Käes on august ja august on see kuu, kui Mardi talu + peremees Ivar tähistavad oma 11. sünnipäeva! Ja muidugi kõik meie sõbrad. Avagem vahuvein ja tähistagem!

Foto: Stiina Sepp, ajakiri “Maakodu “

Ongi üle kuu möödas viimasest postitusest. Kuid ega mina kirjutamata ei ole olnud. Paljud vast teavad, et oli au, õnn ja rõõm kirjutada Saaremaa kohalikus lehes “Meie Maa”. Nimelt asendasin maaelu toimetajat tema puhkuse ajal.
Alustuseks aga selline asi, et mul on tekkinud kompleks, kui seda nii moodi nimetada saab. Ühesõnaga tekitab minus üks asi segadust. Nimelt oli mul mõni aeg tagasi vaja kirja panna, et millise elukutse peale ma olen veel mõelnud.
” Olen oma põhitöid, nii tantsimist kui massaaži teinud hästi ja hingega. Saan öelda, et töö on armastus ja hobi. Vahel aga mõtlen, et kui saaks teha hoopis midagi muud, et mis see võiks olla?! Meil kõigil on varjatuid andeid. Võiksin ju olla kujundaja. Olen ise mõlemad oma kenad massaažitoad kujundanud. Talugi ju kujundan. Siit tuleb aiandus…. Kunstiinimesena mul ju maitset on. Maitsete alla kuulub ka kokkamine, mis mul kuidagi iseenesest tuleb. On öeldud, et võiksin olla hea reklaami- ja müügimees. Kiidetakse mu kirjutamise oskust. Olen ju 10 aastat talu kohta blogi kirjutanud, mis ülemöödunud aastal aiandusblogide kategoorias esikoha võitis, see aastagi olen nomineeritud taludeblogide hulgas kolme parema hulka(tuli esikoht). Igakuuselt kirjutan kassi tõuklubi infokirja, mis head tagasisidet saab ja muidu kirjadki kukuvad kenasti välja. Et siis ajakirjanik?! Unistada ju tulebki selleks, et unistused täituksid!”
Sellele sain vastuseks: “Saarlane on loomult tagasihoidlik ja enesekiitust tuleb vähemaks võtta!”
Nüüd ma ei teagi, kui ma endast ja oma tegemistest siin või üldse räägin, kas ma tegelen enesekiitusega? Või räägin asjadest, nagu nad on? Või kui käib läbi kiitus, siis võtan seda eelkõige teiste hinnangust ja arvamusest.
Või lõpetan selle blogi ära, et jääks mulje, et mul ennast vaja kiita?!
“Meie Maa”juurde. Õnnestus kirjutada 14 lugu. Panen need siia üles, kes ei ole veel lugenud, saab seda teha.
“Alati ei pea tööle minema mandrile või Soome”
“Kena naise kena roosiaed”
“Kes teeb see jõuab”
“Vana maja päevad, mis väärib pikemat rääkimist”
“Kenast mulgist veel kenamaks saarlaseks”
“Üle-eestiline avatud taludepäev-Saaremaal lausa kahel päeval”
“Suursündmus Angla tuulikumäel”
“Ingerlane, kellest saanud saarlane”
“Mis on kodu, kus on kodu…”
“Ajaloolised aiad Saaremaal”
“Mees, kelle elu on olnud ooper”
“Austame oma kangelasi!”
“Vana maja soojustamine tuleb lahendada terviklikult”
“Kõik, mis teed, tuleb ringiga tagasi”

Kõik lood mulle armsad. Igaühel oma saamise lugu ja kõigi kohta oleks põnevat rääkimist. Kuid ei hakka pikalt heietama. Toon 2 lugu eraldi välja, mis eriti rõõmu valmistasid. Esimene “Suursündmus Angla tuulikumäel”. Helistab mulle Vilma Rauniste, et Angla omanik helistas talle, et neil sündis kalkuni tibu. “Sulle see lähedal, mine tee ära.”
Mõtlen mina, et no mis tibu ja mis lugu ma siis teen sellest. Läksin kohale, tutvusin omanikuga…. njaaa, oleks sellest veel rääkida! Ja sündis mõte! Ja lugu sai tehtud. Uurisin kujundaja/küljendaja käest, mitu pilti võib muidu üldse ühele lehele panna. Ah jaa, olgu mainitud, et enamus lugude fotod on kõik minu tehtud. Seda ei ütle selleks, et nüüd kiidelda, vaid lihtsalt infoks. Muidugi kahju, et e-lehel on alati loo juures vaid 1 pilt, kuigi e-lehel võiks ju rohkem võimalusi olla, kui paberlehel. Ja siis kui mulle lehe küljendus saadeti näha, reageerisin mina küll “wow”, see on tase, täitsa uus tase kohe. Nägi super välja ja loo ülesehitus tuli ka hea. Siit tervitused ja tänud heale Katile!
Teine, metsavendade lugu. See lugu tuli jälle juhuslikult. Oma külas elab tubli kaitseliitlane, kes oli üks selle ürituse organisaatoritest ja mainis mulle nii mööda minnes, et sellinne asi on toimumas. Samas, on ju mul lähedane side perekond Metsaga. Ja nii ma selle loo ära tegin. Et asi saaks lehte nii nagu soovin, käisin toimetuses kohapeal, kuna Kati läks puhkusele ja mu külgi tegi teine küljendaja. Saime kenasti paika ja jällegi sai tulemus super! Nii tekst kui pildid juurde.
 

 

 
Lugu, mis mind muidugi veel väga õnnelikuks tegi, oli avatud talude päevast. Helistab mulle Vilma, kas ma teen, et tema iga aasta teinud. Minul küll plaanis ei olnud aga kuna anti vihje, mis mul üle jäi, tuli teha. Kuigi sel nädalavahetusel olin üldse sõbranna juures abiks palkmaja kokkupanemisel. Ega mul aimu ka olnud, kuidas oleks õige seda lugu teha. Kas pean kõik talud läbi käima? Samas, palju siis lehte, ühele küljele, sisu mahub. Käisin kolmes kohas, tegin pildid, suhtlesin kordinaatoriga. Panen lugu kokku ja saan aru, pagan, ei mahu mul see ühele lehele ära ju. Kirjutan bossile, et kui vaja, kas saaksin natuke pinda juurde? Esmalt vastatai, et õpi vähem kirjutama. Läks veidi aega mööda ja öeldi: “Saad 2 lehekülge, teeme avatud talude eri.” Ja küll oli uhke tunne! Avad lehe ja minu lugu ja pildid üle kahe lehekülje! Võimas!
Üks asi on, mis ma ise oma lugudest arvan, tähtsam on aga lugejate arvamus. Ja see teeb õnnelikuks! Ma olen nii palju positiivset tagasisidet saanud, et võin öelda-minu lugusi oodati huviga, minu lugusi loeti huviga. Et asi ülevõlli ei läheks, lisan omalt poolt, et loodetavasti oli natukesekene ka neid, kelle minu lood just ei meeldinud. Õnneks neist ma midagi ei tea.
Aga kõige tähtsam on see, et lugudega on rahul need, kellest kirjutati. Näiteks Ivo Kuusele ei saanud ma lugu eelnevalt näidata, sest ta e-maili ei kasuta. Hiljem aga sain kõne ja Ivo tänas: “Nii ilusat lugu ei ole ma varem lugenud.”
Viimane lugu, Aivest. Seal olin endas nii palju kindel, et ütlesin Aive tütrele, et ma ei hakka teile ülevaatamiseks saatma, võite mind usaldada, saate laupäeval kena üllatuse osaliseks. Laupäeval helistas tütar ja ütles, et emal võttis lugu silma märjaks.
Või näiteks lugu mesavendadest. Mati Vendel oli minu suhtes väga umbusklik. Palus kindlasti, et saadaksin loo ennem ülevaadata, et ta on pidanud varem ajakirjanikes pettuma. Saatsin ja ainus, mis vastuseks sain, oli-kena lugu.
Eelmises postituses kirjutasin, kuidas ma “Meie Maa” juurde sattusin. Kõigepealt peangi ütlema, et mulle tegi head meelt, et see oli just “Meie Maa”, mitte “Saarte Hääl”. Kui hingate sügavalt sisse ja tundega neid kahte nimetust nimetate, on ju erinev tunne?! Teiseks. “Meie Maa” saab 100 aastaseks. Täpselt nii kaua ta saarlaste päevaleht on olnud. “Saarte Hääl” loodi tunduvalt hiljem ja oma kasu eesmärgil, hõivata ka meediamonopol. “Meie Maad” peab üleval sümpaatne väliseesti härra. “Saarte Hääl” tegutseb aga Leedo teiste firmade raha peal. Nii et energia on igati hea, et olla just “Meie Maas”. Öeldakse, et kus viga näed laita, tule ja aita. Ma oleks väga tahtnud anda oma panust, et see leht ja toimetus toimiks veel pikalt pikalt…
Et oli kena kuu, mis valmistas palju rõõmu aga? Kuu sai otsa. Ja mis edasi, seda mina kahjuks ei tea. Vaikus.
Algas asi, et leht otsis suvereporterit. Oma CV ja kirjale sain vastuseks “Ja pigem ei räägiks ainult suvereporteri kontekstis vaid püsivama koha mõttes” Siis öeldi, Vilma läheb puhkusele ja asendad teda kuu aega. Ma olen ikka öelnud, et mind kuivad, nö. copipaste uudiste tegemised ei huvita. Muidugi, kui vaja, ikka teeks aga… Meeldib teha asja, kuhu saan panna hinge ja loomingut. Nii pean ma olema tohutult tänulik, ma ei tea kuidas ja miks, et mind usaldati ja anti toimetada 3 lehekülge nädalas. Vahepeal uurisin bossilt, kuidas ta rahul on, sain vastuseks: “Olen Sinuga väga rahul.” Mingi aeg küsisin, et kui Vilma puhkuselt tagasi tuleb, on ta mõelnud, mis edasi saab. Siis sain vastuseks, et kindlasti jätkan kohtumist lugejatega aga mis moel, tuleb mõelda. Kui viimane kord toimetuses ja bossi jutul käisin kõlas: “Mul on hea teada, et kui Vilma otsustab ühel päeval pensionile minna, on mul inimene kohe olemas.” Eks ole…..
Rääkisin tol päeval paari toimetaja, ajakirjanikuga. Nad lootsid, et ikka jätkan. Intervjuusi on lehes koguaeg vaja…Siit tervitused Ivikale! Kui temaga esimest korda kohtusin, oli tunne, et oleksin teda terve elu tundnud. Nii kena inimene! Mina jätkaks aga leht, õigemini toimetus, juhtkond peab seda soovima. Lootus sureb viimasena, nii et jään positiivseid lahendusi ootama!
Või tulevad uued kaitseinglid ja uued väljakutsed?!
Tänase loo algusest käis läbi “Maakodu”. Oli au võõrustada Krsitel Kirssi, kellega olema jäänud suhtlema ja kes on andnud mu lugudele tagasidet. Aitäh!
Samuti käis külas ka ajakirjanik Leedust. Nii et jääme põnevusega ootama, millised lood tulemas on. Mida nad ise kohapeal tundsid ja hiljem tagasidet andes kirjutasid, ei hakka ütlema. Mõjub jälle enesekiitusena?!
Ennem kui talu juurde, siis sõnasin suve algul ühe asja ära. Kui üks klient küsis, kas ma suvel puhkan ka, vastasin, et selleks et saares puhata, pean ju tööd tegema. Ja see juuli oli töine! Kirjutatud sai  ilusa ilmaga toas, siis kui sõbrad minu juures õues tööd tegid, kirjutatud sai öötundidel. Lisaks massaažitöö, mida Leisis jagus mulle kenasti. Rõõmu tegi, kui üks klient saatis mulle sõnumi: “Tänan veelkord, et selline koht Sul olemas on.”
See on sõnum, mis paitas hinge ja südant eriliselt! Nii et, ei kiida ma oma tuba ise, vaid ikka teised.
Viimane päev Leisis jagus mulle tööd alates 13.00 kuni 22.30. Uskumatu! Ja Leisis oli tööpäevi iga nädal, kaks kindlasti, vahel ka kolm. Ja siis ootab ees Tallinn, kui esimene nädal ootab ees kokku 6 massaaži. Oh jah, iga aastane küsimus: “Miks ma sinna Tallinna üldse ronin?!”
See kord selleks muidugi veel kindel põhjus. Ees ootab mu luigelaul. Ehk tundub, et selles elus on aeg hüvasti jätta tantsu-, lava- ja teatrieluga. Ehk siis alates 14.08 on  kümme “Viiuldaja Katusel” etendust Rahvusooper “Estonia”.

Nüüd aga küll talu juurde. See aasta, oeh, mitte aasta, seda veel ju pool ees, suvi, sai päris mitu suuremat ja olulist asja ettevõetud, tehtud ja on asju mis tegemisel. Kõigepealt, nii oleks tahtnud jagada pilte “Ennem ja pärast”. Paraku aga asjad nii kiirelt ei käi. Seega olen sunnitud jagama pilte “Ennem ja vahepeale”. Ette sai võetud koja remont. Uus sein, uued uksed…. sein on olemas, uksi kolme asemel hetkel veel 1 aga väljanägemine juba hoopis teine! Alustakski siis sellega, et näitan pilti, milline koda hetkel on.

Nüüd siis võrdluseks “ennem ja vahepeal”


Minult küsiti, kas me ehitan ise seal. Ei. Kui on olemas inimesi, kes asja minust paremini teevad ja rahakott vajadusel ka seda võimaldab, lasen teistel teha. Ajaga on ka nagu on. Muidugi ise teen ka ikka nii palju kui saan ja oskan.
Koja ja köögi vahelt läks vana laudadest sein maha ja asemele tuli kivi. Töö tegi tubli töömees Aldo. Ka uus uks on tema tehtud. Uued peaks tulema veel välisuks ja köögi ja rehetoa vaheline uks. Sellega saab üks suur külmaauk likvideeritud. Ja muidugi saab kõik olema palju kenam. Seinad teen ise lubikrohviga aga see töö veel poole peal.


Ustest pilt on nüüd küll erinevalt poolt aga aimu saab ikka. Puudu on  veel taluukse lingid. Need küll olemas aga sepisnaelad puudu, ei saanud panna.
Lae lauad kiskusin ise maha. Jeerum, mis sodi sealt alla tuli! Hea oli, et soojad ilmad, sain vähemalt paljalt olla ja pääsesin kergema vaevaga. Pesta tuli vaid ennast.

Lae tegi korda naabrimees Kalle. Kipsplaat talade vahele, krohvis ära ja enam ei tule sodi ülevalt alla. Ja uue lambi pani ka tema üles.

Palgi puhastamise au saan ka õnneks endale võtta. Kõige kergem oleks muidugi võtta lihvimismasin, mida vist enamasti ka tehakse aga oi kuidas mulle see ei meeldi. Tulemus täpselt, nagu miski nõuka aegne suvila. On vahend, mida rahvakeeles kutsutakse ämma surm. 10 minutit seisab, siis hakkad harjaga pesema. Edasi võtsin kuumavee aurumasina, siis juba survepesur.

Ja tulemus sai ju super?! Ma isegi ei oska seda seina millegagi üle teha. Ja kas peaks?!

Põranda valas Aldo tasandusseguga üle. See mis ennem oli ja mis köögis veel, on millalgi vene ajal valatud kivi ja tsemendi segu, krobeline, puhtust võimatu hoida. Plaanis on dolomiidi plaadi jääkidest põrand üle teha. Nüüd aga vaip kojas maas ja välisjalatsites on sisse marssimine keelatud. Nüüd jääb veel seinu krohvida, nipetnäpet sättida ja maja kõige väiksem ruum on korras. Asi alustuseks seegi ju. Nüüd on ehk kergem edasi minna.
Muide sain hea mõtte. Oli vaja tõsta köögis ühte tala, et lagi loodi saada, kui seina lapiti.

Mulle hakkas see nii meeldima, et mõtlen, et tulevikus olekski lahe teha pliidi ümber, nurkadesse panna postid ja need sisi ülevalt ka palgiga ühendada… oh, jäin oma idee kirjeldamisega vist hätta. Aga see polegi hetkel nii oluline.
Tänu sellele koja remondile, tuli ka köök natuke ümberpaigutada. Ehk siis see, ühel pildil nähtud valge kapp, tuli nüüd teise seina panna, sest vanasse kohta ta ei mahu enam, pealegi tahan koja seina puhta hoida igasugustest asjadest. Nüüd pääsesin ka uhkest vanast talulauast. Oli teine uhke küll jah ja mahutas ka kenasti, kõike oli hea mugav teha aga oi kuidas ma olin tüdinenud ümber selle laua jooksmisest. Niigi köök kitsas ja ruumi vähe ja siis sellekes, et midagi võtta, pead veel ümber laua jooksma. Eks laud saab väärilise koha kunagi rehetoas ja siis on seal kena süldipidusi pidada. Uus laud on, loodetavasti, ka ajutine. Tahaks sellist ümmargust vana talulauda. Kui kellegil üle on, olen tänulik! Praegu sai köök päris kena, kohe selline romantiline. Ka siin sai üles uus lamp, mille spetsiaalselt antiigist kööki ostsin.

Vahepeale mahtus ka sõber Aavo külastus. Minu palvele, et koja elektri juhtmed paika saaks. Natuke sai ka eeltööd teha, et kambri seinalt saaks varsti elektrikilbi rehetoa nurka peitu. Ja lisaks sellele sain ma õue sooja vee!

Sellinne peen värk, elektriga. Tekib küsimus, et miks mulle soe vesi õue? Majas mul veel vett ei ole. Suvel käib pesemine nii kui nii õues ja seda saan kasutada nüüd kuni külmadeni.
Taneli eestvedamisel sai nii mõnigi suur asi korda. Imelik ütlemine- ei jõua ära kiita. No ikka jõuan küll! Ja väga kiidan ja tänan. Ka Ritat, kes palju abiks käis. Ja enamasti käis see neil kõik siis, kui mina kambris kirjutasin või kusagil massaaži tegin.
Ait sai korda. Vana sodipodi välja.


Minu rõõm oli see ja sain nii palju abiks olla, et kivid ära vedada ja kiviaeda lappida.
Aita tegi Tanel pool vahelage, riiulid. Rehetoast sai aita ära viidud purgid ja muid asju, nüüd natuke veel sättimist ja asi on kontrolli all ja korras. Sama rehetoaga.
Suur häbiplekk oli aastaid vanaraua ja okastaraadi hunnik. Sai seda okastraati kokku korjatud ja lauda ette pandud. Ja nii kogunes ajaga. Sama vanarauaga. Seda tuli ikka siit ja sealt ja kuhugi tuli see ju panna.


Nii sai Taneli juhtimisel ja suuresti tegemisel, Rita abiga ja tema toodud järelkäruga see asi likvideeritud. Nüüd on julgem pilte teile teha, üks kole koht jälle vähem. Jääb vaid oodata, et traktori saab, mis lauda esise maa tasaseks lükkab.
Ja ilusaid kohti tuleb aina juurde. Tanel meisterdas maja ette laua, see sama, mis postituse esimesel pildil näha. Mulle aga meeldib see teiseltpoolt vaadatuna ja pimedal ajal. Küll on kena ja mõnus istuda! eriti kui ööd on olnud nii soojad! Ma olen absoluutselt nõus neid palavaid päevi “kannatama”, et saada öösel nautida! Vihmast ma ei räägi, mida siin ikka rääkida. Kõik teavad niigi.

Mulle endale hetkel tundub, et ma oleks nagu end kuuga tühjaks kirjutanud. Annan siin lihtsalt tuima ülevaadet. Aga vist ei saa jutt liiga pikaks minna, kes see siis viitsib lõpuni lugeda?! Lehele kirjutamisel olin ikka aegajalt hädas. Kui öeldi, et ühe loo pikkus on umbes nii 6000-7000 tähemärki, siis muudkui jälgi aga noh, mahutasin ka selliseid 9000 märgiga lood ära. Kuigi jah, nii mõnigi kord tuli siit ja sealt kärpida. Kuid eks nii nagu lehes, ka siin, pildid räägivad paljuski enda eest juba?!
Mardi talu juurde kuuluvad praegu lahutamatult lambad. Rõõm on öelda, et nüüd enam sellist kahtlust ei ole, et mõned uted oma vahel nii suured sõbrad on, et jäära ligi ei lase. Lasid! Mardi on õnnistatud seitsme uue tallega! Esimene poegija oli minu eelmise kevade kõige ilusam ja uhkem tall.

Seda pilti kommenteeris mu üks hea tuttav, et ma olen siin sellise õndsa näoga, nagu oleksin ise tallega maha saanud. Aga umbes nii see peaaegu oli. See tähendab siis seda, et see talleke saabus suure üllatusena. Mul kolm utte naabri Kalle juures. Tema muudkui rääkis, udarad nii suured, nad hakkavad kohe poegima. Mina ikka rahustasin, et aega on. Mõtlesin, et istun millaski maha, vaatan täpselt üle, millal jäär tuli ja kaua oli ja arvutan päevad välja. Tulime sõbranna Saale juurest palkmaja ehituselt, Saale läks lapsega lauda juurde, et lambaid lapsele näidata. Läksin siis ka sinna, et ajan lambad laudast välja. Ja nii ma selle pisikese leidsingi. Ja teine, mis mulle sellise õndsa näo pähe tegi, on see, et Oldil oli kakskiõde Olly, kelle ma eelmine suvi kaotasin. Nüüd tema talleke on aga Olly koopia! Mulle mõjub see, nagu uuestisünd! Sellise tola jutu peale enamus loomapidajad muidugi peavad mind segaseks. Kuigi keegi arvas, et eks loomapidajaid erinevaid. Kes peavad loomi südamega, kes tulu pärast. Nii on. Seda olen kassimaailmas kahjuks ka kohanud.
Paar meeleolu pilti veel.


See talleke, väiksem kui tema kaksiõde, oli lausa nii pisike, et mulle meenus mu lapsepõlv, kus mul oli vanaema juures väike must lambatalleke, muidugi mängu. Aga see talleke on sama armas!

Ega neid tallesi kerge pole ühele pildile, veel vähem vaadatavalt saada. Siin aga kolm, kes elavad minu juures ja järgmisel kahed kaksikud, kes Kalle juures on.

Mu juures kolm utte, Kalle juures üks paar utt ja jäär ja teine jäärapoiste paar. Vaatame, mis nende jäärapoistega saab. Üks mul kasvab, varsti saab aastaseks, uhke Ott.

Selle uhkusega ma nüüd lõpetangi. Siis saab järgmine kord sama uhkelt edasi minna. Minu jaoks on sügis juba käes. Selles mõttes, et etendused kestavad augusti lõpuni ja see aeg läheb kiirelt. Septembris aga kavatsen ma kogu suve kaotatud aja tagasi teha! Sest teha on mul veel palju palju! Loodan, et see ei mõju nüüd jälle enesekiitusena, kes teeb see jõuab. Jõudu teilegi! Kenad ajad jätkuvad!