Skip to content

Head Uut Aastat Sõbrad!

Head Uut Aastat Sõbrad! published on Head Uut Aastat Sõbrad! kohta kommentaare ei ole

Mis oleks veel parem päev külastada Mardit, kui seda on uue tiigriaasta algus ja sõbrapäev. Tiigri aasta sai vastu võetud väärikalt. Nagu mul viimasel ajal kombeks öelda on – „täna mängin Anu Saagimit“. See tähendab siis, et uus aasta sai väärikalt vastuvõetud shampusega. Ja loomulikult oli meie toidu valik palju parem kui Anu Saagimil. Lisaks šokolaadile ja juustule, idamaa uuele aastale kohaselt, lammas Tai moodi. Ja kui juba väga idamaatamiseks läks, siis kordamööda lamasime ka India nõelamadratsil.

Mis sobiks valge tiigri tervitamiseks paremini, kui puutumata, puhas, meeletus koguses valge lumi. Ja seda oli tõesti meeletult. Nii palju meeletult, et kui ennem mõtlesin, et mida te kõik virisete, et lumest on juba siiber, siis nüüd on mul ka selle kogus ületatud. Tahan kevadet! Aitab neist hangedest!

Käik oli seekord lühike ja efektiivne. See mida plaanisin, sain tehtud ja natuke rohkemgi veel.

Neljakesi me läksime, mina, Tanel, Helle ja Tacoma. Kiisud jäid linnas kodu valvama. Nagu ütlesin, lund oli meeletult. Et teest majani jõuda, pidin sumama lumes, mis oli põlvini ja rohkemgi veel. Nii et oli tükk tegemist. Tükk tegemist oli ka teerada kaevata majast auto juurde, et ka tesied sooja saaks. Lumi oli kihiline. Vahepeal sulanud, siis jäätunud, nii ta läbisegi pehme lumega. Õnneks pääsesin mina poole tee kaevamisega, Tanel sai jätkata ja ma sain jätkata maja kütmisega.

Mis oli põhi põhjus miks Mardile sai mindud? Esiteks muidugi see, et lihtsalt igatsus tuli peale. Ja kuna metsa teha ei õnnestu kuidagi, mõtlesin, et lähen lõikan, õigemini saen maja otsas kaks õunapuud ära, mis siiani oma järge ootasid. Eelmine kevad sai päris palju vanu oksi mahavõetud, kõrvalt üks vaher. Valgust sai juurde ja suvega hakkasid kasvama uued oksad. Nüüd tegin otsuse, et mida varem ma need hooldamata vanad puud korda teen, seda kiiremini nad ilusaks saan. Lõikus oli karm aga mõne aasta pärast on vaatepilt ilus.

Kuna plaanitud töö käis kiirelt, võtsin ette veel kolme puu hoolde ja kujundamise lõikuse maja ees. Turnides ikka redeli ja puu otsas, nii et linna tulles oli jalgevahe haige kohe. Ühe puu puhul ei andnud hing rahu. Redeliga ei ulatanud, oks ei oleks mind ära kandnud, et seal otsas roomata. Tõin maja eest pingi, panin selle lumehange, redel sinna peale ja…. jalad värisesid küll, kui seal hapra oksa najal kõikusin aga lõigatud sain ja tulemusega rahul. Natuke julgustas ka see, et kui alla oleksin sadanud, siis paks lumi oleks mind püüdnud pehmelt. Järgmine päev sain seda kogeda, kui katuse servalt selge ees alla sadasin.

Lisaks lõikasin veel ühe õunapuu, mis jääb kraavist teisele poole ja hobusekopli vahele. Eesmärgil, et kui kogu võsa seal korrastatud saab, tekib ilus visuaalne vaade. Seal oli lund muidugi nii kõvasti, et kraavi serval kukkusin nabani hange ja vaesel Hellel, kes mul seltsiks oli, põlved kangeks hanges läksid. Ja kuna juba Helle seal oli, sai saatuse tahtel ta ka tööülesande. Täitsa närvidele käis. Üks oks ja täpselt nii kõrgel maast, et käärid oksani ulatasid aga lõikama enam mitte. Kamandasin siis Helle oksast kinni hoidma.

Taneli abiga sain katuse pooles ulatuses lumest puhtaks. Raskusele peaks katus vastu küll. Ega vanasti ei ehitatud maja siis niimoodi nagu tänapäeval. Jama aga sellega, et kui lumi sulama hakkab, siis see pool katusest, kus eterniiti peal ei ole, hakkab vaikselt sulama, imbub sulavesi vanasse roogu ja tilgub tuppa sisse. Nüüd on vähemalt natuke lootust, et ehk saab lumi sulades katuselt paremini maha. Koht mu emal öelda- „Ivar, katus-katus-katus“ Jah, eks ta ole, midagi tuleb välja mõelda, sest see ilma eterniidita katus hakkab ausõna piiri ületama. Ehk on mulle natuke veel aega varuks antud ja mõni lahendus ka?!

Plaanitu sai küll tehtud, kui tööd jäid ka pooleli. Maja taga ootavad kaks õunapuud lõikust ja oksi ei suutnud kuidagi ära vedada. Selles paksus lumes oleks see lihtsalt hulluks ajanud. See et jalad kõik lumes sumamisest märjad olid, see ei olnudki probleem. Asi siis sokke ja pükse pliidi kohal kuivatada.

Mõeldud sai ka linnukestele. Meisterdasin kahest suurest veepudelist söögimajad. Ohtralt seemneid sisse ja abi peaks olema ju küll. Abiks seniks, kui tuleb kevad ja ussikesed saadaval, seniks kuni tuleb kevad ja….. plaane tegudeks on ja tööd jagub tegelikult ju ilma plaanidetagi. Mina olen valmis, kas ka sina kevad?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.