rikas. Olen õnnelik, et mul oli kiusatus vaadata teatrist väljapoole ja teha ka muid asju, kuigi, samas kannatas selle all kindlasti teatri tegemised. Kui tantsid nädalavahetusel 3-5 variteteeprogrammi, lõpetad öösel kahe aeg või esined ja tantsid hoopis öösel varahommikuni mõnel klubi üritusel, siis ei suuda ilmselgelt anda järgmisel päeval teatris 100%. See nüüd selleks. Muideks, kui ma ei oleks varem teatrist ära tulnud, ei oleks kindlasti ka seda, just seda, Mardi talu.

Aga hing ju ihkab… Ja nagu juba teate, siis see Luulupe küla maamats tantsis ja säras ja särab Rahvusooperi laval “Operetikuningas Imre Kálmán” etenduses. Nii et süda on ikka rõõmus, et laval saab veel ja vahel olla.

Nii kui esietendus ja teine etendus läbi, ihkas hing saarde. Sõitsin ja mõtlesin, koer mul nii armastab lund, nüüd on vabadus hullata. Aga oh ei, saares ei olegi lund! Kas pettumus? Ei ole halba ilma heata! Selleni jõuame.

Et mitte oma massaaži töögraafikut väga sassi ajada, sõitsin peale etendusi, järgmisel päeval praamilt otse Kuressaarde tööle. Rita tuli võttis peale oma tööd Lonny ja läks Mardile kütma. Mingi aeg kirjutab, temal hirmus olla, Lonny näeb jälle vaime. Ükskord olime, Lonny tagakambris, hakkab urisema ja murisema…. eks vana maja teeb ikka hääli. Aga võib olla on ka vaimud või hinged…. Igatahes sain mina sellest inspiratsiooni. Jõudes peale tööd Mardile, lähen vaikselt akna taha. Vaatan, Lonny magab ühes voodis, Rita teises “vaatab telekat” ehk siis ikka tuleb vahest tukk peale. Kena, hiilin teise akna alla, üritan teha hääli, mida teevad vaimud. Lonny tõstab pead, siis kõrvu, kas häält teeb, seda ma ei kuule. Rita ärkab, vaatab aknast sinna, kus autod, et “kas Ivar tuli” aga seal paistab pimedus. Läheb aega, Rita tõuseb, läheb Lonny juurde ja võtab ta ümbert kinni. Ja istuvad. Mul nii naljakas. Ja kujutate ette ühe naise reaktsiooni, kui ta saab aru, et lolli nalja tehakse. No see oli ka naljakas.

Maja oli kena soe, pliidil podides ühepajatoit. Milline luksus on omada head sõpra! Õhtul tekkis Déjà-vu tunne, nagu ei oleksi vahepeal paar nädalat jõuludest vahet olnud. Samad inimesed, mõnus olemine. Tanel tuli Chicagoga ka saarde.

Hommikul koerad uudistavad, mis õues head, mida lambad teevad. Aga mis need lambad ikka teevad, naudivad kena talve!

Tegelikult tahtsin ju kirjutada lumest. Kas ei ole hea, et lund ei olnud?! Õigemini, liiga palju. Ei muidu oleks saanud koertega pühapäeval ette võtta pikka jalutuskäiku Haeska soo heinamaadel. Oh seda mõnu koertele!

Ja oh seda….” Mis teha, kõigil ei saa nii põnev elu ju olla kui Sul “. On ju?! Ühel päeval kannad frakki Rahvusooperi laval, teisel tatsad mööda heinamaid eheda maakana. Ja sobib sama hästi?!

Selle eelneva lause ütles see kõrval tatsuja. Kui aga eputamiseks juba läks, siis üks pilt veel. Kui enamus ronivad heinarulli otsa suvel ja võtavad kenasi poose, no siis ma natuke tola talvel, ilma olulise poosita.

Seal rullil istudes tekkis tahtmatult küsimus, nüüd juba vana nali “kuidas on läinud sööda varumine”? Tundub küll, et nagu erilist kriisi ei ole olnud, kui on mida mädanema ja kitsedele söömiseks jätta.

Aga kutsadest ka üks pilt, et nende rõõm oleks mõistetav.

Tänapäeval on moodsad telefonid ja moodne on vist, et telefon loeb samme. Mina küll ei tea, mis mina näiteks selle teadmisega pihta hakkan, mitu sammu päeval tegin aga sel pühapäeval oli nii palju abi küll, et sain Rita telefoni vahendusel teada, et kõndisime sel pühapäeval maha 15 km. Ja kui see info on vajalik talje lihvimiseks, siis võib selle arvu ja vabalt korrutada kahega, sest ei kõndinud me ju mööda asfaltteed vaid ikka mättalist heinamaad ja metsa ja lund, jääd oli ka, takistus seegi. Koorumus ikka hoopis teine. Kui päeval tegime sellise, ma arvan, olen üsna kindel, et 5 km ringi, siis pealelõunat kujunes meie seiklus järelikult 10 km pikkuseks. Tekkis mõte, et läheks otsiks üles Luulupe-Haeska vana silla. Sõitsime autoga Vana Mardi talu juurde. Hea Vana Mardi rahvas! Kui mõtlesite, et mis auto jäljed need teie värava taga on, siis need on minu. Vabandust! Teist teed minemiseks ju ei ole. Läksime ja läksime, õigest kohast ära ei osanud keerata, sillani me ei jõudnud. Uus mõte! Lähme otsime metsavedade talukoha, Torga üles. Milline tunne oleks olla sellises kohas! Tunda ja ammutada seda võimast energiat! Lähme ja lähme, leiame metsast kiviaia..

Ilmselgelt ei tähenda kiviaed ju, et kohe kõrval on talukoht. No kõrval küll jah aga mitte paari meetri kaugusel. Arusaades, et täna me seda ei leia ja kell on 16.30 ja kohe on pime, tabas mind paanika. Tagasi minna ei julge, metsa jääda ei taha, jeerum, mis meil plaanis oli nii hilja metsa veel tulla?! Õnneks nägime läbi metsa Eikla soo heinamaid, lähme sinna! Saab metsast välja ja on vähemalt teada, kuidas koju saab. See teadmine aga tähendas ikka korraliku maad ja ringi ka ümber Luulupe küla. Ja mis kõige “toredam”, jätsin telefoni koju ja pidin Leisis 18.00 tööl olema. Sai nõrkemiseni käidud, lumetuisku talutud, auto Vana Mardilt ära toodud, koju jõutud 17.50. Appi appi, kliendile kiirelt kõne “eksisin metsa, jõudsin koju, kohe kiman”!

Uus nädal. Imeline! Just see mida hing ihkas! Lumi! Sajab ja sajab, kui kaunis! Ja kas nüüd on see koht, kus teie hing ihkab näha kena talvist Mardi talu?!

Muide, kui ma hilissuvel ja sügisel veel pikalt istusin uksepakul ja nautisin oma õitsvat lilleamplit, siis nüüd istusin, peale lume rookimist ja mõtlesin, no küll on ikka kena! Kuidas lihtsuses peitub võlu! Natuke tööd ja kui kena on vaadata neid teeradasi ja lumiseid puid ja põõsaid.

Värsket lund sai nüüd nautida täiega ka Lonny, just nii, nagu hing tal ihkab.

Väike video sellest.

Ja pildike ikka kah.


Mu hing ihkab kindlasti, et elamine korda saaks. Kuigi, vahepeal tabasin end mõttelt, et kui kõik saab kenaks, kaob nagu see vana talu ilu, võlu ja valu. Täpselt sama, nagu selle soojustamisega. Kuhu jääb siis see talu romantika?! Üks väike edasiminek seekord siiski oli. Koda sai riidenagi.

Siin on koht, kus tahan teile tutvustada ja kiita inimest, kes tegi selle mulle selle laua. Laud või asi, eks ole?! Oodake! Meie tutvus sai alguse huvitavalt. Käis mul massaažis üks naine ja nagu ikka, uue inimese puhul maakohas on ju nii huvitav, kus elad, millega tegeled ja nii märkamatult tekis läbi selle kena naise mul tutvus Jaanusega. Jaanus Tanik. Uskuge või mitte aga ühes väikses maakohas teeb üks mees imelisi asju. Et see laud ei olnud Jaanusele tõesti suurem asi ja väljakutse aga mulle siiski nii vajalik ja olen väga tänulik!

Ma väga loodan, et ühel päeval on just Jaanus see, kes teeb mulle köögi…. usun, et ma kahepeale mõtleme väga kena asja valmis. Just sellise, mis Mardile loodud ja sobilik.

Nii, laud olemas, vaja nagid. Siit koorub üks huvitav teema. Kas sepad ei taha omi asju müüa? Kui tellisin Saaremaa Seppadelt ustele hinged ja lingid, ei osanud ma selle peale tulla, et naelad tuleb eraldi tellida. Tegin tookord karbi lahti, vaatasin sisse, kenad hinged…. kui esimene uks valmis sai “naelu oleks vaja”. No kena, tellisin kõik vajalikud naelad. Nüüd siis tellisin ühelt Kuressaare sepalt need nagid. Lähen järgi, järgi minnes olin juba nii palju tark, et vaadata, kas naelad on juures või mitte. “Kas naelu on ka vaja”? Et nagu mismõttes, nätsuga panen nagid laua külge või! Armsad sepad! Palun mõelge natuke ise, kui te tahate omi asju müüa! Läksin ma sepisnaelu otsima K-Rauta, ei ole. Bauhofi, ei ole. Ja muidugi, oleks võinud eraldi sepale tellimuse teha aga ma ei tahtnud enam nädal või paar jälle oodata! Kaua ma oma riideid toolileenile või uksele riputan! Bauhofist sain vähemalt mingid sepisaknakruvid. Asi seegi, vähemalt sepis. Tamme lauda oli neid võimatu keerata, mis muud, sai haamriga sisse taotud. Tulemus täitsa kena, mantel saab nüüd rippuda. Aga head sepad! Vaatasin ma seal Bauhofis Saaremaa Sepad toodangut. Müügis miskid, lukud ja riivid ja nagid või mis iganes aga juures ei ühtegi sepisnaela. Ei komplektis ega eraldi. Miks ma peaks selle asja ostma?! Kullakesed, ei osta! Ma nii loll ei ole, et ma suvalise naela või kruvi sealt poest sepise juurde võtan. Et, tahate toodangut müüa, peakesed tööle! Minul jääb nii, nii mõnigi väärt asi ostmata. Usun, et paljudel teistel ka.

Aga minul nüüd selle riidenagi pärast mure solgiämbriga. Vanasti oli see mul köögis pesukausi all. No mitte nii vanasti, et 100 aastat tagasi aga minu aja vanasti. Aga ju ta 100 aastat tagasi ka umbes täpselt nii köögis asetses. Mu vana koer hakkas seniilsusest kallal käima, nüüd Lonny arvas ka, et jube tore on sealt miskit haarata ja voodi tuua. Tõstsin ämbri kotta. Kõik kena. Kuniks tui riidenagi, mantlid joped ripuvad ja oh õudust, seal all solgiämber! Ei lähe vist mitte?! Tuleb uus koht välja mõelda. Maal ju ilma sellise ämbrita ei saa. Kompostikast ootab lisa pidevalt.

Kas leedukad nüüd oskasid ihata lugu Mardi talust, ei ole kindel aga loodan, et peale lugemist on südamed rõõmsad ometigi. Nii,et kui teiegi tahate südamesse rõõmu ja lugeda värskemat lugu Mardi talust, tuleb sõita Leetu ja osta ajakiri „Mano sodyba“

Sealt leiate loo Tinklaraštis apie gyvenimą saloje – Blogi elust saarel.


Aitäh Kristina Bykoviene! Toreda kohtumise ja toreda loo eest.

Loodetavasti sai teie hing ka natuke kosutust ja süda rõõmu ja mina vaatan tasa ja targu edasi, mida ihata!

3 kommentaari

Oh, alati nii hea ja põnev lugemine, aga seekord oli kuidagi eriti sinu sisse ja sügavuti! See et sa lavale sobid on ammu teada, kahju, et jah vähem kui sa sooviksid, aga siiski, sa saad seal olla! Sa näed laval väga hea välja, see sobib sulle, eriti vägev on see uhke pilt ülevalpool.
Kogu sinu toimetamiste rada ja tegevused on heas mõttes kadestamist väärt, sa elad tohutult põnevat väga mitmekülgset ja minu meelest täiuslikult täiuslikku elu kogu hinge ja südamega! See on suur väärtus ning oskus ja ka julgus sedasi elada, enamusel ei ole.
Igatahes, jätka samas vaimus, kirjuta sama huvitavalt ja väga palju õnne ja edu sulle minu VEND! Täna on muideks sinu õetütre ehk minu esiklapse 31 sünnipäev 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.