No nii, hooaeg avatud!  Uhkelt, Suure Reedega. Ma ei tea küll, kui suur see reede oli aga seda tean küll, et siiani kõike pikem päeva valgusega päev küll.

Mulle jõuti vahepeal juba kirjutada, et “miks Sa midagi ei kirjuta”?!

Pole hullu, kui mina ei kirjutanud, kirjutasid teised. Kes veel ei tea, siis detsembri Nipiraamatus ilmus jutt Mardi talust, juures palju pilte. Ma ise olin sellele jutule ajakirjas küll vastu. Mida mul jagada ja näidata on aga ajakirjanik arvas, et see on just selline koht, kus iga eestlane jõulud tahaks veeta.

Ja üllatusena märkis Mardi talu ära ka Naisteleht veebruaris.

Vahepeal kuulsin, et Mardi talu on popp. Meeldib paljudele. Et elavad mul seal kitsed ja hirv ja 2 orbu seapõrsast. Ma juba kujutlesin ette värsket põssapraadi aga…… Keda ei näinud, olid need põrssad. Kõiki muid loomi nägin küll.

Oma graafikud ja plaanid sai paika pandud eelmise aasta lõpus. Arvestasin, et on kevad ja ees ootavad kevadtööd aga võta näpust. Eks ta ole, see pikk talv mõjub suht masendavalt. Kuid ega elu seepärast seisma ju jää! Ei ole siiani varem kevad tulemata jäänud! Tuleb ka sel aastal.

Nii siis, minek oli Suurel Reedel  varakult hommikul. Rõõm oli võõrustada oma häid sõpru, Saalet, Tanelit ja Erikut. Kuna siiski oli püha, oli tore tuba vastavalt kaunistada. Saalega värvisime mune, jõuluehted sai välja vahetatud pajuokste ja nartsisside vastu. Ja muidugi munad nii okstel kui pitsides.

Esimene päev kulus sisseelamiseks ja nautimiseks. Laupäeal, kui oli olemas mehed, oli olemas tahe ja hakkamine, hakkasime metsas tööd tegema. Saale tegi meile kõik piknikukorvi võileibadega ja termoses kuuma tee. Ilm oli muidugi suht masendav, sadas lund……

Aga selle tahte ja hakkamise vedas alt saed. Terita viiliga mis teritad saeketti, no ei võtnud teised enam. Kui esmaspäeval saed hooldusesse viisin, selguski, et ühte  ketti ei saagi enam teritada, pole lihtsalt enam mida teritada. Kuid natuke saime siiski tehtud ja olen Tanelile, Erikule ja Saalele väga tänulik!

Aga ega siis saanud tegevusetult istuma jääda. Võtsin oksakäärid ja lõikasin kõik oma õunapuud ära. Nii et see aasta see töö ka varakult tehtud ja kõik puud korraga. Ja seniks, kuni saed hoolduses olid ja sõbrad lahkunud, tegin ma metsa…. oksakääridega. Eks see suht kilplase töö oli. Tüütu muidugi ka, võta ükshaaval võsa maha, tatsa lumes ja vea neid hunnikusse. Kuid abiks oli see ju ikka ja midagi sai natuke siiski tehtud ju. Nii et, Mardil hätta ei jääda ja töid võib teha mitmel ja huvitaval moel.

Muidugi see lumes tatsamine ja sumamine. Vanust justkui palju ei ole aga tunne oli küll, nagu oleks aastaid 100. Ja mis seal salata, suht väsitav oli see. Nii jätsin ka õunapuu oksad praegu vedamata, sest no lihtsalt ei viitsinud pikka maad lumes tatsata.

Kui saed hooldusest käes ja uued ketid peal, jätkasin tööd sealt, kus Taneli ja Erikuga see pooleli jäi. No ja oli ikka mõnus küll, saag läks puusse nagu sulavõisse. Üksi muidugi tüütu ja jällegi väsitav see töö. Võtad mõned puud maha, saed oksad maha, tüvid parajateks juppideks ja siis tassid oksi ja sumad ja sumad seal lumes. Positiivse külje pealt aga, end tunnustades, “oi küll ma olen tubli”, sai ikka paras jupp tööd tehtud ja see andis jõudu edasi tegutsemiseks. Järgmine kord veel natuke ja sealt on mets võsast puhas ja õhtu päike paistab kenasti hoovi.

Ei saanud läbi mureta. Talv on katusele liiga teinud. Maja taga, kus katus ilma eterniidita, on lumi õle maha kiskunud ja katuses auk.

Oli plaan see kevad maja eest vanast paargust 2 suurt saart maha võtta. Kõrval aga elektriliinid, maja. Et niisama, saag kätte ja puud maha, asi ei lähe. Käisidki 2 külameest mul seda vaatamas. Varjant oodata, kuniks lumi sulanud, maa tahe, tuua traktor ja puule trossid külge, teine varjant, kutsuda tõstuk, mis maksab aga päris “kena” summa.

Vaatasid mehed ka katuse üle, vaatasid toas ka pliiti. “Julge vend oled, et siin tuld teed. Maja ikka kindlustatud, saad vähemalt mingi raha pärast…”

Ega ma tol õhtul enam ei julgenudki tuld teha. Ja ütleme, et tuju oli üsna null küll. Plaan oli see kevad hakata ettevalmistusi tegema lammaste tulekuks. Kuna mul isikliku panka ei ole, kes aina raha küsimise peale  annab, tuleb plaanid ümber teha. Ja kuna ma  ei oska negatiivset endas hoida, oli järgmine päev juba rõõmsam. Kuressaares käisin kohe K-Rautas, uurisin katuse, pliidi, ahju materjali hindasi. Mulle muidugi hinnad suurt ei ütle, sest ei ma tea, mitu tellist läheb näiteks uue pliidi ehituseks. Küll lugesime üle, mitu eterniidi plaadi katusele läheb ja selle kohta sain poest ka, vist hea pakkumise. Samas ei tea, palju läheb lauda roovituseks, ma isegi ei tea, mitu lauda on ühest tihumeetris.

Korstnapühkija oli see kevad plaanis ka kutsuda. Nüüd selle “julge vend” peale tegin kohe kõne ära. Ma ei ole iga aasta korstnapühkijat kutsunud, sest siis kui suur kütmine, mind ju seal pole. Oma ehmatuseks avastasin, et viimati käis ta 2009 aastal. Palusin asja üle vaadata pilguga, et tuleks uus teha. Sest on see pioneeri pliit nagu on, seest vooder laguneb, pliidiplaat lõhki. Soojamüür suure kambri poolelt külm. Selguski, et müüris tühi- ja umbkäigud. Kahe kambri vahel ahi ka välja lõhutud. Pliidi kohta kõlas samuti, et “ma siin tuld ei teeks”. Mis oleks varjant, häda pärast pliit seest vooderdada ja uus plaat osta peale, et suvel süüa saaks teha? Aga milleks raisata raha millelegile ajutisele, kui võiks selle raha paigutada kohe uue tegemisele. Nii lubaksi korstnapühkija, kes ise ka pottsepp on, järgmiseks korraks mulle kalkulatsioonid teha. Uue pliidi jaoks, mis soendaks ka kogu soojamüüri, erladi veel, kui tuleks ahi ka ja siis varjant, kus tuleks ka  uus korsten. Vähemalt on asi liikuma läinud, natukene summadest ka rohkem selgust. Nii et, kui kõik plaani järgi läheb, tuleb see suvi töine ja suur edasiminek majaga. Kui rahapuu ka kenasti veel kasvaks…

Nii et vaatama selle, et saed alt vedasid ja paar päeva tuli tööd teha kilpalse moel ja et maas oli paks lumi, oli tore aeg. Võin ka kinnitada, et kuigi kevad oli aimatav, tuleb ta siiski! Viimased päevad olid päikselised ja oi, päike on kuum! Minul näol jume, lumi sulab siiski, rähind toksisid puid. Esimesed kärpsed lendasid ringi…

… sipelgatel käis vilgas tegevus.

Kaks Mardi välist teemat ka. Siin hea koht end välja elada. Mul käib Tallinna Saarte Hääl, et ikka eluga saarel kursis olla. Lugesin, kuidas talumehed katsetavad heinarullide kaitseks hirvede ja kitsede eest, mingit uut ime vahendit, mis muidu puude kaisteks mõeldud, et nad koort närima ei tuleks. Sisaldab lamba rasva ja mida iganes veel. Sõidad auoga ja näed, igalpool heinamaadel heinarullid laiali. Parimal, harval juhul, need heinamaa äärde kokku viidud. Ma saan aru, et kui heinategu läbi, on veel kiire tegus aeg. Aga kas tõesti ei saabu hetke, et need rullid minema viia?! Jäetakse need vedelema ja siis kirutakse vaest looma. Aga mis ma targutan, hakkan ehk kunagi ise heina tegema, siis pilt selgem.

Kuressaares autoga sõites, märkasin paari hoiatavad märki, teel on augud. Võtad hoo maha ja ei saanudki aru, mis ja kus see auk siis oli. Jõudes Tallinna tagasi ja olles vahepeal juba unustanud, lihtsalt masendav, ei ole võimalik sõita! Auk, auk, auk, auk….. Ja kuidas neid siis lapitakse?! Lapitakse küll ära aga uue lapi kõrval on ikka natuke august alles. Ja mis sellest siis kasu on?! Meil on saade, “Võimalik ainult Venemaal”, ma arvan, et samasuguse absurdi saate saaks teha, “Võimalik ainult Tallinnas”.

Vist saigi oluline kirja. Loodetavasti järgmine kord on juba päris kevad käes ja ei pea seda vaid aimama ja saab teha ka neid töid, mida selleks korraks olin plaaninud. Nii et kohe topelt töid, sest metsatöö tuleb ka lõpuni teha. Ei saa ma ainult mõnuleda, nagu kiisud seda enale lubada saavad.

Järgmise korrani sõbrad! Südamesse õnne ja rõõmu, südamega mõtlemist!