Mu head inimesed! Head uut aastat!
Kuigi ma enamasti ei saa aru, miks te olemas olete, olen ma selle eest ometigi tänulik. Ikka ja jälle on mul tunne ja teadmine, ei ole mul midagi esitleda, millegagi uhkustada ja samas pean ma ju olema nõus, lihtsuses peitub võlu. Ja samas ma tean ju nii hästi, et kui asju teha südamega…… ainult rõõm, kui teie südamed tuksuvad samas rütmis.
Hakkame uuemast pihta. Mul on hästi hoitud saladus. See ei puuduta otseselt talu, küll aga mind. Kui augustis lõppesid “Viiuldaja Katusel” etendused, olin teadmises, et see on minu lava ja tantsu luigelaul. Kuigi alati on mul olnud tunne, et veel ei ole kõik. Ja ka see kord ei olnud. Aasta viimasel päeval oli õnn olla laval.
Oma koduteatris. Majas, mis on olnud mu teine kodu, majas, kuhu kuulub mu süda. “Estonia”!
Ma tänan selle eest elu, saatust ja muidugi häid inimesi! Ma olen õnnelik.
Aga see ei ole veel kõik. Ma olen nii õnnelik, et see sama elu ja saatus annab võimaluse taas ja taas, jälle ja jälle olla ühel laval Helgi Salloga.
Tegin kaasa Helgi viimases RO Estonia etenduses “Hello Dolly”. Siis oli Linnhallis “Tuhkatriinu”, muidugi Vanalinnastuudio “Cabaret”….. nüüd “Viiuldaja Katusel” ja nüüd jaanuaris esietenduv “Operetikuningas Imre Kálmán”. Ma imetlen ja naudin tema absoluutset professionaalsust igal etendusel ja ka proovis. Ma olen olnud õnnelik, kui ma olen kuulnud Helgit teatri trepil, lava taga vaikselt laulmas. Aga nüüd kuulen ma seda laval! Ja teie ka! Tulge etendusele!
Vahel ju võib tunduda, et kunagi oli muru rohelisem, taevas sinisem ja päike kollasem…. on mida mäletada ja meenutada.
Aga veel toredam on, kui see muru on täna sama roheline ja taevas sama sinine ja päike sama kollane! Ja need samad kenad ja armsad inimesed, kellega paljudega olen koos olnud juba balletikoolis, aastaid ja aastaid koos Estonia teatris tantsinud, muusikalides ja varietees. Need imelised ja toredad lauljad….
Ja kõige toredam, et on olnud tore proovide aeg, oli tore vanaaasta ball aga ees on veel etendused, etendused, etendused….
Kas pole ja paneb ka ennast aegajalt mõtisklema, et mis paganama tegelane ma küll olen?! Kas olen teatrist nii läbi imbunud, et etendan elus rolle? Kord olengi õnnelik maakas ja naudin mida see kõike pakub ja siis jälle säran pealinnas esindusteatri laval….. On kuidas on, igatahes mulle tundub, et see elu on igavesti põnev ja äge!
Nii ma olen oma elu sügisel jaganud. Et saaks saares tegemised tehtud, õigel ajal teatris proovis oldud. Tundub, et on õnnestunud ja kõik osapooled rahul?!
Kas pole, selle aasta jõuludega oleme ju kõik väga rahul?! Kuidagi muidugi kummaline, kas tõesti eestlane suudab millegagi rahul olla? Ilma, et rahul ei oleks! Nüüd pean vabandama mõnede inimeste ees aga vägisi meenus selle ütlusega EKRE. Oli aeg, kui ma olin kindel, et ei ju võimalik, et keegi sõpradest ja tuttavatest fännaksid Keskerakonda. Ja ometigi avastad, et ikka üks ja teine. Nüüd mõtlen, et ei ole ju võimalik et….. ja oh õudust! See on võimalik! Kahjuks ei saa mina öelda, et kulla inimesed, tulge mõistusele! Poliitika on saast! Kui seda poliitikat ei oleks, kas poleks elu palju kenam?! Seepärast ütlengi, et minu maa ja elu on Mardil ja see seal on täpselt nii hea, kui ma seda seal ise oskan sättida. Palun, elage, vähemalt üritage sama! Ei ole vaja kaasa minna selle viha ja vaenuga, mida EKRE on meie ellu toonud. Olles üdini suur Eesti fänn, lausa nii suur fänn, et mõni mind naiivseks lillelapseks on nimetanud, et kõike asju näha ei taha ja mõista, on mul viimasel ajal olnud mitmeid kordi, kus mul on piinlik, häbi ja kurb.
Kui kellegile nüüd ei meeldinud, mis rääkisin, mis parata, mulle ka ei meeldi kõik asjad.
Ei meeldinud ka üldse see, et ma ei saanud osaleda kohalikul aastalõpu peol Pärsamaal. Eelmine aasta ma nii nautisin seda! Ma veel järgmise aastalõpu plaane tegema ei hakka aga olen kindel, et olen olemas.
Tagasi jõulude juurde. Viimased aastad olen ikka jõulud Mardil olnud. Nii oli see aastagi plaan 23.12 sõita. Türil elab kõrges eas tädi ja oli tunne, et pean teda ennem jõule külastama. Nii oligi plaan, et sõidan saarde Türi kaudu. Aga miks minna üksi saarde istuma, kui Türi kõrval on Koeru ja seal sõbra vanavanemad ja ema ja õde…. Otsus oli õige. Iga aasta ei pea üksi olema.. Mida sa hing veel tahad?! Imeline ilm, sai koeraga rabas käidud…
… sai sauna, sai imelist jõuluõhtut. Ma armastan seda pere! Täitsa nagu oma.
Aga nüüd, esimesel jõupühal jõudsin ma Mardile. Ja õnneks jõudsimegi selleni, milleks see blogi on ja mida te ootate.
Astun ma uksest sisse ja ees ootas üllatus. Mul olid käinud päkapikud! Vot see on kingitus, mis teen rõõmu!
Kui oli päkapikk, kes kuuse tõi oli ka päkapikk, kes aitas kuuske ehtida.
Ja kuusk sai kena, nagu näete. Oh, on ju?! Kuuse all linik ka kena! Selle tõi muide jõluvana Koerus. Jälle, kas ei ole armas, kui jõuluvana oskab kingitust teha?! Näiteks ka ka selle, mis linikuga kaasas oli.
Ma naudin ikka seda protsessi, kui tuled koju, maja on külm, teed tule alla, väiksema kangema napsu, istud köögis ja tunned, kuidas hakkab soojaks minema. Vaikselt võtad riideid vähemaks ja lõpuks on juba nii kena ja mõnus olemine, et päkapikk jääb tuttu.
Tukkumisest küll palju välja ei tulnud, sest hea Rita tuli külla ja ilm soosis, vaikselt läks sulale, sai ühiselt tehtud esimene Mardi talu “lumememm”. Kui järgmine pilt mõnele tundub sobimatu või riivatu, no vabandust! Kuidagi tekkis tunne, et lumememm kisub nii Chicago nägu ja kui temast juba poiss hakkas kujunema siis…. Ja elu peab ju lõbus olema! Pealegi, ega “see” siis midagi teistmoodi asi ole kui nina või kõrvad või…
Ja muidugi ootasid ju lambad, et nad uued heinarullid ette saaks. Tuli seegi “töö” ära teha., sest jõulu teiseks pühaks olin arvanud, et hästi tore on inimestele massaaži pakkuda. Eeldamata, et isegi kui inimesed seda eelnevalt väga tahavad, siis on jõulud ja tahmisest alati ei piisa.
Rita hoidis ka pool ööd poisid trisksis traksis, et siis saaks hommikul kohvi keeta….
Ennem kõlas “hea Rita”. No just. Kes siis teine nii tubli on, kes mul heinarulle lammastele aitab ette lükata! Saare naine ju teadagi tubli, töökas ja tugev. Ja meestega on nagu on, pole neid igal ajal kusagilt võtta.
Minu suured tänud Ritale ja Tanelile, kes lammastel kõik joogiveed vahetasid, kui mina massaažitööl olin.
Kuidagi armas tundub see, et heina tahavad Mardil ka kitsed saada ja selle saamine väga keeruliseks neil ei osutu. Nimelt kui suvel sai heina tehtud ja kõik labusse pandud ja ise mandrile pidi minema, tuli vihm ja tuul ja järgi jäid miskid hunnikud. Ikka mõtlesin, et vean nad seal ära aga kogu aeg oli midagi targemat teha. Mingi aeg kaevasin käe sinna hunnikusse ja avastus oli rõõmustav, täitsa kena hein oli peidus. Nii mõtlesingi, et kui midagi, peale seda suve “kuidas on läinud sööda varumine”… oioioi, et ehk on kevadel sellest veel abi. Aga näed, abi said juba nüüd metsloomad. Puhas rõõm! Täitsa tõsiselt! Kui Mardile jõudsin ja nägin, et hoov on ristirästi kitsejälgi täis ja “heinahunniku” kallal käidud, oli kuidagi nii hea tunne.
Rõõm, et ka oma lambad heinaga rahul on. Vähe kobedama valiku, pakkumisega.
Teine jõulupüha oli imeline. Küll sula aga kuldselt päikeseline. Nagu täheldasite, ei hakanud ma eelnevat aastat kokkuvõtma. Mis sai tehtud ja mis jäi tegematta. Mis oli hästi ja mis mitte väga hästi. Milleks?! Kui miski jäi tegematta, ei ole vaja stressata, ega elu ja maailmalõpp tulnud. Nii ei hakka ma siin kirja panema ka uue aasta soove ja lubadusi. Pidama suuri plaane, neid lihtsalt ei ole. No on aga… pigem unistan salamisi. Küllap see aasta tuleb päikeseline! Ja küllap tuleb head, mida ka teiega jagada.
Jagugu päikest teilegi!