Siis kui ise Tallinnas olen, tulevad Mardilt hääd uudised.

Eelmise ja eelmiste juttude jätkuks, mu 2 viimast saart paargu tagant on läinud!

Ei hakka seekord upsakat ja ninatarka saksa prouat lahkama. Taustauuring jooksis nüüd mulle iseenesest kätte. Tädi on Valgamaal elanud 19 aastat. Pidigi teine teiste suhtes kriitiline olema ja kibestumine pidi läbi lööma. Kasvatab ja päästab vanaaegset Tori tõugu hobuseid, mida pole kunagi olemas olnudki.

Aga jah, tema pettumuseks sii,s need kaks viimast võsa jäänukit mulle kenal suvepäeval enam päiksevarju ei paku.

Meenutuseks pilt, kuidas see koht alguses välja nägi. Ja vabandust, “et tõelise looduse vihkajana” sellest lahti tahtsin saada.

Kellel natuke fantaasiat, oskab ju selle vaatepildi asemel kujutada kena paargut, kus pererahvas loomadele suvel süüa keetis ja endilegi. Võimalik, et seal oli ka kelder. Ümber oli ehk roigasaed, aias lehmad, lambad, hobused  ja seadki ehk jooksmas. Kanad ringi sepimas, mõni kass piima lakkumas ja nurrumas. Millinde idüll!

Ja siis mingil arusaamatul põhjusel hakkas see kena hoone lagunema, ümberringi hakkas kasvama võsa, mõni oli tänaseks päevaks päris aukartust äratava võra ümbermõõduga. Seda muidugi nüüd küll, saar on kiire kasvuga. Ja siis üks tark mees müüs veel paargu kive viina rahaks maha. Ajalugu missugune!

Kohe Mardile minnes, oli selge, et nii see asi olla ei saa ja jääda ei saa. Tuleb sinna tulevikus paargu, suveköök, grilli koht vms, võsal selle ümber kohta ei ole. Ja ennem ei saa ka midagi teha kui…Ja see suvi, meenutuseks, nägi sama koht välja juba selline.

Jäid veel need kaks kõige suuremat ja jämedamat. Plaan oli need maha saada möödunud kevad. Kutsuda traktor, köied külge…. nii nagu see töö käib. Sest oht, et liinidesse või maja peale puu kukub, oli ju suur. Kuidagi aga läks aeg ja muu nii, et jäid need puud veel püsti. Suvel arenesid asjad sedamoodi, et naabrite juurde tuldi elektriliini kõrvalt puud maha võtma. Sain nad endalegi kaubeldud. Seda juba kirjutasin, kuidas siis mulle tuldi ja nalja tehti seal. Paar oksa võeti maha, taustaks jutt – “Meil on kergem liine lappida, kui puid mahavõtta.”, “Telli endale tõstuk, küll siis on aega siin nosida.”

Järgnes väike kirjavahetus Elektrileviga. Vabandati, öeldi, et käisid mul seal jah naljamehed, nüüd oktoobris aga tulevad õiged mehed ja puud võetakse maha. Lahkusin Mardilt 30 oktoober ja puud olid püsti. Teate, mulle ei meeldi eriti õiendada ja õigust taga ajada käimas, püüan oma elu ja asjadega ikka ise toime saada aga nüüd ütlen küll, et vahel tuleb seda siiski teha. Võtsin kätte ja kirjutasin uuesti Elektrilevisse ja oh imet, ei läinud päevagi, kui sain kõne ja öeldi, “Saared Mardil on maha seatud.”

Au ja kiitust mehele, kes töid korraldas ja meestele, kes töö tegid. Täiesti imekspandav, kui korralikult tehtud! Kõik kenasti virna lapitud, oksad lausa lõkkeplatsile tassitud. Tõeliselt südant soendav.

Ja nüüd lõpuks ometi saan ma püramiidtamme istutada, väärilise keldripuu Mardile. Ups, lobisesin oma tulevikuplaani nüüd välja.

Kindel on see, et edasi minna on juba palju kergem. Minu jaoks jälle üks suur ja tähtis töö lõpuks tehtud.

Suleme silmad ja kellel natuke fantaasiat, oskab ju ettekujutada, milline see koht võiks tulevikus väljanäha. Mina oskan.

Kena minekut teilegi!