Skip to content

Elav legend.

Elav legend. published on Elav legend. kohta on 2 kommentaari

“Asta! Asta kas Sina?! Metsa Hilda siin! ”

Üks naine läheb kepi toel Lansi talu poole, teine tuleb hoovist. Umbusklik nägu, erutus, pisarad, kallistamine, naer, õnn, taaskohtumise rõõm. Selline võimsa vaatepidli ja emotsiooni osaks sain, kui augustikuu üheteiskümnendal päeval kohtusid Torga Hilda ja Lansi Asta. Naised, kel on ühine minevik ja elu Luulupel, naised, kes polnud näinud teineteist üle seitsmekümne aasta.

Ma kevadel kirjutasin, kuidas käisin otsimas Torga talu. Kahjuks suvel pidin tõdema, et see koht mida ma Torgaks pidasin, ei olnudki Torga. Torga jääb hoopis kaugemale, oli teistest taludest kaugemal, läbi metsa. Nüüd on endine talukoht puhta metsa sees. Võtsin kätte  ja läksin otsima, väravakoha leidsin, muud kahjuks enam mitte.

mardi talu

Ja ega võõras metsas üksi eriti ei julgenud kolada kah. Talu jäi tühjaks, kui kogu pererahvas Siberi saadeti. Torga on võimsa ajalooga. Ma kõike ümber ei hakka jutustama aga põhiloo saate järgmiselt kahelt pildilt kätte.

mardi talu
mardi talu

Käisin ise ka mälestusmärgi juures, mõttes tänasin oma koduküla vaprat meest. Mehe ja meeste üle, kelle üle saab ainult uhkust tunda, mäletada ja mälestada suurima austusega.

mardi talu

Ja nüüd tuleb siin loos see koht, kus saan öelda, et minu suur õnn ja rõõm oli võõrustada, ütleme, et elavat legendi, Torga Hildat. Hilda Mets on Torga talu minia, ehk siis nagu arusaate, ühe vendade abikaasa.
Lisan siia pildi Hildast ja tema pojast Reinust kui aasta oli…..

mardi talu

 

Võõrustada Hildat, tema poega Reinu ja Reinu pere väikest osa, suuret perest. Meie püha õhtusöömaaeg. Mardi talu juurviljasupp. Ennast kiita pole ilus aga ega ma ise kiidagi. Noored mehed sõid 4-5 taldrikutäit suppi, nii head suppi, mida nende sõnul, nad varem söönud ei ole.

mardi talu

Tänapäeaval, kus meil on olemas facebook, on võimalik tutvuda paljude huvitavate ja toredate inimestega. Nii oli mul üks päev sõbrakutse Rein Metsalt. Stockholmis elav mees, kes kasvatab Pärsia kasse. Mina olen Püha Birma kasvataja ja ühiste tuttavate kaudu jõudis Rein siis minuni. Kui suhtlesime, eks Rein nägi mu talu pilte ja uuris, et kus see asub. Räägin, Saaremaa. Leisi vald, tunnen kuidas inimene teiselpool läheb aina rohkem leili. Luulupe. Ei ole võimalik! Aga täpselt nii ongi, et minu talu on samas külas, kus elas Reinu isa, isasisa ja…

Reinu kohta võib öelda, et ta on ääretult värvikas kuju.Oma pere vääriline nime jätkaja.Korralik mässaja. Saadeti pere, naine ja mees viie lapsega, päeva pealt Eestist välja. Aga minu ajaraamat ei ole Reinu eluloo jaoks. Ütlen ikka, et kirjutagu oma elulugu ise valmis. Millest kirjutada, seda jagub.

Hilda Mets. Särav ja värvikas 86 aastane proua. Nagu Rein ütleb, täie mõistuse ja kuulmise juures. Ja miks ei peakski?! Naine, kes rohtusi ei tarbi, pits viina ja tervis on raudne. Imetlusväärne!

Muidugi, aega jäi väheks. Ja kui arvestada ka Hilda emotsinaalset seisu, olla nooruspõlve radadel, jäi mulle ka ajaloo ammutamine väheseks. Peale kohtumist Astaga, kus osutus ka mulle soe vastuvõtt osaks, tuli Asta Mardile külla. Mardil ei olnud ta käinud aastaid kakskümmend. Mõlema naise suust kõlasid sõnad – “Ei, see ei ole enam see Mardi talu.” Loodetavasti võin seda võtta komplimendina. Armas, Asta ja Hilda said tunde vestelda. Mul on hea tunne, et võin sügisel südme rahu ja soojusega Astale jälle  külla minna. Hea, tean, et Hildaga kohtun veel.

mardi talu

Ja mis ma lõpetuseks ütlen?! Ütlen, et Torga talu pole enam ammu, Mardi talu aga on õitsele löönud. Ja ütlen, et on plaane, Metsadest kuulete te ka, veel!

2 kommentaari