Vahel juhtub, et taban end, peeglist endale otsa vaatamas. Näiteks, kui pesen hambaid. “Kes Sa oled?! Miks Sa oled siin elus?! Nüüd ja praegu?!” Vaatan peeglisse ja mõtlen, kas see olen tõesti mina? Aga kui mind ei oleks? Kas elus oleks midagi teisiti? Mis tunne see oleks, kui mind ei ole….

Minult on üsna tihti küsitud – “Kuidas sa jõuad?” Et mis ma siis teen, istun maha ja ütlen, et enam ei jõua? Jaks sai otsa? Kristus pidi jaksama oma risti kanda ja mis mul siis nüüd viga?! Olla kord siin ja kord seal, kui elu juba on selline. Ei ole ju mul teistsugune ta.
Kuigi tõsi, olen ma talus istunud ja mõelnud, et milleks mulle see kõik? Aga ehk on vastused olemas ennem küsimusi?
Eks natuke keeruline ole, enesega monoloogi pidada. Nalja või pooltõsisusega, hetkel on elukorraldus küll selline, et selleks et saaksin sõita saarde, pean tegema Tallinnas tööd. Selleks, et sõita Tallinna, pean tegema saares tööd. Üks arve ajab teist taga ja koguaeg mõtle, mille maksmist kannatab veel venitada ja milline makse on juba kriitiline. Kindlat sissetulekut ei ole niikuinii, midagi kindlat, millega arvestada saab. Aga mul on vabadus. Vabadus olla just siin, kui seda soovin ja siis seal, kui seda soovin.
Ma ei sooviks ju olla Tallinnas tööl iga tööpäev 9st 5ni ja saada kena palka. Mida ma selle palgaga siis pihta hakkan?! Oleks stressi veel rohkem, kui asi väärt. Jeerum, jutt läheb segaseks.
Selleks, et stressi ei oleks, kaevan ma Mardil uusi lillepeenraid. Ehk siis läheme siit edasi sellega, kus eelmine postitus pooleli jäin.
Sügis on ju olnud sama imeline nagu suvi! Nii olen olnud tegemistega ikka järjepeal ja kõik vajaliku jõudnud ära teha. Njah, uute lillepeenarde kaevamise ajal ei soosinud just väga. Oli üsna vihmane ja ise täitsa mudane. Aga keda see vihm siis elus seganud on! Riidedki saab puhtaks pesta, endast rääkimata.
Olen aastaid hoogu võtnud, et maja ees, kaevu ümber peenrad ümber teha. Kevadel sain lõpuks iirised sealt minema. Siilikübarad olid veel pinnuks silmas. Ja noh, natuke tahtsin ju peenraid suuremaks ka teha. Kuhu aga siilikübarad panna? Eriti veel, kui juba eelmine sügis sai ostetud erinevaid värve juurde ja kõik vegeteerisid selle kuuma suvega pottides. Egas muud, kui tuli lihtsalt uued peenrad kaevata. Mõni kukkus ehk välja “loll kaevas keset heinamaad peenra” aga teadmises et, “saaralane on loomult tagasihoidlik” ja mina seda mitte ei ole, siis on mul täitsa nägemus olemas, miks just uus siilikübarate peenar “keset heinamaad” sai. Nägemust tulete ise kunagi vaatama.

Teine mu nägemus on pärit lapsepõlvest. Vanatädi juures maal oli maja taga, köögi akna all, ennem põllumaad, lillepeenar. Miks ei võiks siis minul olla? “Lähme vaatame Ivar Su põldu… wow, kui ilus, lilled” Et miks mitte?!

Ja kuna kuidagi ei raatsi ilusat asja lihtsalt komposti visata, siis miks mitte kogeda seda “wow” ka kiviaia tee vahel kõndides?

Ja kui nüüd tuleb välja, et ma olen ikka väga eksinud, ei ole raske üleskaevata. On ju?! Jällegi, ei ole ma siin loomult nii tagasihoidlik midagi, miks ma eksima peaks?!
Majaesine sai täitsa kena. Ega ma saanud nõrkusele vastu panna, ostsin aiandist erivärve hõlmikpööriseid. Samuti ei suutnud ma siiski kõigist siilikübaratest loobuda. Kuidagi nii harjunud selle vaatepildiga maja ees ja sobivad nad nii hästi vana taluga. Eks tuleb edaspidi süda kõvaks teha ja neid lihtsalt hoies hoida. Loodan, et suutsin peenrad kenasti tervikuks siduda..

Põllumaa sai ka ajaga korda. Esmalt rohitud, kaevatud uued maasikapeenrad. Siis küüslaugu. Edasi jõudsin natuke veel rohida ja kaevata, viimane kaevamine oli vahetult ennem esimest novembri lund. See läks juba ilma rohimatta. Parem ikka, kui üldse mitte.
Kasvuhoone sai ka millaski puhtaks. Kastiga tõin linna rohelisi tomateid. Neid nüüd söödud ja päris toiduks tehtud. Näiteks Tomati-hakkliha-tatrasupp, lisaks muud ja paremat sisse. Viimaseid söön veel praegu, novembri lõpus. Ei ole paha.
Meeleolu mõttes põllu jutule pildike kõrvitsa saagist. Kuigi tundus, et see aasta ei saagi midagi, siis kokkuvõttes, täpselt parajalt. Jagus supi tegemiseks ja salati sissetegemiseks.

Et meeleolu ikka hea oleks, siis üks, lihtsalt kena pilt. Ikka ju kena vaadata?! Sügisene saak ka peal, sobib teemasse.

Ikka on mõtteid ja pead plaani, mis ära teha tuleb. Paraku reaalsus on teine, kõik plaanitu ei teostu. Nii mõtlesin, et võtan uued uksed ette ja soojustan kambrite põrandad. Põrandateni kahjuks ei jõudnud. Ometigi külmetada ma ei kavatse. Nii sai kõik vaibad mis olemas, mahalaotatud. Olen kuulnud, et vaipade alla pandi veel ajalehed, selle jätsin küll vahele.

Asi töötab päris hästi! Ei puhu ikka laudade vahelt tuult enam niimoodi sisse. Selleks aga, et tuul ka laudase alla ei saaks, toppisin lambavilla vundamendi igasugu augud ja vahed täis. Jälle töötab päris hästi! Ei ole küll pakase ja suure tormiga õnnestunud olla aga novembris oldud ajal, tõused hommikul ja tuba täitsa kenasti soe.

Uute ustega asi venis, venib. Meistril suured tööd käsil, minul raskusi tööraha maksmisega, oma inimene ka, ei saa kuidagi pealepressida. Ilm ka soosis, et ei olnudki nagu kiire. Mingi aeg aga kiskus küll juba jahedaks aga ega siis talupoeg rumal ei ole. Ikka ja alati on topitud….. Nii siis minagi toppisin.

Jällegi peab mainima, asi töötab! Kuid nüüd saan rõõmustada teid, sest ise olen rõõmus! Käisin vahepeal novembri esimene pool Tallinnas ja uus uks sai sel ajal ette! Kena , kena, kena! Ikka hoopis teine olemine igas mõttes, kui varem. Kui nüüd veel seinad krohvitud saaks! Aga tundub, et külmal ajal ei viitsi sellega mässata. Ja küll see viiman, välisuks ka üks päev tuleb….

Kui otsapidi majas sees oleme ja kena ka on, siis üks meeleolu pilt.

Esimesest lumest juttu oli, sellest siis ka üks meeleolu pilt.

Kas ei ole kena! Valge lumi ja valged roosid!
Ilm aina soosib ja soosib. Ikka ja jälle istun oma uksepakul ja imetlen suvelille ampleid. Nii et ei ole pääsu järgmisest pildist. Tehtud see 15. november.

Täitsa huvitav, millise pildi 1. detsember teen? Peab lill ehk jõuludeni vastu ja pääsen muudest jõulukaunistustest?!
Huvitava tõeni jõudsin nüüd selle looga!? Et ikka jõuab, kui jõudu on ja lisaks kõik seda veel soosib kah! Ja tean seda, et juba homme jõuan saarde…..