Skip to content

Kevadet nuusutamas.

Kevadet nuusutamas. published on Kevadet nuusutamas. kohta on 1 kommentaar


mardi talu

Ja kevadet kaemas. Tallinnas olles tekib tõesti kartus, et jaanituld teeme vist lumehanges, siis Mardil taganes lumi igapäevaga silmnähtavalt.
Tulbid ja muud taimed sirutavad end mullast välja. Lendavad kured ja haned. Nähtud sai vihmaussi ja muidu ussikest, konna, mingit putukast lendamas maja ees… kevad on käes ja vägagi.
Istutus hooaeg on ka alanud ja avatud. Sai üks õhtu Kuressaares Selveris käidud, silma jäi kuldse tooniga iirise juurikas. Kui peenral teised iirised rohelisi lehekesi välja ajavad, ei näe ma takistust, miks ma ei oleks võinud ka seda uut mulda pista. Seda enam, et maa on ju täiesti pehme juba.
Mindud sai seekord peapõhjusega, et kontrollida katust ja vajadusel lund maha kraapida. Teele asusime lausa reede õhtu, jõudes kesköise praami peale. Ma olin end häälestanud öisele lumerookimisele aga oh seda meeldivat üllatust, teed olid lumest ära sulanud ja muru väljas. Ka katusel ei olnud lund. Kõige rõõmustavam ja ka üllatavam oli aga see, et ei leidnud ma jälgi katuse läbi tilkumisest, mis tegi muidugi väga rõõmu. Muidugi mitte nii palju, et kahandada mõtet -“paanika paanika, vaja on ruttu uut katust! ”
Nagu Tanel ütles, kolm päeva läksid kirja täis tööpäevadena. Jah tõesti, päev hakkas varakult ja tegime päris palju ka ära. Aitäh Tanelile! Aitäh ka Hellele, kes meile seltsiks oli.
Ma sain alutsuseks veel kaks õunapuud lõigata.
Edasi läksime kraavi kaldale, kus jõulude aeg töö pooleli jäi. Palju sai jällegi tehtud ja palju veel teha aga vaikselt võtab asi ilmet. Kui selle võsa ja puudega ühelepoole saab, saab edasi minna juba kiviaiaga.
Eelmine kevad, kui ma PRIAst uue kiviaia ja vana aia taastamise toetust taotlesin, uurisin maaameti kaarti, oli sela peal “kiviaed puudega” Ma mõtlesin, et näe, tore väljend ikka küll, et vana ja lagunenud aia kohta öeldakse siis – puudega. Õnneks jõudis ikka varsti kohale, et mõeldud oli siiski puid, mis aia sees kasvama olid hakanud.
Nii me nüüd siis neid puid eemaldame sealt. Edasi saab minna juba kiviaia taastamisega. Kevadel esimese asjana, kui peenardest aega ülejääb, asungi seda tegema. Alustuseks aeda auk sisse, kust tuleb üle kraavi sillake, et hobuseid minna vaatama või veesulinat nautida…

Heameel on ka sellest, et maha sai viimane saare võsa niiöelda rehealuse värava august ja rehealuse müüri seest ka vaher. Kuigi jah, rehealust enam ju ei ole aga…. Nii lähevad teise ilma kõik puud, mis eelmiste elanike lohakusest või millest iganes, on kasvama hakanud seal, kus ei ole puu koht.
Tanel tegi head koostööd mootorsaega, nii liikusime märkamatult kraavikaldalt edasi ka metsa.
Mina ei saanud muidugi üle ja ümber vanast õunapuust. Kahjuks pidin laskma Tanelil ühe suure oksa mahasaagida, mis pooleks oli murdunud. Kui puu nägi ennem üsna nukker välja, oksad vastu maad ja inetult täis kasvanud. Ja vaadates teda nüüd, näeb ju täitsa kena välja, eriti kui arvestada, et redel oksteni, õigemini vastu jämedat tüve ei ulatanud ja turnisin seal taas kaskdööri mängides.
Arvata on ju, et ka see on see üks neist õunapuudest, mis kunagi Sassil seal kasvas. Imetlust ja austust igatahes see puu väärt.

Kui vaadata nüüd seda metsa, siis on ju täitsa lootustandev see vaatepilt?! Kui see võsa kõik maha saab ja metsaalune puhtaks ja…. elame näeme, varem või hiljem kindlasti.
Ja seekord ei piirdunud töö vaid võsa ja puude mahavõtmises. Põletasime üsna suure koguse oksi ära, Tanel saagis puud parajateks juppideks, mina tassisn need virna kõik. Hakkab looma, hakkab looma. Vahepeal oli küll tunne, et mida nüüd teha, kuskilt ostast ei oska pihta hakata, puid ja oksi ristirästi kõik kohad täis.
Nüüd kaks nädalat ja siis on “talgud”.
Vahepeal oli toimunud ka korralik väetamine. Pabulaid oli igasuguseid. Suuremaid ja väiksemaid, heledamaid ja tumedamaid, ümmargusemaid ja piklikumaid. Eks veebruaris maha saetud õunapuu oksad meelitasid igausugu sõpru kohale. Hakka või tõesti pabula järgi uurima, kes mul seal kõik olla võisid. Kindel aga see, et need ei olnud ainult kits ja jänes. Kindlalt on ka põder seal uhkelt jalutanud. Esiteks, ühe vana õunapuu otsast oli oksi nii kõrgelt ampsatud, et isegi kui kits tagajalgadel kikivarvukil seisaks, ei ulataks nii kõrgele ja no lumel olid ikka uhked suured jäljed ka. Igavesti mõnus tunne on see teadmine, et su kodu on kohas, kus on loodus, linnud, loomad….. et sa oled üks osa sellest…
Peaaegu oleksin unustanud. Sõber mägraproual, maja all, on uus pesakond. Teatud järjepidevus mulle meeldib ja tekitab heatunde. Kui mäger maja all õnne ka tähendab siis…..

1 kommentaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.