Skip to content

Auuu ehk kui sa elad metsas ehk kas meil on aega veel?!

Auuu ehk kui sa elad metsas ehk kas meil on aega veel?! published on Auuu ehk kui sa elad metsas ehk kas meil on aega veel?! kohta kommentaare ei ole

“Auuu” võis hüüda poolteist nädalat tagasi, “kevad kus sa oled?!”, kui Mardil olin. “Auuu” kuulsin nüüd vastust, “siin olen, täitsa sinu lähedal!” Jah tõesti, lumi sulas päev päevalt silmnähtavalt. Päikesega oli olemine täitsa rõõmus ja esimesed õied rõõmustasid hinge ja südant. Silmast rääkimata.

Saaremaal olla lastud kolm ja pool tuhat metssiga. Seda ametlikult. Kui palju neid tegelt lasti, kes teab. Ma usun mõtte ja sõna jõudu. Ei tea, kas sõnusin eelmine kord kirjutades ära, et ei näinudki oma põrssaid, igatahes seekord, kui autoga värava vahele sain, ootasid nad mind kahekesi ees. Kaks õnneliku, kes neist kolme ja poole tuhandest ja mõnedest veel, armu on seni saanud. Ja lausa nii õnnelikud, et käisid mind jumala iga päev, ülbelt, minu hoovis, tervitamas.

Võib ju oletada, arvata, et olen ehk midagi valesti mõelnud, et miks nad endast mulle siis nüüd märku annavad ja mu hoovis pahandust teevad. Aga mis siin oletada ja arvata, pigem on kindel ikka see, et nii nagu ütles oma küla jahimees, et kui sa metsas tahad elada, pead arvestama ja leppima sellega, et mets tuleb sulle koju kätte. Ja nii ongi. Suure rõõmu ja naudingu juurde, elus metsas, kulub ja taskaaluks vahel  mõned väiksed murekesed ka ära. Ja ei ole ükski loom nii paha, kui võib olla inimene. Vähemalt, milles kindel saab olla, ei tee loom paha teadlikult ega mitte teadlikult, ta elab lihtsalt oma elu.

Elu elas täiel rinnal mul maja all ka mäger. Loodetavasti ikka mäger?! Õhtul istun voodis, kuulen, kuidas teine sügab ja nühib, toimetab seal maja all. Ja mis kuulen, lausa tunnen. Siis kui mõne müksu peale voodi vappus… Linnas, korteris võiks selliste asjade peale hulluks ju minna. Seal nagu on see kõik nii loomulik….

Üks õhtu ajas natuke hulluks aga kasside jube kisa küll. Kisa oli selline, nagu oleks siga aia vahel. Ehmatasin ära, et mis mu kassidel nüüd siis lahti on. Hetk hiljem sain aru, et kassid olid sellisest kisast ise sama ehmunud. Mul on õues akna alla pandud kassidele toit. Mu Possu valis ju metsavenna tee. Loodetavasti on ta elu ja tervsie juures ja keegi annab talle kusagil süüa. Mina annan siis teistele küla kassidele. Ja ju siis said kaks, mitte just parimates suhetes olevat kassi, seal toidukausi juures kokku ja läks jagelemiseks. Minul tekkis aga paranoia, mu kassid pugesid kõik peitu ja ma ei leidnud oma väikest kassipoega üles. Mõtlesin küll, et ei ole ju võimalik…. Aga avad konservi ja oligi kassipoeg kohe ka olemas.

Mardil ei saadud käidud nüüd just ainult metsa elu nautimas. Eesmärk oli, eelmine kord alustatu lõpule viidud. Et kui juba metsas elad, tuleb metsa ka teha. Nüüd on siis ühe metsatukaga asjad ühelpool. Noh, mõned saared siit ja sealt võiks veel ju võtta  aga nendega pole kiiret. Pilti ma uuest lisandunud suurest oksa hunnikust panema ei hakka. Ja kes sellelt pildilt nüüd väga ikka aru saab, kui palju puid ja kust vähem on. Et ei pane, ütleme, et sama pilti mis nädal tagasi ja esita küsimust, mis on pildil teisiti. Ja kellele see ikka korda läheb peale minu. Või siiski?!

Ka maja taga metsa äärt sai jätkatud võsast puhastamisega. Annab lootust. Mõni aasta veel ja on jõeni kena vaade. Loodan.

Töö mis jäi pooleli. On mida järgmine kord edasi teha. Okste põletamine jäi niikuinii Volbri- ja sünnipäeva ööks. Praegu ei näinud suurt mõtet vee keetmisele kah. Ühe hunniku all oli kena vesi kogunenud.

Au ja kiitus mehele, kes Mardi talu ehitas. Tema tarkusele, ehitada maja nii õigele kohale. Käisin Kasel, seal pool hoovi vee all. Et võiks öelda, kena vesi. Mardil võib öelda, kena kuiv.

Mõnele on nii väga tähtis, et on peremees ja on perenaine ja soorollidele vastavalt jagame tööd. Küll on ikka põnev! On mida ikka rääkida…. Aga mis seal ikka. Võtsin üks päev ette  suurema kraamimise. Vanasti oli muide jah nii, et põrandaid said perenaised pesta vaid salaja, kui peremeest kodus ei olnud. Ega mees, kes põranda tegi, alsnud naisel seda siis mäendada. Näe, vat õnnestus mul enda eest ka salaja põrandad pesta. Ise pole põrandat teinud ja vat ise pesen kah.

Ja kuna tööd oli vaja palju teha ja aega sügamiseks ei ole, tuli ka enda kasimine ette võtta. Nii nagu kohale kohane, ikka üks kauss laual ja teises seisad sees ja nõnna see ihu kasitud saigi. Uskumatu, kambrite ja ihu kasimine võtab poole päeva ajast….

Meil on aega veel, meil on aega veel, meil on aega veel. Kas meil on aega veel?! Pagan küll, see tobe Põhja Tallinna laul kummitas mind! Ise naudin, üks päev sulab lumi, teine päev maa taheneb, kolmas päev saad võtta oksakäärid, reha ja lillepeenraid korrastada, Et on see kevad ikka imeline! Ja siis see ” meil on aega veel”. No ei ole ju aega! Aeg on piiratud. Loetud päevad ja jälle pead linna tagasi minema. Ja seda enam maal, kus tegevust jaguks alati rohkem kui vaja ja jõuad. Samas jah, õige ta on, aega tuleb leida. Tuleb leida ka millekski heaks. Ja kas ei ole hea, kui lumi ei ole veel päris sulamist lõpetanud, lähed kasvuhoonesse ja pistad suhu kevade esimest murulauku?! Lähed põllumaale, mis poolenisti veel lume all ja võtad sealt, sügisel spetsiaalsetl mahajäetud, porgandi. Vitamiin!

Oh, ja seda vitamiini tuleb varsti veel ja veel. Kõik ju tärkab ja ärkab.

Et mida ma siis siin nüüd öelda tahtsin?! Seda, et käes on kevad, kõigi looduse ja aia sõprade kaua oodatud aeg! Kus saab jälle näpud mullaseks teha. Ja seda, et ma jõudsin oma lillepeenrad ka korda teha. Nii esimese lihvi anda.

Nii see aeg, ütleme 5 päeva läks. Läks hästi. Olen rahul.

Kas meil on aega veel? Jaa, juba varsti! Auuu, Mardi, ma tulen!

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.