Mina aru ei saa, kuhu ajal kiire on?! Mardil oldud aeg läks nagu…. alguses kelkisin küll, et saan pikalt olla ja puha. Nüüd aga on varsti suvega ka ühelpool.

Oli Luulupe ja nüüd olen pealkirjas pannud kohanime Soornurga. Tuleb välja, et praegune Luulupe küla jagunes kunagi mitmeks külaks ja see minu kant seal oli Soonurga. Eks seda infot tuleb siit ja sealt, jõua sa kõike meeldejätta korraga Tasapisi ikka. Ja eks maal räägitakse üldse palju…

Pealkirjas Mardi on vist arusaadav?! Vana nüüd käib tõesti minu kohta. Mitte seepärast et ma vana olen aga…. Vanasti kutsuti inimesi ikka talu nime järgi. Mardi Sass, Mäe Olli, Kase Ossia, Maali, Juhan, Helmi jne jne. Arvati siis, et Mardi Ivar ei kõla üldse nii nagu peab. Ja eks ta vist nii ole.

Hakkasin mõtlema, et mida mina tean ka siis sigadest. Et linnapoiss ja puha, teatri- ja tantsuinimene pealekauba. Olen ikka öelnud, et minul on olnud see õnn, et olen elanud ajas, kui talus olid lehmad, sead ja kanad, tööd tehti hobusega. Ma olin meie perest ainuke, kes maal vanatädi juures käis, nii palju ja tihti, kui võimalik. Ju sealt mul see maapisik sisse ka tuli.

Ja mida ma siis sigadest tean? No tean seda, et ekseldasin mingi masinaga rohtu neile ja viisin ette. Kapsarauaga tampisin kartulit sodiks ja segasin toidu valmis ja viisin ette. Seaaedikut olen sitast puhastanud. Ja oh seda õnne, käid saunas ja pärast haiseb nahk ikka mitu päeva! Sea tapmise hetke meile lastele ei lubatud, ju peeti liiga väikesteks veel. Aga kui siga jalgupidi laes rippus ja verd välja lasti, alates sellest olin huviga juures. Omal on jah, töö mõttes, selline asi kogemata jäänud.

Ja kui nüüd mõelda, et kui siga aiast plehku paneb, kas minust ajajat on, siis… Oma talus ei ole ma ühtegi tööd ega tegemist ära vast põlanud. Ei ole mul ka seda, et ühed on naiste ja teised meeste tööd. Kuigi, ühelpoolt ma ei heegelda ja teiseltpoolt ei remondi ka traktorit. Seda juba sellepärast, et mul polegi traktorit! Ja asi mida ma ei oska, siis õnneks leidub õpetajaid ja küllap õpivõimeline ka olen. Kasvõi mu oma naaber, kuldaväärt kätega Tolik. Kui suvel muruniiduk katki oli ja sellega Toliku juurde läksin, siis tegin ikka ise ja tema juhendas kui vaja oli. Nii palju siis sea juttu.

Kuidas siis suvi Mardil läks? esiteks pean ütlema, et nii toredat suve ei ole mul vist varem olnudki! Kui eelmine aasta võis tunda, et olen nagu asundusele saadetud, keegi ei mäleta mind enam, külla tulemisest rääkimata, siis see suvi külalisi jagus. Mu oma armas õeke, mu kallid sõbrad, vahvad kliendid ja kolleegid. Vahepeal hakaks tunduma juba, et mul on turismi talu tehtud. Õigemini siis andis mõtteainet, et täiesti teostatav asi oleks.

Ja siis muidugi oma küla noored. Olid saunad, olid peod, oli marjul-seenel käimine, rand ja… Aitäh Marje, Kalle, Marko, Valdek jt. toreda aja eest!

Ja muidu suvi… no nagu suvi ikka. Muru kasvas, saadused kasvasid, sai niita ja rohida, muudkui toimetad ja toimetad, aeg läheb ja läheb, hakkab endalegi tunduma, et mitte kui midagi pole jälle tehtud. Vahepeal käisin Kallel veel abiks. Kurtsin oma veidi rasket finantislist seisu talle. Kalle tegi ettepaneku, et rohi tema peenrad ära, tal pole aega, kuna käib päevatööl ja tema toob mulle plokk suitsu. Kui rohisin, siis mõtlesin küll, et kas kergem ei oleks suitsetamine maha jätta ja kas ikka plokk suitsu on väärt kaks päeva rohimist. Sai kanaaeda aidatud ehitada. Ja külas oli jutt- Ivar käib Kasel sulaseks. No tore tõesti! Eks teistele abiks on ikka kena olla aga kas nüüd kohe sulane seepärast?! Ja samas, ehk on siis julgust teine kord endale ka “sulast” paluda. Samas jälle, ma pole nii kindel, kas ma vajan sulast või hoopis kubjast?! Eks suve peale teki ikka hetki, kus tundub, et ei jaks, ei viitsi, ei oska, ei taha. Samas, ega ma sunnitöö laagrisse ju läinudki. Olin ka puhkusel justkui tegelt.

Ja selle tunnistuseks, et ma ikka jaksan, viitsin, oskan ja tahan, on kasvõi see kiitus ja imestus külaliste poolt – ” et kuidas on see võimalik, kõigest viis aastat ja kohapeal ka ei ela?!”

Millegi uue ja uhkega vist uhkustada ei olegi. Mitte vist, vaid kindlasti. Suuremaks tööks oli vast vana kiviaia lappimine. sai kaks otsa lahti lammutatud ja uuesti kokku laitud. Terve ühe pika aiajupi lammutasin külje lahti ja lappisin uuesti üles. Üles lappimine muidugi tähendas seda, et vaja oli hulgi uusi kive. Nii ma neid siis metsa alt kaevasin ja tassisin. Vahepeal oli käruratas ka katki, siis suuremad kandisn käsitis kohale, väiksemaid suure palstmassist lillepotiga. Aga eks see ole töö, mida teised ei näe ja taju, näevad ja tajuvad vaid seda, et oh kui uhke ja võimas aed. Ja kui metsa alt sammaldunud kivid veel tood, jääbki asi ehe ja vana ka välja nägema.

Kiviaia taha, tee äärde sai pandud kasvama noored kuused. Hiina kõnekäänd pidi ütlema, et parim aeg puu istutamiseks olevat olnud 20 aastat tagasi, sellest paremuselt järgmine on täna.

Kudjape aiandist hoidsin see aasta heaga kohe eemale.

Rohkem ma teid vaevama ei hakka. Oma trimmeri ja niiduki jama rääkima. Njah, see aasta oli küll mingi needus peal sellega. Aga see selleks. Ja mis ma muust ka ikka heietan.

Aga sellest küll, et see aasta siis oli lõpuks õige aeg ja käisin Piila kalmistul. Mardi endiste peremeeste,- naiste kalmul. Kui vanemate kalmu leidsin kohe üles, siis peretütre ja viimase Mardi perenaise kalmu andis leida. Lõpuks selgus, tütar on maetud oma ema ja isa juurde, kuid minu jaoks natuke kurb ja üllatav, ei kivi ega midagi temale. Eks siis vaatab, mis ma selle asjaga ettevõtan. Minu hinge ja südant see igatahes piinab.

Austuse märgiks neile tublidele iniemstele Mardi talu lillede kimp. Puhake rahus!

Kui nüüd ajaloo juures oleme, siis viimase kena punkti mu pukusele pani elava legendi külastus. Aga see väärib juba uut postitust.

Esimesed hoidised tehtud. Mustika, vaarika moos, kukeseened, oad, kurgid marinaadis.Küüslaugud kuivamas räästa all, sibulad kastides.  Õnneks varsti saab uute saaduste järgi minna ja suvi pole veel läbi, teha palju ja jõuab ka veel loodetvasti palju.

Oma silm on kuningas, kes kohal pole käinud, jõudnud, väike valik pilte. Tervitan ja luban, Mardi vana on kõva vana!