Oli au. Oli au olla oktoobrikuu lõpus viis päeva Mardil. Oli au kogeda head.

Alustaks sellest, et saabumine reedel oli imeline. Väljas oli päike, väljas oli soe. Ja nagu mul kombeks, alati saabudes avada vahuvein, tervitada ja au anda oma talule, istusin kuni pimedani maja ees, katuse räästa all, mõnulesin nagu kiisu päikese käes. Ja veel ei olnud põhjust kiruda, et miks pagan seda kella oli vaja keerata ja tund varem pimedaks peab minema.

Ja Mardi oli päiksesäras imeline!

Imelised olid ka veel sügise õied, mida nüüd kohe on paslik jagada.

Minek oli seekord, sai meenutatud, kogeda, vanu aegu, bussiga. Jätsin eelminekord rääkimata, et kui augusti lõpus maale sõitsin, jäin autoga teele. Kuna auto aga ei ole selle blogi peategelane, ei peatu sellel rohkem. Nii palju, et auto seisab Lihulas, ootab enda või siis omaniku paremaid päevi.

Bussiga on mõnus sõita. Kusjuures just praegusel aastaajal. Aknast näeb kaugemale, sügavamale, näeb põnevaid asju, mis muidu lehtes puude varju jääb. Mulle meeldib see meretagune maa! Just bussiga sõites, rahulikult aknast välja vaadates, tunned seda erilist tunnet….

Ega nüüd Mardile seekord ainult tundma ja nautima ka ei mindud. Tuli teha tegemised, mis veel tegemata olid. Kasvuhoone sai korda tehtud.

Noori puid igasuguste talvise söödikute eest kaetud. Kahjuks jäi võrgust väheks, tuleb vaid loota, et osadel puudel pikkust nii palju, et loom pead kõrgemale tõsta ei viitsi. Tüved on õnneks kõigil kaetud. Puudel siis ikka.

Küüslauk sai maha. Hiljaks vast jäi natuke aga loodetavasti asja ikka saab. Kahjuks jäi põld läbi kaevamata. Tundsin, et end katkestada ja nüristada ei soovi. Maa oli liiga märg ja raske. Järgmine aasta püüan tublim olla ja õigel ajal asjad korda saada.

Lehti riisuda ei viitsinud. Vabandan end välja, räägitakse, et kevadel pidi olema kasulikum, et osa ikka läheb siis maa rammuks. Ja kuna rohi rohetas ja kasvanud oli ka natuke, võtsin ette kaks ühes. Niitsin muru ja hakeldasin lehti.

Ja muidugi maja koristamine. Kõigepealt igasugune pliidi tegemise sodi välja. Siis põrnadad harjaga, siis tolmuimejaga, siis kaks korda lapiga. Tolmu pühkimine, vaipade ja katete kloppimine. Ja tulemus? Kena. Mõnus.

Paar sõna uuest maja südamest ka veel. Kui ennem tulid, maja oli külm, tegid pioneerile tule alla ja puid mahtus sinna rohkem kui uuele pliidile ja pioneer oli ju raud ja plekk, läks köök kiirelt soojaks, et hakka või sauna tegema. Nüüd läks aga kogu olemine, elamine aeglasemalt aga ühtlaselt soojaks ja kui varem soojamüür soojaks ei läinudki, siis nüüd läheb ja loomulikult peab see siis sees sooja ka.

Jagakski nüüd veel köögi pilti. Mine sa tea, see võib jääda viimaseks, millisena te seda kööki sellisena näete.

Maal on ikka majapidamistes küüne ja kuure ja muid hooneid, kus on igasugu sodipudipadi. Mine sa tea, millal midagi kusagil vaja on. Või siis tuleb keegi, eks leiab, et temal on vaja. Nii nagu mina näiteks. Käisime Hallil sauna tegemas, vaatan ma, oi, milline kapp! “Tahan endale!” Kapp oli omakorda, väiksemat sodipudipadi täis. Kase vana vaatas ka kappi “No mis see siis on, see ju ise tehtud laudadest!”

Mul oleks teile küsimus. Mis te arvate, kas vanasti käidi kappe Ikeast toomas? Või tehti ikka ise ja just laudadest?

Pean ütlema, et ma olen ikka väga õnnelik ja tänulik, nüüd sai see kapp Mardile toodud. Kapp sai korralikult pestud, tormiööks jäi veel õue ja sai survepesu kah. Nüüd on kööginurgas, ootab restaureerimist ja siis õiget kohta, uuenenvas köögis.

Torm. Nagu ikka, alati, kui saab vaid mõneks päevaks Mardile minna, siis ilma pakub kõike, mida tal pakkuda on. Alustuseks imeline päikeseline soe ilm. Siis mõnus soe sügisene sompus ilm uduvihma ja kõdu lõhnaga. Ja siis see torm! Kahjuks tuulega võidu joosta ei saanud, et kumb kiirem on. Oli öö. Ja öö ühele õigele talule kohane. Ilma elektrita. Tagantjärgi mõeldes, mõnus. Väljas ulub tuul, puud praksuvad pliidi all, küünlad loovad ilu ja müstikat, mõttel oleks võinud lasta vaba olla…

Aga sel hetkel tundub, et hulluks ajab. Aga eks need vägisi peale sunnitud asjad ajavadki. Tuleb veel õppida, võtta alati ka halvimast parim.

Tormiga pääsesime kergelt. Paar muud oli maha murtud, oksi muidugi siin ja seal ja elekter oli ka hommikul juba olemas.

Kõik kohad olid muidugi saarepuu oksi täis. Üks mu facebooki sõber, Kihnu maalamba inimene, jagas postitust saarepuu surmavast epiteemiast. Julgesin seal kommenteerida – “Ma vihkan saart! Mul muud Mardil ei ole, kui 1 saare võsa ja jama. Peab ennem lagedaks tegema, kui veel keeld peale tuleb. 1 väga mõtetu puu.” Järgnes postitajaga veel paari lause ja mõtte jagamine ja siis kujutate te ette! Üks saksa nimega, arvatavasti ise ka sakslane, kindlasti peen proua, kes mingil põhjusel siin meil Eestis on, julges öelda järgnevat – “Saar oli traditsiooniliselt paljudes Eesti taludes, sest neil tulevad lehed viimasena kevadel ja langevad esimesena. Seega annab saar just köige palavamal ajal öiget varjut majale. Kuidas saab inimene öelda, et ta “vihkab” saart? Ja kuidas tema otsustab, et on “mötetu puu”? Kas eestlane siis enam loodust ei austa? Kui ma lageraiesid ja prügimäed metsas vaatan, siis vist ongi nii. Kurb.”

Mul pole kogemust olnud, et sakste peale viha kanda aga tol hetkel ma täitsa kujutasin ette, mida meie esivanemad tunda võisid. Tegelt ka, mida sa loll inimene targutad oma lolli juttu?! Eriti veel mulle! Tule vaata ja koge ja siis tule mulle ütlema, mida inimene saab öelda, mida otsustab, mida austab või ei austa. Minu teod räägivad minu eest. Ja ka just seoses Mardi ja saarega. Peen saksa proua vist ei tea ka tõde, et näitad näpuga teise poole, kolm näitab enda poole.

Tunnen end imelikult. Ei, mitte selle peene proua pärast. Alati lahkudes on mul teada, millal jälle tulen. Nüüd aga ei teagi. On mitmeid tegevusi ja üritusi ja töö ja…. eriti irooniline on aga veel see, et nüüd kus on uus pliit, ei ole minul küttepuid. Süüdistada peale enda, ei ole aga ka kedagi. Kuigi süüd ei ole olemas, on vead ja vigu saab parandada….. püüan uuel aastal tublim olla! Õnneks ma nüüd ka tean, et on häid inimesi ja rohkem kui üks. Sõna “inimesi” vist tähendab niigi rohkem kui üks?! Et siis, on häid inimesi, kes alati mõne süle täie puid annaks.

Tali tuleb, linnud lendavad lõunasse. Tali tuleb. Mardi võib jääda nüüd talveunna. Teatepulk sai üle antud uuele, talve peremehele. Viimasel õhtul kuulsin kenasti, kuidas mäger maja all toimetas. Hoia sa kenasti Mardit!

Nii nagu linnud lendavad lõunast tagasi, kohtume meie jälle!

Seniks parimat!