Suuremad ettevõtmised ei piirdu see suvi vaid paargu ja lipumastiga.

Vahepeal oli olukord, kus võis öelda, taevas tuli tuppa.

Kevadel käis korstnapühkija, tema sõnad olid – “Julge poiss, et siin tuld teed” No nii julge veel olin, et suveni ikka tegin ja siis hakkasid asjad arenema.

Jagasin vahepeal saladuslikku autot oma hoovis. Ega siin muud olnudki, kui saabusid korstnablokid ja pliidi, soojamüüri tellised.

Edasi kulges asi nagu kulgema peab. Tanel alustas vana lammutamist.

Korsten, mis on sajand ja rohkem auga tööd teinud, ei läinud oma viimsele teekonnale. Korsten elab oma väärikat elu, loodetavasti sajandeid edasi kiviaias.

Ja küll on tore, kui on hääd sõbrad ka omas külas. Kase vana ehk siis Kalle on see mees, kes uue üles lapib.

Ja nii see kerkib, uus korsten taevasse.

Nüüd võib süda rahul olla. Hirmu ma küll ei karda aga kindel tunne on küll, et enam tuli liiga maale teha ei saa, kui julge poiss olen ja pliidi alla tule teen. No ja pliit tuleb ju ka………….. Hüvasti vapper pioneer!

Ja süda on ääretult tänulik headele sõpradele!

Edasisest edaspidi.