Skip to content

Mardi talu kohalooline uurimus. Eesti Isikoloo Keskus.

Mardi talu kohalooline uurimus. Eesti Isikoloo Keskus. published on Mardi talu kohalooline uurimus. Eesti Isikoloo Keskus. kohta on 2 kommentaari


Saaremaal toimusid 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi algul maaregulatsioonitööd,
mille tulemusena seni kuni mitmesajast eraldi asetsevast tükist koosnenud mõisade maad
ühendati. Senise 20 257 maatüki asemel, mis eramõisadele kuulusid, tekkis töö
tulemusena vaid 173 eraldiseisvat maatükki. See aga tähendab, et üks talu võis olla kord
ühe, teinekord teise mõisa all ning nende leidmine hingeloenditest on raskendatud.

Kirikuraamatute kohta, mida saaks kasutada eelkõige 18. sajandi uurimisel, talu tekkeloo
selgitamisel, võib öelda, et need algavad paraku alles vaid aastaist 1740-1758/1763 ning
alates 1834. Etnoloog Gustav Ränga mälestusteraamatus on kirjas, et Karja
kirikuraamatud hävinesid Karja kirikumõisa põlemisel 1713. aastal, kuid tundub, et kas
toimus hiljem veel mõni tulekahju või on Gustav Ränga toodud aastaarv ekslik. Seda on
võimalik täpsustada teiste materjalide põhjal. Seda mälestusteraamatut (.Sellest
ümmargusest maailmast) soovitame lugeda Karja kandi talupoegade varasema elu oluga
tutvumiseks. Tegemist on äärmiselt ilmeka kirjeldusega piirkonna taluelust. Samuti annab
raamat .Tuulik, kadakas ja leib (Tallinn, 1969) murdetekstide abil väga hea ülevaate
Saaremaa talurahva elust, taluhoonetest, kommetest, töödest jne.

EESTI KÜLADE JA TALUDE AJALOO UURIMISEST

Eesti küladest võib rääkida alates I aastatuhande teisest poolest. Külade võrk kujunes
välja 13. sajandiks. Sellest ajast on pärit ka esimesed kirjalikud allikad . Läti Henriku
kroonika ja Taani hindamisraamat. Küla täpset asutamisaega pole enamasti võimalik
kindlaks teha, vaid arheoloogiliste leidude abil võib mingil määral asustuse algust
dateerida. Külad tekkisid enamasti ühest talust jagunemiste teel, kuid võimalik on ka
variant, kus mitme talu maad pandi kokku ning siis jagati teisel moel ära.

Külal oli kolm tunnust . Ta oli hoonete kogum, tal oli ühine territoorium ehk külasaras
ning tal oli olemas külakogukond. Ühine territoorium ehk külasaras koosnes põllumaast,
võsa või metsapõllutükkidest, heinamaast, metsast. Mets ja karjamaa olid ühiskasutuses,
kogu küla võis teha metsas puid. Kõikidel kogukonna liikmetel oli sarase territooriumil
õigus teha põldu. Kui oli tugev talu, kus oli palju mehi, siis nad harisid külast kaugemal
maid ning tegid metsapõllud. Sellisel moel tekkis juurde üksik- ehk hajatalusid. Kui
pärijaid oli palju, siis asus mõni noorematest vendadest sinna elama. Hajatalu võis asuda
ka külasarase territooriumil. Tihti oli hajatalu kirjutatud allikas küla alla, seepärast on neid
raske eristada. Ükskord on sama hajatalu allikates ühe küla, teinekord teise küla all, kuigi
ta kohta ei vahetanud.

Küla ei saanud tollal kasvada, sest maad olid jagatud ja valitsev oli üleribasus. Kogu küla
põld oli jagatud mitmesse suuremasse ossa ja iga osa omakorda tükkideks (ribadeks).
Eesmärk oli nähtavasti võrdsustamine, kuna maad olid erineva kvaliteediga. Mõnes kohas
oli näiteks öökülmad või kevadised üleujutused. Selline võimalus, et mõne talu kogu vili
ikaldus, oli selles süsteemis haruldasem. See oli ka külale kergem, kuna muidu oleks
pidanud küla aitama sellel talul talve üle elada. Selline põldude jaotus oli tavaline kuni
talumaade kruntimiseni 19. sajandi teisel poolel. Ühel talul võis olla umbes 20 ja
rohkemgi põllutükki. Rahvatraditsioonis on ette heidetud, et sellisel puhul pidi tööd
tegema korraga, muidu jäädi oma osast ilma, sest kärmemad korjasid saagi eest ära.
Külakogukond korraldas kogu küla elu, majandusasju, kuid ka perede vahelisi küsimusi.
Suhtles ka teiste kogukondadega heinamaade kasutamise küsimuses jne.

Liivimaal (Lõuna-Eestis) algavad maarevisjonid . Allikad, kus on kirjas talud ning nende
peremehed ja andmed talude suuruse ja koormiste kohta . 1582. aastast. Eestimaal
(Põhja-Eestis) on säilinud ka varasemaid, näiteks Harju- ja Järvamaal 1564. aastast, osade
Läänemaa piirkondade kohta ka 16. sajandi I poolest. Mõningaid üksikuid leidub veelgi
varasemast ajast, kuid need hõlmavad väikseid piirkondi. Revisjone korraldati üldiselt iga
mõnekümne aasta järel, kuid omavahel taluperemeeste andmeid reeglina siduda ei saa (st
ei saa kindlaks teha, kas uus peremees oli eelmise poeg või oli sinna tallu mujalt sisse
tulnud). Massilisemalt koostati maarevisjone 1720. aastatest nii Eesti- kui ka Liivimaal.

Peale maarevisjonide on võimalik kasutada ka kaarte, mida leidub paljude piirkondade
kohta juba 17. sajandi teisest poolest ning millel endil või nendega koos kirja pandud
kirjeldusraamatutel on enamasti kirjas ka talude loetelud. 18. sajandist on aga kaarte väga
vähe, sajandi lõpust on Saaremaalt maade reguleerimistööde ajal koostatud kaardid.

1782. aastast alates on revisjonimaterjal säilinud hingeloendite näol. Esimeste
hingeloendite puhul on veel täpselt kirjas, kuidas küla välja nägi . Vabadikud jne. Kuid viimased kolm hingeloendit (1834-1858) talude osas toimunud muutusi tihti ei kajasta
ning uued inimesed on lihtsalt pandud vanade talude alla. Näiteks kui mõisapiirkonda on
tulnud inimesi juurde, siis on nad kõik viimase talu alla kirjutatud. Kohati on
hingeloendid täiesti ümber struktureeritud, ühtekokku on kirjutatud näiteks kõik ühe
perekonnanimega inimesed või on eristatud numbritega (talude nimesid tihti, eriti Põhja-
Eestis, kirjas enam polegi) pered, mitte aga talud vmt. Sellisel juhul on tegu
arvestustaludega ning need ei kajasta reaalselt inimeste koos elamist ja talu majandamist.

Samuti tuleb arvesse võtta, et pärast talupoegade isiklikku vabastamist (Eestimaal 1816,
Liivimaal 1819) ei kajasta hingeloendid enam alati tegelikku elukohta. Peremees ja sulased
elasid küll vastavas talus, kuid .Staatuseta inimesed võisid elada mujal taludes või hoopis
töötada mõnes linnas või vabrikus. Sel juhul on tegemist fiktiivse rahvastikuga talus ning
reaalset elanikkonda peab uurima kõrvutamisel kirikuraamatutega. See võib olla olenevalt
piirkonnast üsna ajamahukas või kohati ka võimatu (kui kirikuraamatutest on säilinud
vaid meetrikaraamatud ning kui sinna ei pandud elukohana kirja talunimesid, vaid mõisa
või küla nimi).

Kaardimaterjal on sellest ajast rikkalik, 19. sajandi esimesel poolel viidi läbi mitmel pool
maade mõõtmine. Paljudes kohtades ei olnud enam väiksemaid ribasid, vaid pikad
nöörimaad. Võsamaade arvelt laiendati põlde.

Talude kruntimõõtmine on tähtis just külade uurimise seisukohalt. Tihti küla uurija ei tea
algul, et küla on olnud krunditud, vaid on öeldud, et see on põline talu. Kaardi järgi aga
nähtub, et tegemist on alles kruntimisjärgse talukohaga. Kruntimine on seotud ka välja
ostmisega, tavaliselt krunditi talu ära enne välja ostmist. Mõnedes kohtades on jäänud küll
küla kruntimata (näiteks Laiusel Lõpe küla krunditi alles 1940. aastatel), kuid seda juhtus
harva, tihemini kroonumõisades. Kruntimine põhjustas väga suuri muudatusi. Talud ühe
küla piires hajutati, majad viidi tihti koos elanikega teise kohta, kus nende maad asusid.
Tekkis ka uusi talusid. Küla sarase saab tolle aja kaartidelt kätte, kuid heinamaad võisid
veel olla mitmekümne kilomeetri kaugusel ning need kaartidel alati ei kajastu. Seega
talude asukohad tollal muutusid ning praegused talukohad on enamasti kruntimisjärgsed.
Talusid tihti ka jagati, ühest suuremast tekkis mitu väiksemat talu ning seetõttu võib olla
üsna aeganõudev uurida, milline mitmest samanimelisest on kõige vanem, n-ö algtalu.

Talude päriseks ostmine algas 1820. aastatel, kuid oli massilisem 19. sajandi teisel poolel,
mõnes piirkonnas ka 20. sajandi algul. Päriseks ostmiseni oli tegemist renditaludega, mille
eest maksti mõisale algul teorenti, selle kaotamisel 1868. aastast raharenti. Osad talud
maksid raharenti juba ka varem. Päriseks oli ostetud enne maareformi 51 640 talu
keskmise pindalaga 34,1 ha. Kõige vähem oli päriseks ostetud kohti Virumaal (29%),
kõige rohkem Saaremaal (55%). Rendikohtadena olid enne maareformi talupoegade käes
23 023 talu keskmise pindalaga 24,2 ha ehk kokku 31,1% taludest.

1919. a maareformiga võõrandati Eestis 1065 mõisa vm maavalduse (pankade, kirikute,
seisuslike asutuste) maad. Maad jagati aegamööda 56 239 uueks asundustaluks. Põhiosa
maadest jagati 1919.-1923. a. 28,3% võõrandatud maast kasutati asundustalude rajamiseks
ning senistele taludele juurdelõigete jaoks. 23,7% jäeti mõisamaade rentnikele ning 48%
anti metsapeavalitsusele. 26,3% asundustaludest läks algselt peremehelt teistesse kätesse.
Lisaks võimaldati alates 1927. aastast endiste mõisade 23 023 rendikohta rentnikele
soodsalt ära osta.

Tekkis ulatuslik väikeomanike kiht ning maareformi otseseks tõukejõuks olnud terav
maanälg sai suuremas osas rahuldatud. Maareform vähendas oluliselt maata rahva
osakaalu ning ka võimalikke sotsiaalseid pingeid pärast I maailmasõda. Eesti talu
keskmine suurus oli 23 ha, rajatud asundustalude keskmiseks suuruseks kujunes 16,4
hektarit.

MARDI TALU AJALUGU

Võrreldes tänapäevast katastrikaarti ning vanemaid kaarte leidsime, et Mardi talu asus
(enamike) varasemate allikate järgi Välja külas . Tänapäevasel kaardil on selle küla koha
peal Luulupe küla.

Saaremaa 1756. aasta adramaarevisjon sisaldab ka Luulupe mõisa osa. Mainitud mõisa
osas aga ei ole kirjas ühtegi Mardi-nimelist talu ning ainus peremees, kelle nimi oli Mart,
oli Luulupe küla osas kirjas olev Rotzi nMart. Hetkel ei ole aga mingitki tõestust, et
tegemist võiks olla hilisema Mardi talu eelkäijaga.

Luulupe mõisa kohta ei leidu vakuraamatuid 18. sajandi teisest poolest ning 19. sajandi
algusest.

Ülo Parbuse raamatust .Karja kihelkonna lood IV. selgubnii mõnigi huvitav fakt
Luulupe mõisa ja selle talude kohta. Karja kihelkona väikseim mõis Luulupe oli osa suuremast Luulupe külast, mille kuus talu ja mõned vabadikukohad olid mõisate struktuuri väljakujunemisel jäänud Kaarma kihelkona Piila mõisa omandisse. … Luulupe mõisa hingeloendid pakuvad tõsist peamurdmist. 1795. aastast kuni 1857. naastani võime sealt leida 23 majapidamist, mida mõisteti taludena, s.o. kus oli märgitud, et oli olemas peremees (Wirth). Kuid nendest kahekümne kolmest tuleb Kõutsi (t22) hingeloendisse alles 1826. a. ja Ränga (t23) veelgi hiljem, 1834. a. Pidev asustus oli a. 1795-1857 ainult järgmises kümnes talus:

Tammiku1./Uustalu1. (t3), Segase/Reinu-Jaani/Reinu (t6), Aadu (t7), Tammiku 2. (t10), Poka (t n11), Aru 2./Lantsi (t12), Uustalu 2. (t20). 1795. a. loendis olnud Kuusiku küla viiest talust oli 1811. a. ja edaspidi alles ainult üks. Talude järjekorranumbrid olid hingeloendites pidevas muutumises, millele on tekstis ka tähelepanu pööratud. Nagu kõigi teiste mõisate puhul, nii kujunes ka Luulupe vabadike järjekord töö käigus ning ei vasta hingeloenditele. Hämmastavalt palju kogunes väikemõisa kohta mõisateenijaid- töölisi, tervelt tosinkond hinge. Hingeloendisse võetud talupoegi oli Luulupel 1816. a. täpselt 100 (51 mees- ja 49 naishinge), 1857. a. oli neid 128 (64+64).. Toome ära ka
selles raamatus olnud andmed Mardi talu kohta. Talu likvideerus juba 1816. aastaks (dieses Gesinde ist eingegangen). Teame, et 1795. a. peremeheks olnud MARDI JÜRI (h1734) suri 1801. a. ja et järgmine peremees oli MARDI JURNA MIHKEL (h1774), ilmselt eelmise poeg. Juba 1816. na. leiame Mihkli vabadike nimekirjast (v1) ja 1826 kinitab tema perekonanimeks ROES..

Luulupe mõisa kohta ei ole kaks varasemat hingeloendit (mis Eesti aladel koostati 1782.
ja 1795. aastal) säilinud. 1811. aasta hingeloendist on võimalik vaid välja lugeda seda, et
1795. aasta hingeloendi ajal oli talu peremees Mardi Jüri ning talus oli hingekirjas veel ka
ca 1773 sündinud Mart.

Luulupe mõisa 1811. aasta hingeloendi (kus on kirjas vaid meeshinged) samanimelise küla
osas asuvas Mardi nr 4 talus oli hingekirjas kokku vaid kaks inimest:

Peremees Mardi Jurna Michel (*ca 1773) ühes oma poja Mart.iga (*ca 1804).

Talu eelmine peremees Mardi Jürri (*ca 1734) suri kahe hingeloendi vahepealsel ajal .
ca 1801.

Luulupe mõisa 1816. aasta hingeloendis ei ole tõesti Luulupe küla osas kirjas olevas
Mardi nr 5 talus hingekirjas ühtegi inimest . Eelmise hingeloendi ajal peremehena
hingekirjas olnud Michel Jurri poeg ning tema poeg Mart kirjutati talust ümber sama mõisa
hingeloendi vabadikeossa. Juurde on lisatud märkus selle kohta, et talust on lahkutud
ning talu maad on mõisa maade hulka arvatud ehk mõisastatud.

Igaks juhuks kontrollisime ka Luulupe mõisa 1834. ja 1858. aasta hingeloendeid, kuid
tulutult . Kirjas ei ole tõesti Mardi-nimelise talu andmeid.

Karja koguduse 1837-1892 personaalraamatu Luulupe mõisa osas ei mainita Mardi talu .
Selle mõisa osas kirjas olnute nimede järele on talude nimed kirjutatud küll, kuid
sellenimelist talu seal ei esine. Vabadikukohad aga on kirjas numbritega (mitte kohtade
nimedega).

12-aasta pikkuseks perioodiks 23.04.1880-23.04.1892 sõlmiti Luulupe mõisavalitsuse ning
Karl Pühl.i vahel rendileping Mardi talu (puma, st puumaa .talu, talukoha kogu maa.) kohta.
Talu rendihinnaks pidi rentnik maksma kokku 60 rubla hõbedat (ilmselt aasta kohta) .
kaks korda aastas 30 rubla. Lepingu järgi võis rentnik kütmise tarbeks heinamaadelt puid ning oksa puid raiuda . Neid, mis tema puhma järgi on ning talu hooned olid keik kõlbajad.

Aastatest 1894-1895 pärineva Luulupe mõisa tükeldamise plaanil on näha ka Välja külla
kuulunud Mardi nr 10 talu maad, millede kogusuurus oli 30,41 tiinu (ca 33,2 hektarit).

Kuigi 1911. aastal koostatud Kuusiku ja Välja külade kaardil ei ole seal peal olevate talude
nimesid kirjas, võib eelmises lõigus mainitud kaardi järgi hõlpsasti leida Välja külas
asunud Mardi talu.

Luulupe mõisa maade kaart. (1852). Hõlmab Luulupe küla maid (talud nr 20-25)
ning andmeid Mardi talu kohta ei leidu. Talude nimekirjas esinevad küll Wana Mardi nnr 23 (talupidaja Foma Waelli) ja Nore Mardi nr 24 (talupidaja Aleksei Nömm, hiljem
Martin [Nõmm]), kuid ilmselt ei ole kummagi näol tegemist otsitava Mardi taluga (nt
võrreldes 1894-1895 kaardiga).

Luulupe mõisa talumaade plaan. (1873), mis sisaldab samade talude andmeid (kuigi
kirjas ei ole talude numbritele vastavaid nimesid).

Luulupe mõisa talud: nr.7,11.V. Maamõõtja Maldup. M 1:4200. (1911). Allikas
sisaldab kaarte Lugovaja nr 7, Tomskaja nr 11 ja Martõnovskaja nr 5 majapidamiste
maade kohta. Kuna nr 5 talu näol võib tegemist olla uuritava Mardi taluga, siis vajaks
see kaart täpsemat uurimist (nr 5 talu maade osas aga ei ole kaardil näha ühegi hoone
kujutist).

Mardi nr 10 talu kinnistustoimik (kinnistu nr 4273) algab alles 1921. aastal . siis seati
uuesti jalule revolutsiooni ajal 1917. aastal hävinenud kinnistusraamat. Vastava registri
jaluleseadmiseks (mida tehti 15.02.1921) pani Pärsama valla kodanik Aleksander Iwani poeg Pihl ärakirjana ette 26.05.1915 kinnistatud ostulepingu, mille järgi oli talukoha
suurus 31,77 tiinu (34,71 ha) . Sellest kõlblikku maad olid 31,22 tiinu (34,1 ha) ja maade
väärtus oli 9 rew. rubla ja 52 rew. kopikat. Koha omanik oli talumees Aleksander Pihl, kes
oli koha omandanud 1320 vene rubla eest. Talu ostes oli ostja pidanud võtma ka laenu .
Talurahva Põllupanga kasuks kinnistati siis 1180 rubla suurune võlahüpoteek. 27.08.1921
saatis sama panga valitsus Kuressaare kinnistusametile kirja, millest tõendati selle võla
tasumist ning paluti vastav hüpoteek talult kustutada. Mardi talu toimik sisaldab ka
kolmel leheküljel olevat koopiat seoses ülalmainitud 1180 rubla suuruse laenu võtmisega
Talurahva Põllupangalt.
Mardi talu kohta käivast riigi renditalu toimikust selgub, et 07.03.1924 sõlmiti
põllumajandusministeeriumi ja Aleksander Ivani poeg Pihl.i vahel rendileping kuue aasta
peale (01.05.1922-01.05.1928) Pärsama vallas asuva Luulupe asunduse juurdelõige nr 10
rentimiseks. Rentnik maksis selle eest 7 rukki kg renti aastas. 21.06.1929 sõlmiti
põllumajandusministeeriumi ja Aleksander Pihli vahel uus rendileping kuue aasta peale
(perioodiks 01.05.1928-30.04.1934) ning rentnik maksis 2,21 krooni aastas. 1928. aastal
oli Luulupe asunduse juurdelõike nr 10 suurus järgmine . 1,80 ha heinamaad. Selle
rendimaa väärtus oli 4,60 puhtakasurubla. Juurdelõike tarvitamine ei omanud iseseisva
väikemaapidamise iseloomu, sest oli planeeritud Uue-Luulupe mõisa Mardi talu nr 10
juurdelõikeks. Elumaja, laut, saun ja ait asusidki Mardi talu maade peal. Juurdelõikel oli
metsa ostuvõlga 50 krooni suuruses summas. 19.03.1932 edastati Aleksander Pihlile
Riigimaadeameti teadaanne selle kohta, et juurdelõike nr 10 müügihind on 80 krooni ja
Aleksander kohustus selle kuue aasta jooksul tasuma.

Mardi talu kinnistustoimiku järgi liideti taluga 24.03.1932 Eesti Vabariigi ja Aleksander Ivani p. Pihl.i vahel sõlmitud ostu-müügi lepingu põhjal riiklikust maatagavarast (Luulupe
mõisa maadest) antud juurdelõige A-10, mille suurus oli umbes 1,8 hektarit ning mille
hind oli 80 krooni (ostja jäi kogu summa võlgu). See otsus kinnistati 22.10.1932. Ostu-
müügi lepingu järgi oli ostja elukoht Pärsama vallas asuv Luulupe I küla.

Samal kuupäeval kinnistatu talu peale Eesti Vabariigi kasuks hüpoteek juurdelõike
ostuhinna võla (80 krooni) suuruses. Võlg tuli tasuda Eesti Maapanga kaudu kuue aasta
jooksul (igal aastal tuli kokku tasuda 16,2 krooni), makstes seda kaks korda aastas (pool
aastat ette). 22.10.1932 kinnistati talu peale Eesti Vabariigi kasuks veel teinegi hüpoteek .
omaniku Aleksander Pihli riiklik laen, mille ta võttis 01.11.1931 ning mille suurus oli 50
krooni. See summa tuli tasuda viie aasta jooksul, makstes iga aasta 11,18 krooni (taaskord
kaks korda aastas).

Mõlemad mainitud Vabariigi kasuks seatud pantõigused kustutati 1936. aastal ning
peavõlgade jäägid ühes viivistega liideti ühtseks liitlaenuks. Seega kinnistati 02.06.1936
talule Vabariigi kasuks 40 krooni suurune hüpoteek (mis tuli tasuda viie aasta jooksul .
kaks korda aastas 4,28 krooni) ning see kustutati 04.03.1937 kui täielikult tasutud
hüpoteek.

Aastatest 1931-1937 on Eesti Maapanga fondis säilinud Aleksander Ivani poeg Pihli
laenutoimik. Mainitud toimikust selgus järgmist . pantõiguste kustutamise teatise põhjal
oli Aleksander Pihl oma liitvõla (juurdelõige nr 10 kohta) lõplikult tasunud kuupäevaks
23.01.1937. Eesti Maapank palus 03.03.1937 kustutada Mardi nr 10 talu kohta Eesti
Vabariigi kasuks 02.06.1936 kinnistatud pandiõiguse 40 krooni suuruses.

Pärsamaa valla maaüksuste nimekirja (1938) järgi oli Mardi nr 10 talu (kinnistu nr 4273)
omanik Al-der Pihl. Mardi talu maade suurus oli 34,71 hektarit ja maksualus oli 47,28
[puhtakasurubla].

Pärsama valla 1939. aasta talundilehtede järgi oli Mardi talu omanik Sander Pihl. Talundil
oli ainuomandi alusel maad kokku 34,21 hektarit. Sellest 4,52 ha moodustas alatine põllu-
aiamaa, 1,50 ha põllu-aiamaa, 12,58 ha looduslik heinamaa, 10,11 ha looduslik karjamaa
ning 0,94 ha muu maa. Talu kuulus enne maareformi omandatud talumaade liiki.

Põllu-aiamaal oli 1,00 ha tali- ja suvirukist, 0,50 ha talinisu, 0,50 ha suvinisu, 1,50 ha otra,
0,50 ha ristikheina, 0,60 ha kartulit, 0,10 ha loomasöödajuurikaid, 0,10 ha lina, 0,01 ha
köögivilja ning 0,02 ha teisi kultuure. Mustkesa all oli 1,27 ha maad. Söögikapsaid
kasvatas talu 80 ruutmeetril, kurke 5 m², sibulaid 10 m² ja söögiporgandeid 5 m² maal.
Talundil oli 0,02 ha suurune puuviljaaed, milles oli kümme suvesordi, kümme sügissordi
ja kaks talisordi õunapuud ning kaks pirnipuud ja 50 ploomipuud. Väetisi tarvitati põllu-
aiamaale neli kotti (. 100 kg) superfosfaati, millest kolm kotti kulus suviviljale ja üks kott
põldheinale, ning kaks kotti kaalisoola, millest 1,5 suviviljale ja 0,5 põldheinale. Lisaks
kulus 180 koormat sõnnikut taliviljale, 20 kartulile ja 10 aiamaale. Kasutusel oli
kolmeväljasüsteem.

Talul oli kolm hobust, kaheksa veist (neist neli olid lehmad), üks pull, kaks vasikat ja üks
mullikas. Lehmad andsid 30 kg piima päevas. Lisaks oli talul kaks siga, seitse lammast, 13
kana ja üks kukk. Masinriistadest oli talul üks ühesahaline hobuseader ja üks vedruäke.
Talu hoonetest oli elumaja neljatoaline ja see oli ehitatud enne 1929. aastat. Lisaks oli
talul kaks sõnnikulauta, mis olid samuti ehitatud enne 1929. aastat. Talu heina- ja
karjamaast oli kümme hektarit kaetud lehtpuumetsaga.

Talu perekonnapea oli Sander Pihl (53 aastat vana), tema naine oli Liisa (50 a) ning neil
oli tütar Salme (25 a). Perepea oli hariduse saanud külakoolis, talupidamist õppis ta
kodutalus ja iseseisvalt oli ta talu pidanud 30 aastat. Talu oli müünud kolm vasikat, kolm
lammast, 500 kg rukist, 900 kg nisu, 250 kg otra ja 100 kg võid. Oma tarbeks oli tapetud
kaks siga ning ostetud oli 500 kg rukist ja rukkijahu, 250 kg nisu ja nisujahu ning 300 kg
otra.

Kuna Mardi talu kinnistustoimikus puuduvad andmed hilisema omanikuvahetuse kohta,
jäi Aleksander Pihl seega talu omanikuks kuni maade natsionaliseerimiseni.

2 kommentaari

Suur tänu tösise ja sygava uurimise eest!
Sellist oleks hädasti vaja köikidele Eestimaa ja Saaremaa taludele – seda ei nimetata ainult meie ajalooks vaid eelköige meie kodulooks.
Tänud ja head soovid ja hoidmist ja önnistust
Mardi tarmukale peremehele…
Siit on meile köigile kuhu edasi minna ….

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.