Skip to content

Tunded, emotsioonid.

Tunded, emotsioonid. published on Tunded, emotsioonid. kohta on 3 kommentaari

Olete te mõelnud, ühes külas, suuremas või natuke väiksemas, on talud. Iga talu oma tegu ja nägu. Üks tekitab ühe tunde, teine teise ja kolmas võib olla üldse mitte. Samas ju imelik, nii väike ala, kuidas nii? Miks nad ei ole sarnased, kuigi nagu ju võiks?! Külg külje kõrval nagu nad on.
On erinevad blogid. Mina tean millest ma kirjutan, tean kuidas kirjutan. Mul on suur mina ja ego, seda tänu teile, head inimesed, kes te neid jutte lugeda soovite. Nii nagu iga talu on oma nägu, on ka iga blogi.
Tahangi teile öelda, ausalt, südamest, aitäh! Mardi talu võitsis Eesti Blogiauhinnad 2018 aiandus– ja taludeblogi kategoorias esimese koha.

Miks ma sellest kirjutan? Ei, mitte selle pärast, et “wow, sain esikoha”, vaid sellepärast, et see tõesti tuli suure üllatusena. Kui oli blogide üles andmine, käis see kuidagi automaatselt. Tehtud. Ja siis hakkasin mõtlema, jeerum, aasta pidasin pausi…. saabus mai ja hakkas hääletamine. No ei olnud mul nahaalsust postitada ja lunida “Andke hääl!” Iga päev ikka mõtlesin, tuleb kirjutada see ja teine ära ja siis. Aeg läks, aega ei olnud. Viimasel kuu ja hääletus päeval, no ok, ei taha ju päris viimane ka olla. “Viimane võimalus anda hääl Mardi talu blogile!
Ja küll see uus postitus kord tuleb. Ei ole pääsu, luban.” Kes oleks seda uskunud! Ülekaalukas võit! Ma usun ja loodan, et see on hinnang kõigele eelnevale ja usk tulevikule!
Sain minagi e-maili, palume kohale tulla, olete nomineeritud. Kirjutasin korraladajale, et mul tööpäev saarel, järgmine päevgi tegemist…. anti karm käsk, ütle ära tuled või ei tule, teame, kas auhinnad kaasa võtta või koju jätta. Mhh, see “auhinnad” ei reetnud asja. Sellest sain alles kohapeal aru, et auhinna said ju need, kes võitsid. Kuid miski sundis asjad sättima nõnda, et võtsin tee saarelt Tallinna ette. Ise autos mõeldes “Pagan, kaotada ju mulle ei meeldi.”
Kena on muidugi oma heast tundest kirjutada, kui ei saa mainimata jätta ka, mis meelel see keelel. Mind pani hämmastama, olin ma vaid peale auhindade jagamist oma Tallinna koju jõudnud, mõtlesin, et vaatan, kes siis konkurendid olid. Ja loen postitusi “Kuidas me seda e-maili ootasime”, “Kui nõme üritus oli, kui vähe rahvast oli, järgmine kord me end ei esita….”
Uskumatult kiired blogijad! “Kadestamisväärne”. Või tuleks mõelda, millest ja kuidas blogida?!
Saaremaa kohalik leht “Saarte Hääl” kajastas – https://www.saartehaal.ee/2018/06/20/saarlaste-blogid-eesti-parimate-seas/
Reporteri küsimustele vastates, üritasin edasi anda oma mõtet ” Et oluline on tunne, mida lugejas tekitad…”
Sügisel postitasin facebooki pildi oma, ütleme arusaadavalt, magamisasemest. Ilmselgelt saan ma ise aru, nagu kõik teised, et kui ma teeks pildi oma Tallinna voodist ja teataks “Vaadake, siin ma magan”, ei ole mul katuse all kõik päris korras. Aga päris kindel olen, et see postitus tekitas tunde.

“Ega ei ole just tavaline, et keegi oma magamisaset jagab. Aga ma ei ole ka päris tavaline, seega jagan ikka rõõmuga, kuidas paradiisis magatakse. Mu lemmik voodi on see siin eeskambris, kus ma veedan suvise hooaja. See aasta trotsin talvist ja ei koli tagakambri. Põranda alt käib siin eeskambris tuul läbi, seega värske õhk omast käest võtta. All on elektrisoojendus madrats. Ema kingitud fliisist nõuka aegne voodipesu, nii mõnus pehme. Õe kingitud lambavillatekk. Kassid. Ja kuna laudast tallesi sisse ei too, nii igaks juhuks, siis mängulammas ka kaisus. Uni on imeline! ”
Tavaline ei ole vist ka see, et ühes ajalehes tehakse järjelugusi. Mulle, talule langes see au omaks. Kohalik leht “Meie Maa” avaldas loo.


Vilma Rauniste lihtne ja südamlik tekst, mis puudutab alati paljusi. Loodetavasti ka see lugu. Ja mina loodan, et Vilma on üks mu kaitseinglitest. Selle asja jätan hetkel aga nüüd õhku, näitab aeg ja räägin siis.
Suve esimene päev. Mitte just kõige suvisem aga kui palju rõõmu see valmistas! Emotsioon ja tunne missugune! Sadas vihma!

Teine vihmane suvepäev enam nii tore küll ei tundunud kuid eks ta ole, loodus ju vihma vajab ja kena kena, till peenral on kasvama hakanud!
Tundeid ja emotsioone? Kas pole mitte imeline, kui üks linnuke otsustab oma pesa teha sulle akna taha, vanasse õlilampi?! Justkui usaldades.

Ja veel imelisem, kui “väiksed tibud” on koorunud!

See aasta on õnnistatud pääsukestega. Ei tea, kas sellepärast, et nad meie rahvuslinnud on või lihtsalt, et nad nii toredad on, on tunne! Ja pojad lendavad juba laudas. Ju varsti ka õues ja siis on neid pääsukesi veel rohkem! Nii tore!

Minule tekitab tunnet ka see, et miskid külakassid otsutavad ikka iga aasta Mardi väljavalida. Käis see aastagi üks kirju kass. Istus aida juures ja vaatas mu toimetusi. Lähemale läksin, plehku pani. Ühel päeval oli maja otsas, arvasin, ju varsti pojad on. No ja pojaga oli ta õuel juba järgmine päev.

Ma ei tea, kas see kõlab nüüd julmalt, loomakaitsjatele kindlasti, aga mulle kuidagi meeldib, et need kassid siin käivad ja ära lähevad…… nagu seline vana ehe talu värk. Ma tõesti ei tunne süüd ega vajadust kedagi kuidagi püüdma hakata, et keda lõigata, keda uputada….. keegi siia pole jäänud. Vabandust, kui see tunne kõige parem ei ole, mõnele.
Kui on kassid, siis on ka koerad. Mu oma kutsa oleks võinud saada juunis 16. aastaseks. Läks aga teisiti, elas ta väga väärika 15 ja 9 kuu vanuseks. Ja nüüd puhkab väärikalt kivikalme all.

Küll pakuvad mulle rõõmu aga sõprade koerad. Nüüd jaanide ajal Taneli Chicago ja Hedvigu Berta.

Neid kahte vaadates tekkis mul tunne, et issand kui lahe oleks, kui mul oleks  viis koera! Nagu nemad näiteks ja siis veel sinine dogi ja siis veel…. Loodan, et see vaid siiski tundeks jääb. Eks ole.
Jaanipäeval on meil väljakujunenud kena traditsioon. Alustame Kase talus, grillime ja naudime head ja paremat, jätkame Mardil ja teeme lõket. Ikka hea ja paremaga.

On pea täiskuu öö. Ja udune öö.

Müstiline ja maagiline. Tekitades tundeid ja emotsioone. Suvi on ees. Tekitades kindlasti palju….
Ja mina olen õnnelik, kui ma saan tekitada Sinus. Tunde. Emotsiooni.

3 kommentaari

Kallis Ivar, minu Venna!
Loen sinu juttu ja nagu ikka mõtlen, et tihedamini pead kirjutama, sest nii põnev on lugeda sinu kirjutist. Isegi mitu korda loen ühte juttu, sest sisu on selline, et tahad seda põnevusega veel ja veel ahmida.
Mega tubli ja andekas oled, jätka samas vaimus!
Sinu Õde.

…….ja mina olen õnnelik et Sina Ivar annad mulle õnnetunde – Sul läheb hästi – sa oled emotsioonidega olnud ikka ja alati . Sinus on see miski mida hoida ja ole ÕNNELIK alati-igapäev meie armas poeg .

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.