See ei ole enam kellegile uudis, et see aasta on meil imeline talv aga ikka paneb see meid imestama, rõõmustama ja korrutama, rääkides kui ilus ja palju lund on ja… Nii sain ka mina kogedaimelist talvist jõulunädalat Mardil. Ja samuti pean seda nüüd mina ka korrutama – kui imeline ja ilus see oli!

Mul on heameel, et sain oma sõpradel alustada ja lõpetada jõulud. Erinevata asjade kokkulangemisel ja sobitamisel, tuli teha valik ja nii ma koos Taneli ja Hellega 19 detsember saarele sõitsin. Kogu loomapere ka kaasas.

Loodus oli imeline, nii puhas ja puutumata, ainult kits oli jalutanud…. esmalt tuli läbi lume jõuda majani, pliidi alla tuli ja algas teeradade kaevamine. Maja oli küll külm, vesi ämbrites jäätunud… aga ega soe tulemata jäänud.

Eelmises postituses kirjutasin juba uutest voodi- ja padjakatetest. Eeskambrisse sai kuusk toodud ja sobilikult ehitud. Nii et tõeline jõulumeeleolu valitses Mardil.

Toidumenüügi oli jõuludele vastav. Ise sai kapsas keedetud, sült, ei puudunud praad, verivorstid….. ka lambapraad oli plaanis aga kahjuks Helle Hiiumaalt kaasatoodud tükk osutuks selliseks, et parema tahtmise juures ei saanud sealt ühte praetükikest ka kätte. Austatud Annika Sõlg, kui Teilt on tellitud esikintsu ja abaluutükk, siis ei tasu vaegnägijat petta. Esikintsust ei olnud seal küll midagi, kõigest mõned ribid. Nii et praadi me ei saanud, õnneks aga ausa supi. Hea seegi.

Kuna enne jõululaupäeva olid veel tööpäevad, kõigil oma pered ja jõulud, lahkus mõni varem ja teine hiljem, vahepeal jõudis veel Saale paar päeva külas olla, ise sain Kuressaares sõidueksami ära tehtud ja pühadeks jäin oma loomadega üksi. Ma usun, et minu lähedased mõistisd minu valikut see aasta ja ei olnud väga löödud, et ma perega koos ei olnud.

“Pühad ei ole magamiseks, tööle!” Selline oli minu deviis pühade ajal. Et valget aega ärakasutada, lõikasin paar õunapuud ja alustasin võsaraiega. Turnides paksu lume sees, vana kiviaia peal ja jalgupidi kraavi vees. Ikka käsisaega saagides.

Muide, hea nali. Kui seda kiviaia toetust ajasin ja kaardilt krundipiire vaadates, oli seal kirjas -“kiviaed puudega”. Ja mina mõtlen, et vaata siis, huvitav väljend vana ja poollagunenud kiviaia kohta. Inimesel öeldakse olevat puue aga et see väljend ka sellise asja kohta käib….. aga lõpuks sain ikka aru, et mõeldud oli kiviaeda, milles kasvavad puud sees. Siis sai  vastuvõtud otsus, et igasugune võsa ja vales kohas kasvavad puud tuleb mahavõtta. Suvel eemaldasi puid, mis aiast minu maale jäid nüüd jätkasin võsavõtmisega aia pealt ja kraavi kallastelt. Kui Tanel peale pühi tagasi tuli, võttis ta päris palju suuremaid puid maha mootorsaega.

Mõnel tekkis nüüd ehk mõte, et kas Ivar on mõni friik, et teeb töid nagu ennemuiste, et käsitsi saeb või on siis puhta äpu, et mootorsaagi ei kasuta. Nüüd aga tulebki koht selle vastuse saamiseks. Kui Tanel oli hulga puid juba mahasaaginud, juhtus õnnetus. Nimelt tõmbas ta saega endale jalga. Õnneks oli nii palju õnnelik õnnetus, et saag tabas jalga põlvekedra pealt, kus peale naha ja luu õnneks rohkemat ei ole ja trauma ei olnud kõige hullem. Aga nii palju piisavalt, et lõppes see meil siiski traumapunktis ja kuue õmblusega.

Nii mul ongi väike kartus olnud, et kui üski seal olen ja liikuma kuidagi ei saa, siis pigem karta kui kahetseda….. eriti veel paksu lume sees ja kivide otsas ronides. Nnii et käsisaag tundub palju turvalisem.

Jõuludest veel, et ega see üksi olemine ei olegi nii hirmus midagi, pealegi ju loomad ka seltsiks. Mitte et ma nendega räägiks nagu hullumeelne aga…. 24 õhtu natuke kurvaks kiskus, vägisi ju tulevad mõtted, kuidas pered on koos ja kõib jõuluvana ja…. Üksiolemist on vahel vaja. Palju ja paljud me oskame seda üldse hinnata ja nautida?! Olla vaikuses ja rahus, oma mõtetes.

Ja kui tegevust ka on, ei ole hullu midagi. Kütad maja, tassid puid, mis muide on talvel väga mõnus tegevus! Sügisel vihma ja poriga tõesti, ei olnud just kõige meeldivam. Teed süüa, soojendad vett, pärast pesed kausis nõud. Muide vee saamine käis vist küll nagu vanasti. Ämber lumega pliidile ja vesi muudkui tuli.

Selline veesaamine ei olnud nüüd mitte sellepärast, e t “elu huvitavam oleks” vaid põhjus lihtsam. Nimelt pumpkaev on mul katki, elekrtipumpa külmal ajal aga kasutada ei saa.

Üks mu unistusi täitus ka. Millaski istusime Hellega eeskambris, mu kassid möllasid ringi, ütlesin, et küll oleks vahva, kui mõni kass siin veel ringijookseks. Ja vahepeal mu pere suureneski Püha Birma kassi nöol. Ja oh seda möllu, Una ja Doora olid pöörased! Üks kimamine tagakambrist läbi köögi eeskambrisse, voodite alt ja voodite pealt…. Igav neil ei olnud.

Kui Jõuluvana mind õigel päeval üles ei leidnud sealt metsade ja hangede vahelt, siis Jõulu teisel pühal päkapikk käis mul küll. Armas Taneli ema oli näputööd teinud ja uksed said mul kenad kaunistused kellukesega. Nii et kui uks käib, kelluke tiliseb. Ainus jama, et uute uste plaan on vaikselt mõttes olnud küll, siis nüüd tuleb see kiiremaskorras ettevõtta vist. Sest selline kaunis asi vajab ka ilusamat ust.

Nii see nädal läks. Ja nii nagu Taneli ja Hellega see olemine Mardil algas, siis nii see ka lõppes. Said pühad Mardil läbi, sai ka see aasta Mardil olles läbi. Ja juba olengi mõtetega uues aastas ja uutes tegemistes. Mõtteid ja plaane on palju. Kuidas ja mis teoks saab, näitab aeg. Nii nagu ei hakka ma tegema tervet aasta kokkuvõtet, ei hakka ma ka praegu uutest plaanidest kirjutama. Iga asi omal ajal ja küll ma siis ka teiega kõike jagan.

Ja nüüd saab teile kõigile juba soovida –

HEAD UUT AASAT!