Eelmisest korrast jäi mainimata,et Possu oli jälle see osav, kes “mägra kodus” maja all külas käis. Hakkasin pliiti kütma, vingu ajas kõvasti sisse, tegin akna lahti ja ükshetk avastan, kassi toas enam ei ole. Õhtul kui pimedas maja ees istusin ja netis olin, vaatan, kass hiilib maja ees ringi. Hakkan arvutit sülest ära panema, tema jookusga maja alla. Tegin oma neti toimetusi edasi, varsti  ta jälle maja ees, eriti aktiivne ja uudsimulik, ei ole argsusest jälgegi. Seekord olin targem, õnneks oli magamiskott õues pingi peal, haarasin selle ja panin ruttu augule ette. Läks natuke Possu tagaajamisele, kuniks ta lõpuks tuppa lippas. Kõik oleks ju tore, las käib väljas ja istugu seal maja all aga kui see juhtub olema siis, kui on linna äratulek?

Seekord, kassid jäid linna aga heameel oli oma külalislahkust pakkuda Kazzile. On käibel kaks väljendit, vastandid tõmbuvad ja sarnane tõmbab sarnast. Ma pigem usuks seda teist. Ok, ehk tõesti, keegi sinust väga erinev võib pakkuda huvi ja pinget aga inimene kellega sul hea ja tore on olla, peab olema ikka sinu masti. Igatahes Ulviga läks nädalavahetus ja päev peale ,väga toredasti ja uskumatult kiiresti.

Kuna blogi pean talust, siis pikalt ei hakka rääkima, kes on Ulvi ja miks just Kazz, vaid nii palju, et on inimesi, kellega sa ei suhtle just igapäev, meil Ulviga on erinevate asjaolude tõttu tekkinud lausa paari aastane auk. Vahel ikka sai msnis räägitud ja ikka, et peaks kohvile minema. Nüüd mõni aeg tagasi sai asi teoks tehtud ja tore jalutuskäik Tallinna vanalinnas tehtud. Muidugi mainis Ulvi Mardi talu ja avaldas soovi sinna tulla. Mõeldud tehtud. Tegin ettepaneku, et kas augusti algus sobib? Mina sain oma tallu, Ulvi meeldiva nädalavahetuse. Kui meeldiva, selle ütlemise jätan ma Ulvile. Natuke imelik ennast ise siin kiita koguaeg, läbi teiste sõnade.

Seekord sai lausa heina tehtud ja kohe asja ette. Ulvi niitis trimmeriga, sest naabrilt saadud vikatit me nii tervaks ei saanud, paraja portsu heinamaast. Kahjuks sai kütus otsa ja Ulvil oli nii kahju, et ta kõike maha ei saanud niita. Järgmisel päeval ta kaarutas heina ja täna siis sai suur koti oma jänesele talvevaruks kaasa. Ülejäänud läks mul maaparandusse. Täitsin vanu traktoriga sissesõidetud rööpaid heinamaa ääres. Eks hein vaikselt seal kõdune ja idee poolest peaks saama augud ju kunagi täidetud.

Ise sain siberi võhumõõgad peenrasse kaevatud. Kunagi sain ühe taime, sai murusse pandud, hiljem kaks juurde, tekkis selline väike hekike juba. Nüüd siis kaevasin peenra, poolitasin taimepuhmad. Dekoratiivsed niisama, ilust õitsemise ajal rääkimata. Pealegi ei tekita peavalu muruniitmine pumaste vahelt.

Samuti kaevasin pikemaks lillepeenra maasika maa ees. Ulvi samal ajal seltsiks ja rohis maasika peenraid.

Koplist sai tood pea kümme kärutäit sõnnikut. Ikka Ulvi ees hunnikut otsimas, mina käruga järgi ja labidaga peale. Ulvi oli muidugi siis, kui hobused ligi ei olnud. Eile tulid teised nii uudistama, et ajasid lõpuks mu koormaga käru ümber.

Mis tundeid ja emotsioone tekitavad hobused, eriti kui sa nende keskel oled, ei pea ma rääkima hakkama vast.

Nii said siis endale sõnnikuvõrud ümber nii maasikad, roosid, marjapõõsad, noored viljapuud jne. Viimane aeg veel rammu anda.

Ulvi kiituseks tuleb veel seda öelda, et pääsesin jälle söögitemisest ja nõude pesust. Küll on mõnus, teed oma tööd ja kutsutakse maitsvale toidule.

Muidugi mahub nende päevade sisse huvitavad erinevad vestlused. Hingedest, talust, tulevikust, plaandiest ja võimalustest jne jne.

Naabritest kah. Vikatit juba mainisin. Kausi täis puhatstaud lesta anti kaasa. Kutsuti enda juurest sõstraid korjama. Et tulge korjake, meil aurutuspott, saate endile mahla keeta. Järgmiseks aastaks lubas Tolik tuua veel mingi õunamahla keetja, et  üheskoos saame mahalad keedetud.

Rääkisin ka ssunast neile. Raaja kohe,e  tmeil ju kuldsete käteka Borka. Täna Tolik juba ütles, et naine helistas ja rääkis Borkaga, et vaja üle tulla vaatama ja ise pead rääkima, mida täpselt soovid. Mulle hakkab see elu seal kohe meeldima. Muidugi lubati saunal ka silm peal hoida, et keegi seda lahti ei tule võtma või ära vedama.

Miks küll see aeg alati nii kiirelt läheb?! Jälle oli nii kahju lahkuda, eriti kui veel nii mõnusad ilmad. Ja muidugi läks lahkumisega nii kiireks jälle, et ma unustasin oma koti koos rahakoti ja võtmetega jne maha. Õnneks avastasin seda veel meie küla tee peal.

Nüüd jääb vaid oodata, et aeg linnas sama kiirelt läheb ja ma jälle Mardile pääsen. Ja Ulvile sai öeldud, et varakult mõelgu uuele suvele ja ajale, mil temale aja broneerin. Ei tea, kas nii kasvabki veel väike turismitaluke välja?