Mõni küll arvas, et mida ja miks ma praegusel ajal ometigi sinna saarele otsisin. No mis ma oskan öelda?! Lisaks sellele, et igatsus on tihti peal ja kohapeal sai nautida talve ilu, ahjusooja, hõõgveini ja…….. olla osake justkui muinasjutus.

Kui edasi loete, pange taustaks endile – muusikat.

Alustama peab lugu sõidust. Oh, oli see vast lugu! Asusin uljalt Tallinnast teele ja kus järsku Haapsalu maantel auto jõnksub ühelepoole ja teiselepoole, mul süda peskis sees ja pea huugas otsas. No oli jama, jäin lausa tee äärde seisma, et aru pidada, et mis ja kuidas nüüd siis edasi?! Aga mis seal ikka, sõidan kasvõi 50 km/h aga kohale sõidan.

Tagasitulles oli soolavaru ka üles leitud, teed lumest puhtad. Nii et, ei tule tali ootamatult vaid pealinnas.” Tarku” mehi leidub järelikult igalpool, kes natuke hilja alati arusaavad, et lumi on maha tulnud ja võiks mehed, masinad välja saata.

Kahjuks ei näinud ma kordagi traktorit teed lahtilükkamas ka meie küla teel. Peale seda tihedat sadu paar päeva, poleks ma vist oma autoga minema saanudki, kui ei oleks hobusekasvataja oma hobusied vaatamas käinud ja neile heina ette vedanud. Nüüd olid vähemalt rööpad ees, mida mööda sõita.

Ja minul justkui üks soov ka täitunud. Siis kui ise veel autoga ei sõitnud, mõtlesin ikka, et voh, kui ma load saan ja auto, siis sõidan, siis sõidan rahulikult, 80-90-ga, imetlen loodust…. Aga kus sa sellega, eks ma suvisel ajal ikka kipun ka kimama… kõigist mööda just ei ole vaja saada aga… ja nüüd tuli siiski rohkem teed imetleda, kuigi lumised metsad olid võrratud.

Esimese advendi õhtuks oli maja soe, ahjupraad ja kapsad valmis, kadaka oksad tuppa toodud ja ehitud. Imeline Jõuluaeg võis alata.

Lisaks nautimisele ja mõnulemisele, oli minekul üks kindel põhjus ikka ka. Mul olid veel noored puud katmata. Ma saan küll aru, et kitsed tahavad natuke maiustada aga vot, ei raatsi, tahaks ikka, et mu puudest ka asja saaks. See töö sai siis tehtud.

Eks need päevad ole üürikesed praegu. Viimasel päeval mõtlesin, et mida siis veel teha seal. Läksin hommikul hobuseid pildistama ja silma jäid mu õunapuud tee ääres. Mestikud õunapuud, ise kasvama hakanud arvatavasti. Mõned aastad tagasi kujundasin neid tugevalt. Suvel oli juba hingel, et vaja neid lõigata aga vat ei jõudnud kuidagi nendeni. Nüüd sai see töö tehtud, paksus lumesajus. Mahalõigaud oksad jätsin loomulikult lumele, kitsekestel hea süüa ja ehk pole siis asja enam minu noorte puude, põõsaste kallale.

 

Oma Possut ma ei näinud. Küll aga tegutseb mul seal nüüd üks punane kass. Hirmus arg aga iga päev sain ta orbiidile. Ja loomulikult panin talle süüa. Ehk saab siis Possu kusagil mõjal süüa kenasti. Loodetavasti on ta Kalle juures, suht teises küla otsas. Kalle käis talle sinna ikka süüa panemas, üks päev helistab,” kuule, Su kass mu juures. No on ju selline ilus hallitriibuline, valge kurgualusega?” No on jah. Kas tõesti tuli mäger maja alla ja Possu kabuhirmus põgenes läbi metsa ja heinamaade… Kuinüüd maalt ära tulin, viisin ühe toidupaki Kalle juurde ka. Tahaks väga loota, et ta seal on, lehmade juures soojem ka muidugi.

Hiired. Ei mingit pahandust. Väljaarvatud kaks nalja, mille suutisn suvastada. Kaunistasin esimesel advendil köögi reheahju seina, vaatan, huvitav, oli mul seal onu pere poolt soolaleivaks kingitud siil. Sepik nahka pandud, tikud kõik aga alusel rivis, täpselt nii, nagu nii olema peakski.

Kojas sikutan endale saapaid jalga, pilk jääb ühele kummikule, seal sees moonikuprad. No tore, huvitav, mõtlen, et miks nad seal on. Palju hiljem sain aru, hiir tublike, tassis endale meetri kauguselt kausist, kuhu sügisel kuprad kokku korjasin, talvevaru. Suht kilplane see hiir muidugi. Või kartis, et kaus viiakse minema?

Elus hiirt nägin ka. Kalle korjas mulle hilisügisel õunad kastidesse kokku. Läksin siis neid õunu sorteerima. Nihutan seal neid kaste natuke ja pistab hiirepoiss oma pea kastide vahelt välja, kael pikk mis pikk. “Kes sa oled ja mida sa tahad?” Ja oh issand, kui suurt tonti nägi, pani kabuhirmus pagema. Aga muidu jah, peab ütlema, et kasside kohalolek teeb oma töö. Ei mingit hiirte pidu ega laamendamist.

Ja nii need kolm päeva läksid. Päevad üürikesed, õhtud pikad, mõlemad aga mõnusad. Ja süda rahul, Mardi võib talverahu nautida. Ja kes teab, millal minuga üheskoos….. Seni loen aga saare uudiseid Tallinnas. Detsembrikuust käib mul jälle “Saarte Hääl” kodus. Aitäh Hiiumaa päkapikk!

Suvel oli kombeks siin jutt kokkuvõtta ilusa lille pildiga, ega nüüd talvel saa kehvem olla. Teile aga kõigile, nautige talve rahu ja ilu, eelkõige aga leidke see üles iseendis! Ja ärge kartke uskuda muinasjutte, muinasjutud saavad tihti tõeks!