Öeldakse ja nii ka on, et iga asi omal õigel ajal. Miks see õige aeg suvest kirjutada just nüüd on, ei tea ma. On aga, nagu on.
Sama kiirelt nagu on suvest ammu sügis saanud, möödus suvi ka ise. Räägitakse, et mida vanemaks saad, seda kiiremini aastad läävad. Ei tea päris täpselt, kuidas aastatega on, kuudest tean natuke paremini ja seda, et päevad kiiresti lähevad, võin kinnitada küll. Plaanid mingid toimetused ja ikka ja jälle on nii, et no ei jõua kõigi plaanituni.” Tänaseid tegemisi ära viska homse varna” on üks ütlus. No ei viskaks jah, kui õhtu ja pime peale ei tuleks. Pealegi on inimene ju loodud teatud aja tagant magama. Kõige vastu siin elus ikka ei saa.
Selle suve suuremad tegemist on juba au saanud ja kajastatud. Paargu korrastamine, lipumast, katus, korsten, filmid… Mainitud on ka uut pliiti ja soojamüüri. Nüüd on rõõm öelda, et ka need on valmis. Minul õnn sellega kursis olla mobiilside vahendi kaudu. Kõnes ja pildis. Võin öelda, süda ja hing tunnevad sooja. Jagame aga asja siis, kui ise Mardil olen. Siis saan ka rääkida, kui mõnusasti maja soe on ja ….
Nüüd aga lappan arvutis oma pildialbumid läbi ja vaatan, kas on midagi toredat veel suvest jagada.
Esimene mõte mis pähe tuleb, on aga see, et küll on tore, et ajaga on mu ellu kohapeal sõbrad tulnud, keda on alati tore näha ja koos olla. Nii sai väärika lõpu mu selle suve pikem olemine Mardil. Tähistasime minu oldud aega Mardil ehk siis minu ja Mardi talu kuuendat sünnipäeva.
Kui nüüd sõpradest ja väärikusega jätkata, siis Taasiseseisvuspäeval sai väärika lõpu üks elatud elu. Puhkus algas mul perekond Metsa abistamisega asjaajamistel. Nüüd sai see lugu oma punkti. Rahu kadunukese põrmule. Miks ma aga sellest kirjutan, on see, vahel elus tabad ootamatult end olukordades ja tegudes…
Lähme sõpruse ja sõpradega edasi. Vanasti oli külas ikka nii, et käidi üksteisel abiks, paljud tööd tegi küla koos. Ühel pool küla alustati, teisel pool lõpetati. Oli see siis heina tegu või kartuli võtt. Ja lõpus peeti koos simmanit. Pidu kõlab nagu kahtlaselt?!
Nii võin rõõmu tunda, et käidi minul abiks ja sain mina ka oma abi osutada. Emotsionaalsem ja tundelisem oli vast see, kui neli päeva, siis kui peremees pojaga Soome läks, sain mina Kase loomi talitada. Iga hommik ja õhtu koerale süüa anda, kanadele ja partidele teri. Ühele vasikale tuli pulbrist piima segada ja seda siis mõni kord teise karjamaa otsa vedada. Kanadele kitkusin rohtu ka ette ja oh seda rõõmu, kui paari päeva pärast paar muna rohkem sai pesast korjatud.
Puid sai aidatud saagida, lappida….. Ah vahva, mulle meeldib!
Vahele natuke imestamist ja kurjustamist ka. See kivi lendab Elektilevi kapsaaeda. Räägib naabrimees mulle, tal tullakse liini alt puud mahavõtma. Lubatul päeval aga ei kedagi. Üks päev siis heliseb mu telefon “kolmapäeva hommikul kella 9-st tund on elektri katkestus”. Tahtsin juba iroonitseda, et õige mul seda vaja nüüd teada, kui teil terve suvi on neid katkestusi olnud. Aga ei, teavitati katkestusest, mis tulenes sellest, et naabri juures hakatakse liini alt puud…. Ütlesin siis, et mul ka mure, mul ka liinide all, ok, kõrval on kaks suurt saart, mida ise kuidagi ei julge maha võtta, sest siis oleks ka liinid läinud. Tuli härrasmees vaatama, “jah, võtame maha”. Õigel päeval ajan end siis kenasti üles. Kuulan, naabrite juures vaikus. Oi, mingi tõstuk ikka liigub. Et mitte niisama oodata, mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas töö käib. Jõudes sinna, ütleb naabrimees “Mardile ei tulda, limiit on otsas”. Tegid siis onud ikkagi teene, tõstuk kutsuti ka tagasi ja tuldi Mardile.
Esimesed sõnad ühelt mehelt olid “Meil kergem liine lappida, kui puid saagida.” No minugi poolest, tulevikus võin kõik puud liinidesse ju lasta?! Teine, veidi vanem ja pahuram mees, läks siis tõstuki otsa ja suure vaevaga sai puult paar oksa maha saetud. Alla tulles olid tema sõnad “Kutsu tõstuk, siis meil aega siin nosida küll.”
Kuna olin suvel elektri katkestuste asjus Eesti Energiasse helistanud, saadeti mulle mingi klendi teenindus uuring vms. Ma kirjutasin neile vastu ja esitasin paar küsimust. Et kas edaspidi võin puid julgelt liinidesse lasta ja mille eest nende töölised palka saavad. Paluti asjast parem ülevaade anda. Selle peale helistas mulle siis see härrasmees, kes kohapeal vaatamas käis ja otsuse tegi. Nüüd siis ütles “Vabandan, Sulle sattusid sinna jah pullimehed, et saadame õiged mehed ja teeme töö ära. Oktoobris.” Eks siis nüüd ole näha, kui saarele lähen.
Ega siin muud vahutagi pole vist. Tühja tähja, igat liigutust ettekanda…. pealegi, suvi läbi, mis siin enam.
Läks kiirelt ja tunne on, et ei teinudki suurt midagi, et nüüd ei oska kirjutadagi… Tegelt ei saa veel isegi aru, kui suured asjad see suvi tehtud sai! Põhimõtteliselt ei peaks ju oma surmani lillegi liigutama enam, maja seisab püsti kenasti. Katus on pea kohal, pliit annab sooja…… Aga kus sa sellega! Teha on vaja palju palju ja eks jõudumööda lähen ka edasi.
Nüüd täna kirjutades, positiivne on see, et saan öelda, “Mardi, varsti näeme!” Oleks varem kirjutanud, ei saanuks nii varsti öelda.
Mälestus Marjest. Mardil kasvavad nüüd seened.
Katsetus roigasaiaga. Pole paha, oleks kena küll?! Tuleb plaani võtta.