Soovisin eelmine kord jagada teile ühte pilti aga unustasin. Tuleb tõdeda, et lihtsates aga ka igapäevastes asjades peitub ilu ja võlu. Tihti ei oska me seda lihtsalt märgatagi. Või siis peame seda nii igapäevaseks, et mis ilu selles ikka taga ajada?! On siis lauda seina äärde lapitud puudes midagi ilusat? Minu silm küll puhkas ja tõdesin “No on ikka kena vaadata küll!” Ja kui veel Taneli tehtud pilti nägin…

Nüüd edasi, ennem kui vajutatate “loe edasi”, väike hoiatus nõrganärvilistele. Esineb ehk häirivat sisu. Aga ega asi nii hull ka ole, elu nagu elu ikka.

Teeme asja ruttu ära.

Rahustuseks, hundid ei ole käinud.
Lugu siis järgmine. Novembri alguses, kui hakkasin Tallinna tulema, läksin ennem lahkumist lammastele leiba viima. Vaatan, ühel utel ripub sarv vastu kulmu ja ümbert verine. Vaatan ülejäänud lambad üle, ühel teisel peal ka karv veidi verine. Pilt selge, miski võimuvõitlus toimunud. Läksin järgmine kord saarde, sarv rippus endiselt, lammas ise oli igati kombes. Mõtlesin, et mis seal ikka, ju ükspäev kukub see sarv lihtsalt ära. Aga mõtlesin valesti. Kahjuks. Tagantjärgi tarkusena, ma oleks pidanud selle ute kohe kinni võtma, pead, murdunud sarve, haava desinfitseerima, üritama sarve tagasi panna oma kohale ja kinni siduma. Nüüd kui detsembri alguses läksin, vaatasin, üks lammas karjast puudu. Kiire pilk üle kõigi ja pilt selge, kes puudu on. Läksin karjamaale otsima ja suht üllatusena avanes mul selline vaatepilt, nagu pildilt nägite. Kas nüüd väga üllatusena enam, sest ilmselgelt ta ei oleks üksinud rohtu nosinud. Njah, metsloomad on korralikku söömapidu saanud pidada. Mis aga asja juures kummaline, minus ei tekitanud see lugu mitte mingit emotsiooni ega tunnet! Kas minust on saamas päris loomapidaja?!
Üks lugu veel, mis sellele kinnitust võib anda. Ennem aga üks kena pilt lammastest ka, et teie tunne paremaks läheks.

Siin on siis minu kamp novembri lõpus, puudu on need kolm suurt utte ja üks pisike, kelle ära pidin tooma külanaabri juurest, kus nad suvitamas olid. Täpselt detsembri esimesel päeval see toimus, või siis õigemini, toimuma pidi, kui täielikult ikkagi ei toimunud. Siin on see koht, kus saan jälle küsida – “Kas minust on saamas päris loomapidaja?”
Seal lambaid taga ajades tekkis mul tunne, et oleks mul vastav riist taskus, võtaks ühel küll, kas või ise, saba võimalikult kõrvade tagant maha! Ühesõnaga, mu lambad on suvega metsistunud ja see üks hull, on saanud vist oma nimest, Tundra, inspiratsiooni. Arvaski, et on tundra avarustes ja võib arulagedalt mööda seda ringi kimada. Üks hull ees ja teised takka. Lihtne lammaste ära toomine, tallede märgistamine ja kõigile ussirohu andmine kujunes kokku viie tunniseks ürituseks ja mu väike utttall on ikka seal. Sest kahte talle mul ei ole õnnestunud kätte saada.
Hea, et Kallega eelmine päev minu juures mu lammastega asjad ära tegime. Laudas ju valgus olemas, sai kenasti kõik kordamööda kinnivõetud, ussirohud antud, talledele kõrvamärgid pandud. Kui selle oleks laupäevaks jätnud, oleks see ka tegemata jäänud, sest samal õhtul pidin mandrile tulema.
Kalle juures lammaste kättesaamise kahjuks on muidugi see asjaolu, et suvel oli neil üks väike laudake, paar päeva ennem sai Kalle korda aga talveks mõeldud lauda, kuhu jäävad mu neli jäärapoissi. Kui suured olid varakevadel seal laudas, siis talled aga ei tea sellest midagi ja ei tunneta ju seda koduna. Kuigi ma käisin mõned päevad varem lammastele leiba andmas, et kadumaläinud sõprust ja usaldust inimesega tagasi võita. Ka talled tulid korraks lauta, siis sel päeval oli asi ikka päris jama. Üsna alguses leivaga lambad lauta meelitades, õnnestus meil 2 utte kättesaada. Viisime nemad Mardile ära. Mingil imekombel õnnestus mul endal üksi veel 2 noort jäära laudas kinni püüda, ennem kui nad välja liduda oleks jõudnud, neile saime ka kõrvamärgid pandud. Edasi läks asi aga lootusetuks. Hull Tundra ees ja teised kannul ja kätte ei saa ja lauta enam keegi ei tule. Tundrat ei huvitanud isegi ta oma 2 talle, kelle jalad kinni sidusin ja lauta jätsin. Viisime need talled veel “suvelauta”, et ehk sinna lähevad teised järgi aga ei. Kutsusime Rita ka appi, lootes et kolmekesi õnnestub tagaajamine ja lauta meelitamine kuidagi paremini aga asi läks hullemaks, lambad aina segasemaks. Ei teagi kus see mõte tuli, ajasin lõpuks Tundra karjast lahku ja siis oh ime, jooksis ta sinna “suvelauta” oma tallede juurde. Mina kiirelt järgi ja uks ruttu kinni. Nii sain ka Tundra koju.
Nüüd kui saares just olin, käisin iga päev lammaste juures, viisin leiba. Mu Ott, aastane jäär tuli lauta, esimesed päevad oli muidugi aram aga viimastel päevadel sain teda vaikselt sarvede vahelt juba sügada. Talled aga lauta ei tule, edasiminek tundus juba see, kui nad samal ajal lauda ees heina sõid. Pole neil enam emasi ka, kelle sabas ja läheduses olla. Muidugi, lammastega tuleks tegeleda nüüd vähemalt iga päev aga kahjuks mul see ei õnnestu. Põhjus ju lihtne, ei ole kogu aeg saares. Loodetavasti saab ajaga siiski sõprus loodud ja asjad korda aetud.
Imelik, ma enda juures lammastega ei tegelenud üldsegi ka mitte iga päev, leiba said suvel harva. Sama harva käisin ka Kasel ja viisin leiba…. veel septemberis ei olnud mingit probleemi Ott kätte saada, kui lambaseltsist teda mõõtmas käidi. Nii et jah….
Kuid nüüd ongi see tore aeg käes, kus õhtul läheb vara pimedaks, sätid aga mingi kell lauta, viid leiba, istud ja suhtled oma lammastega. Ja kõik on kohe laudas, kui ma neid kutsun….

Mõnest toredast lambaloost veel. Noh, kas nad kõik just nüüd väga toredad ongi…
Olen vast kirjutanud, kuidas mu Ott ei tahtnud kuidagi oinaks saada ja peitis oma mune. Kui veel selgus, et tema isa õnnetult otsa sai ja öeldi, et ongi hea, kui Ott jääraks jääb, rõõmustasin ka ise. Pealegi jäi mulle mulje, et temast oldakse aretuses huvitatud. Nüüd on mu Ott müügis ja ei taha teda keegi. Hästi, tunti alguses kohe huvi Tartumaalt. Küsiti hinda, sobis. Ja huvilisele oleks sobinud, kui ma selle hinna eest ka Oti Tartumaale oleksin viinud. Üks asi. Mul on reisides kaasas kassid ja dogi, kes võtab auto tagaotsa endale, kuhu ma lamba paneksin? Või kui eraldi sõitma hakata, kuhu ma terveks päevaks koera panen?! Aga teine asi. Ostsin ma kevadel Prantsusmaalt endale aretuseks uue isase püha birma kassipoja. Hind sobis, see tähendab, pidi sobima. Aga ma ei oleks eluski selle peale tulnud, et sealsele kasvatajale öelda, too selle eest kass mulle Tallinna ära.
Siis tunti huvi, et kas saaks Oti rendile. Muidugi saab! Ainult rõõm, kui häid tõuomadusi saab edasi anda. Kõigepealt siis jälle toomise viimise asi. Kuulen kuidas telefonis öeldakse mulle “Saad ta mandrile tuua, ma hoiaks omal kulusi kokku.” Et nagu kuidas? Sa hoiad kulusi kokku ja mina tehku neid endale? Hiljem küll selgus, et mõeldi, et ma nii möödaminnes Tallinna, oleksin võinud jäära Raplamaale viia. See ei pidavat mulle ju raske olema. Ega ei olegi. Mina sente ei kogu, et eurot saada. Raha otseselt ei loe ja sukasäärde ei kogu, ise rääkides kui raske on elu ja kuidas raha ei ole. Raha kas on ja siis kulutan ja raha kas ei ole ja siis ei ole ka midagi kulutada. Aga jällegi, vabandust, mul on nüüd dogi ja ma ei pane neid lambaga kõrvuti istuma. Aga jah, kogu südamest ja mu headusest, kui väga vaja, küll ma oleks saanud ka oma asjad kuidagi korraladatud, sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja oleksin jäära ära toonud. Paraku jäi aga kogu huvi katki. Kõigepealt uuriti, et kas Ott on väike. Mina siis hullult kiidan tema isa ja siis Otti ja et küsigu seltsist kõik üle, käidi just mõõtmas, kui hea ta on. Kihnukas peabki väike olema. Siis aga tuleb vastuseks “Mul läheb 80-90% lammastest lihaks.” Issand jummal! Võta endale lihalambad, nuuma, teeni! Siis ei jäänud veel asi siiski katki, leppisime isegi päeva kokku, millal Otile järgi tullakse, siis aga saan kõne. “Mul tuleb veterinaar ja vaatab uted üle, et paljud tiined on”. Et mis see oli? Alguses on karjas üks jäär ja siis teine tuleb ja teeb “järelnoppimist”? Siit jäi õnneks asi katki.
Nii mul Ott endal õnnelikult kodus on ja väga loodan, et kunagi millaski temalt ka järglased saan. Siit koorubki naljakas lugu, kuidas ma pidin tõestama, et ma viie kuust Otti ei pannud paaritusgruppi. Ja seda tõestama pikalt ja mitu korda järjest. Selleks, et ma saaksin Oti jääraks kasvatada, pidin välja mõtlema süsteemid. Nii eelmine veebruar läksidki mul uted keda Kuningaga ei paaritanud, naabri juurde. Näiteks siis Ott koos oma õe ja emaga. Pärast toimus vahetus. Osad tulid koju ja Oti juurde jäid kolm utte, kes temaga suguluses ei ole. Jah, just, kolm utte, kes Otiga suguluses ei ole, et kui midagi, et mõni Kuningast tiineks ei jäänud ja Ott tegusi peaks tegema, ei oleks midagi hullusti. Jah muidugi, on olemas aretusprogramm, on reeglid, on keelud. Aga lubage mul ka mõelda! Ja kui eksin, siis ka vastutan. Ja tegutsen siis ka vastavalt, et ei oleks nii, et olen reegleid rikkunud.
Olles Püha Birma Eesti Tõuklubi president, oleme ka meie omal ajal väljatöödanud aretusnõuded, mis võtsime vastu soovituslikena. Mõeldud on need eelkõige ullikestele, kes mõtlevad, “nii tore oleks omada ühed kassipojad” ja saaksid aru, et aretus on natuke, tegelikult palju rohkem, kui “nii tore oleks omada ühed kassipojad”. Kogenud kasvataja oskab ja teab teha (vahel) õigemaid otsuseid ja valikuid, kui on kirjas reeglites. Nii on. Areta siis lemmiklooma või vastutustundlikult ka seda põllumajanduslooma.
Ott sai aastaseks oktoobris, siis oli tal ametlik luba asuda tegutsema aretuses, muidugi kui hindamise oli edukalt läbinud. Läbis. Kaks utte poegisid Kuningast, üks mitte. Seega oleks võinud ta Otiga paarituda suvel. Ja kui ta oleks poeginud peale Oti aastaseks saamist, on teoreetiliselt kõik reeglite pärane. Kuid poeginud ei ole ta siiani ja veel ei ole ka märke, et seda tegema hakkaks. Kuid ma siiski väga loodan, et ühel päeval on laudas mul Oti järglased ja ma saan tunda rõõmu oma teadlikust aretusest. Siiani olen saanud olla tänulik meie seltsi esinaisele, kes mulle kahel korral neid erilise sugupuuga jäärasi aretuseks on andnud. Just see aretuse pool mulle kõige rohkem kihnukate juures pinget pakubki. Erilisemad sugupuud ja muidugi püüe aretada just tõule väga heade omadustega lambaid. Kuigi, mõni võiks ju küsida, mis vahet on sel lamba tõuomadusel, kui ta niikuinii potti läheb.
Siit aga veel üks kentsakas lugu. Avastasin seltsi kodulehelt, et praegused olemas olevad tõujäärad on alguse saanud neljast erinevast esiisast. Kas ei ole põnev?! Põnev oleks teada, nende nelja esiisa ja praeguste jäärade vahel olevaid esiisasi ja- emasi. Ja siis uurida ja mõelda ja teha oma häid valikuid, millist jäära võiks oma karjas kasutada. Aga ma saan vastuseks, et neid sugupuid ma näha ei saa, sest “Teiste andmetes sobramine ei ole lubatud. Liigne info avaldamine on meil reguleeritud ka avaliku teabe seadusega.” See võiks olla hea nali aga kahjuks ei olnud. Ma tean, lemmikloomad ei ole põllumajandusloomad aga seda enam ju! Tõukassidel palun väga, näiteks Soome klubi lehel, lähed ja võtad kassi, kirjas kõik mis võimalik! Kasvataja, omanik, kiibi number, näituste tulemused, järglased, terviseuuringud. Võimalus on minna ühele lehele, võtad kassi, sealt lähed sugupuudes tagasi ja tagasi, mõne looma puhul õnnestub see 1900 alusaastatesse välja. Iga kassinimi ütleb ära kasvanduse nime, seega kasvataja. Enamus Euroopa kasvatajad, vähemalt suuremad ja paremad on üksteisele teada, tuntud. Ja kui väga ei tea, võta kasvõi facebook lahti…. ja nüüd meie lammaste puhul, veel eriti nii eriliste ja kus me peaks tegema just koostööd, räägime me “Teiste andmetes sobramine ei ole lubatud. Liigne info avaldamine on meil reguleeritud ka avaliku teabe seadusega.” Oh…..
Vot sellised lambalood. Natuke muid lugusi kah. Jagan teiega rõõmu, ma sain endale kolmanda, hetkel ka viimase, ukse. Välisukse. Paraadfoto on siin!

Hea on ehk vaadata ka “ennem ja nüüd”?

Istusin üks õhtu köögis pliidi ees, vaatasin ja mõtlesin… mida seal pikal pimedal õhtul ikka muud teha eks…. et kas on mulle seda kõike vaja? Kui veel seinad korda teen ja ära krohvin, kuidagi liiga ilusaks ei lähe? Polegi nagu vana talu vaid miski moodne talu. Eheee. Tegin nalja. Tegelt on tõesti uute ustega juba kena ja ootan kevadet, et seintega tegelema saaks hakata aga mis põhiline, elamine ja olemine on palju soojem! Mäletate ju eelmise loo pilti, kus rätikuid ukse vahele toppisin, et tuul sisse ei puhuks! Ja kui nüüd viimistlusest ja välisuksest rääkida, siis kindel soov ja tegu on ka see, et uks saab väljaspoole peale ka uhke kalasaba laudise, sepisnaeltega kinni löödult. Seda muidugi siis, kui on paremad ajad ja jaksan seda mõned kilo kaaluvat rauda osta.
Nüüd saares olemise aeg langes kenasse aega, kui oli Luutsina päev. Valguse püha, millega tähistatakse kõige pimedama aja algust ja võitlust pimeduse vastu. On omamoodi ilus ja mõnus aeg. Süüta Sinagi kasvõi ainult üks küünal ja naudi! Luutsina päeva õhtul täitus Mardi valgusega.

Nüüd on paras koht ja aeg soovida teile – head jõuluootust!

Kui mõni päkapikk käib Mardil akna taga piilumas, kas olen ka hea poiss olnud, siis nagu saaraalsele kombeks, tuleb olla loomult tagasihoidlik (sain jälle nalja ära teha!), paha poiss ma ju ei ole olnud! Mida päkapikk võiks jõuluvanale öelda, mida kingiks soovin. Mis ma ikka soovin, olen hästi praktiline! Sooviks mõne kilo sepisnaelu näiteks. Muideks, mul on olemas isegi riidenagikstammest laud, puha tellimus ja personaalne töö. Samamoodi sepisest nagid. Jällegi personaalne töö aga vaat mida ei ole, naelu, millega nagid lauale lüüa! Ei tule mina selle peale, et kui tellin sepalt nagid, tuleb eraldi ka naelad tellida. Imelik, et ka sepp selle peale ei tule, et võiks vähemalt küsida ja pakkuda, et kas naelad ka vajalikud on.
Või sooviksin sepisest kardinapuud. Näiteks sellist Saaremaa Sepad kardinapuud –

Ja näiteks põrandale tahaks ühe kena neiu vaipa, näiteks sellist –

Rohkem ei oskagi midagi soovida ja tahta. Saaks koja korda, oleks ma maru õnnelik! Samas ju põrand ootab dolomiidist plaate, uksed õlitamist, tgemist jagub. Kui jõuluvana ka saarlasele loomupäraselt tagasihoidlik on ja mulle neid kingitusi ei tee, mis seal ikka. Ehk iga päkapikk kes akna taga piilub, poetab hoopis toetusfondile midagi kena!
Et Sa kallis päkapikk teaks, millise akna taga piiluda…….