Skip to content

Uued väljakutsed

Uued väljakutsed published on Uued väljakutsed kohta kommentaare ei ole

Täna aitasin ja õppisin, homme teen ise?

Ühe kogemuse võrra rikkam. Natuke targem ja osavam. Teoorias tundub, et täitsa kodus, oskused nõuavad kindlasti lihvimist.
Ehk siis käisin Kihelkonna kandis abiks oma sõbranna Saale isa palkmaja ehitusel. Nimelt oli Saale isa otsustanud 10 aastat, umbes täpselt, tagasi, et tema hakkab endale maja ehitama. Nüüd oli õige aeg käes. Kutsuti palgimeister, saadi koolitust ja ehitatai seinad valmis, eesmärgiga, et palgid kuivaks. Nüüd siis järg sealmaal, et palgid võetakse lahti, vahele läheb vill, punnid sisse, ja muudkui vinna ja tõsta palke ja lapi kokku. Igatahes oli väga huvitav! Koju tagasisõites oli tunne, tahaks hakata kohe katsetama! Ehitaks kanadele lauda. Nii et palun mulle palki ja palun mulle nüüd tööriistu!
Saale kaasa Erikuga oli hea tööd teha. Vaatamata sellele, et mõnda tööriista nägin elus esimest korda elus, rääkimata siis selle kasutamisest. Erik aga oskab suhtuda nii, et ei tekita minus alaväärsuskomplekse, kui kohe ei julge proovida, siis natukese aja pärast juba proovid, kohe ehk välja ei tule aga nii ju õpidki.
Seekord saime maja ühe poole valmis, paari nädala pärast ootab teine pool.

Sinna jõudes pani mind ahetama vana laut. “Miks te ehitate uut, päästke vana!”, viskasin nalja.

Kahjuks aga pole päästa enam midagi. Kurb. Vahel teeb aeg, elu ja olu oma töö. Aga see on üks teema, millest ma tahaks kirjutada siin või siis kusagil mõjal. Teemast, kui palju oli vanasti külas korstnaid, kui palju nüüd ja mõnest vanast talukohast on parimal juhul , tegelikult halvimal ikka, järgi vaid tõesti korsten. Kuidas praegugi on kohti, kus talu hääbub koos tema viimase peremehe või -naisega. Ühel päeval vaid järgi mälestus, et siin oli talu….
Küll aga avaneb mul võimalus varsti varsti kirjutada tõesti, mitte ainult siin.

Uus väljakutse, mis on hästi põnev, mida olen oodanud ja sisimas soovinud ja täiesti hirmutav.
Kuna on kiidetud mu kirjutamise oskust, oma põhitöid, nii tantsimist kui massaaži olen teinud südamega, töö on olnud hobi, olen vahel ikka mõelnud, et tahaks hoopis midagi muud teha. Kui alustav ajakiri “Pööning” tegi Mardi talus loo, tekkis mul tahe ja küsisin, kas te ei vajaks inimest juurde. Kahjuks ei. Samas olen ajakirja “Lemmik” saanud kirjutada loo Püha Birma kassidest ja Kihnu maalammastest, “Oma kodusse” samuti lammastest, nii et väike kogemus ju täitsa olemas. Ja eks minust tehtud lugude korrigeeriminegi on natuke sama teema….
Hirmutav. Miks? Jätsin eelmisel korral õhku teema, kas minust loo teinud “Meie Maasse”, Vilma Rauniste on mu kaitseingel. Ma tahaks loota! Lugu aga sellest alguse saigi, et kui Vilma käis minuga lugu tegemas, tekkis teema, et mis tulevik toob ja kas olen mõelnud päriselt saarde jääda. Hargnes see, kuniks jõudsime selleni, et “Meie Maa” otsib suvereporterit. Paluti saata CV. Issand! Mis CV?! Keda huvitab minu tantsija ja massööri CV! Aga teha tuli ja vabas vormis kiri juurde. Mainisin, et annan aru, et mu CV ei ole kuidagi ahvatlev sellisele ametipostile ja et otsitav tööjõud annab, pakub hooajalist tööd. Kuid ehk on see hea võimalus enese proovile panemiseks ja tõestamiseks. Tegevjuhilt tuli vastus – “Ma näen küll head perspektiivi meie koostööle. Küsimus on, kas palgas saame kokkuleppele ja kui suure koormusega tahaksid töötada? Arvestades, et sul elus palju tegemisi ilma palgatöötagi :). Aga töövõime paistab metsik olevat…
Ja pigem ei räägiks ainult suvereporteri kontekstis vaid püsivama koha mõttes.”
Ja nüüd on seis selline, et mul tuleb maaelutoimetajat, Vilma Raunistet, terve kuu, tema puhkuse ajal asendada. Toota nädalas kolm lehekülge sisu. Hetkel mul on tunne, et ma olen vette visatud kassipoeg. Kus, mis, kes, millal, kuidas?! Küsimusi kui palju! Aga eks aeg annab aru….
Nii et kõik saarlased, poolsaarlased, suvesaarlased, Saaremaaga soetud ja muidu fännavad inimesed, kui teate kedagi, kes tegeleb millegi toredaga, on kordasaatnud midagi suurt ja huvitavad, tal on kena kodu või hobi, toimub miskit põnevat, olen info ja vihjete eest tänulik!
Ja hoidke mulle ikka pöialt, et mul oleks õnne rohkem, kui kuu asendada.
Lõpetuseks midagi lihtsat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.