Nädalase töise puhkusega võib igati rahule jääda. Sai volber, sünnipäev peetud, rohkem aga veelgi tööd tehtud. Esiteks tänan kõik kalleid sõpru, kes minuga sel tähtsal päeval koos olid. Eks olen ju nagu vana väärt vein, mis aastatega aina paremaks läheb. Seda tasub ju tähistada. 🙂

Teiseks tänan kingituste eest. Kingitused on tõeliselt väärt ja just see, mida vajasin ja soovisin. Juba sügisel oli mõttes, et tahan endale teha nii-öelda karjaväravast paralleelselt kivaiaiaga hekiga sissesõidu. Kahjuks läks rahadega nagu läks ja sügisel jäi see tegemata. Suured tänud kallile õele ja isale, kallitele sõpradele Tanelelile, Saalele ja Jannole, kes kingina rahaliselt mu läikiva Tuhkpuu heki ostu toetasid. Ja kallist Aeta, kes I-le täpia pani ja hekikäärid kinkis.

Ema viis roosiistikut, mis mind ahneks muutsid ja ise veel 4 juurde ostsin. Ja ema kingitud igati kasulik ja hea aiaraamat “1001 viisi, kuidas saada paremaks aednikuks”.

Tänud ka Hellele, nagu eelmises postituses kirjutasin, sain endale kingiks ammusoovitud rätikutehoidja ja ilusa ilurätiku. Uhke laia pitsi ja tikandiga.

Tegemistest ja töödest. Ma arvan, et ma väga kuupäevaliselt ja kellajaliselt ja kes mida, kirjutama ei hakka. See läheks siin nats kentsakaks. Kiidan kõik ette ära, olite väga tublid ja mulle suureks suureks abiks. Kui keegi soovib midagi veel lisada, mis mul kahe silma vahel jäi või ununes, olge head ja kirjutage kommentaarides sellest!

Sõit mu saare koju algas Volbripäeva lõunast. Mina, Tanel ja Aet, kassid – koerad seltsis. Autos seitse hingelist. Hiimumaalt tulid ka aknapanijad. Sai rehetoale aknad ette ja tervele majale aknaliistud. Kui varem oli rehetoal üks aken millegipärast suurem ja selle all ka palk mäda, siis nüüd vahetati palk välja ja uus aken on samamoodi nelja ruuduga nagu teised rehetoa aknad. Tulemus on super!

Aknapanijatega oli selline tore lugu, et oli plaan,  tulevad hommikul, teevad töö ja lahkuvad õhtul, kuid selgus, et kahe saare vahel naljapäeval üldse praam ei käi! Õnneks pühade puhul oli lisa reis, see aga tuli pealelõunat ja kohe tagasi. Nii ei jäänudki muud üle, kui jäid poisid öömajale. Aga tore oligi, tundus, et täitsa vahva Volber oli meil.

Hekitaimi sai ostetud 200 tk. Sest ega ma täispikkust üle ei möötnud. Õnneks sai hekki nii palju, et jagus seda veel maja juurde hoovi piirdeks ja maja taha, tagaaia piirdeks peenarde ette.

Mõõtsime Taneli ja Aedaga heki pikkuse ja kauguse kiviaiast, hakkasin kaevama ja Aet pani taimed aukudesse. Lauda taga oli mul üleeelmise sügisesi lehti suurtes kilekottides, need said põõsastele peale pandnud.

Muidugi tuli ka volbrilõket teha. Kevadisest puudelõikusest oli lõke valmis. Kuna lõke juba põles, kasutasin juhust ja hakkasin sissekukkunud lauda jäänuseid lõkkesse tassima pimedas. Selle tegevusega liitusid järgmistel päevadel kõik. Sai palke üksi tassitud, kahekesi, tüdrukud vedasid käruga sodi. Ühel päeval vedasid Tanel ja Saale kogu võsa hunniku, mis seal kõrval oli, lõkkesse. Lõket sai kolm päeva tehtud. Viimane lõke, mdia oleks tahtnud süüdata, jäi ära, kuna tuul oli liiga tugev. Parem karta, kui kahtseda.

Aeda ja Kata abiga istutasime kõik roosid maha. Kaks neist roniroosid, mis said koha lauda seina ääres. Üldsielt on see õige koha valimine üsna raske. Esiteks, kui sul maad seal 1.7 ha (osa küll natuke metsa), teiseks, kui eelnevalt puuduvad igasugu peenrad, taimed jne., kolmandaks, kui maja ees on paargu varemed, kuhu kunagi – millaski plaanin paargu mingilmoel taastada, kõrvale kelder. Kui maja vastas on aidast jäänud vundament järgi, kuhu oleks mõistlik kunagi saun ehitada ja sa pead selle kõigega arvestama, siis…. Aga loodetavasti olen ja suudan teha õigeid valikuid ja otsuseid. Ja samas, vead ongi selleks, et neist õppida ja vigu annab alati parandada.

Janno abiga vedasin keset hoovi seisnud lauda hunniku lauda juurde, kaevu taha. Sai väheke kõrvalisem koht. Laud vedas sinna nii-öelda “saunaehitaja”. Samas kõrval on veel teine hunnik, meie tehtud võsapuud. Puud, mis mõeldud küttepuudeks. Selleks aga, et need puud kuhugi laduda, oli vaja koht leida. Kõige õigemaks osutus teha korda lauda räästaalune, kus ennemgi oli puuriit. See aga oli poolenisti külilivajunud ja puud mädadenud. Aet ja Kata vedasid mittekõlbulikud puud lõkkesse, ma ladusin kõlbulikud riita, Tanel saagis uusi parajateks juppideks ja nii sai lauda külg korda ja uus riit algust.

Pühapäevaks oli mul kaevamisest täiesti villanud. Otsustasin, et võtan “puhkepäeva” ja hakkan rehetoa seina õlitama. Pilti vaadates tundub, et mis seal teha, pisike jupp seina. Aega võttis aga palgi puhastamine ja õlitamine 1,5 päeva! Nii tekkiski kohati tunne, et justkui teed päevad läbi midagi, samas mitte kui midagi tehtud ei saa. 🙂

Pühapäeval lahkus osa külalisi ja nemad vahetas välja Helle. Hellet ootas ees uute peenarde kaevamine uude tagaaeda. Alustada tuli vaarikatest. neid sain ma Taneli vanavanematelt ja Helle tuttava kaudu Hiiumaalt. seni kuini mina veel õlitamisega mässasin, alustas Helle kaevamist. Pärast kaevasin ma peenra üle, ääred sirgeks, kaheksi kõplasime ja korjasime juuri. Ja uskuge või mitte, esimese päevaga saime valmis ühe peenra. Teisel teise. Vaarika peenrde tegemisel tegin hea avastuse. Vaarikad tahavd ju rohkem niiskust ja soovitav on panna saepuru. Mul aga vana lauda koht täis vana puukõdu. No mis veel paremini sobiks??!! Nii sai veetud seda alla ka hekile. Kolmandal, meie viimasel päeval, saime Hellega kaevatud 2, 5 peenart. Sain maha sibulad, porgandi, tilli, salati, redise, osa hernest. Järgmisel korral kaevan edasi, sest hernest tahaks veel maha ja kasti sai kapsas ja peet, mis ootavad peenrale istutamist. Proovi teeks ka kurgi kasvatamisega. Kõlab üsna suurejooneline.

Kuna tanel hakkas üks õhtu korrastama lauda kõrval, riisus risu ja oski kokku, tekkis minul vastupandamatu kirg  vana kiviaeda korrastada. Korjata maast kive, panna neid kiviaeda, mõnda kohta taastades ja ülesladudes.

Muideks, kallid inimesed. Mul on teile üks nõuanne. Ärge kulutage raha tobedatele “Stressist vabaks” koolitustele, ärge tarbige unerohtu ja antidepressante, laduge kiviaeda! Väga mõnusalt pingeid maandav, parajalt füüsiline ja loov töö. Mina ei suutnud seda tegevust lõpetada ennem, kui pime käes oli. Kuigi vihma tibutas.

Nüüd sai vist sellekorra tegemised küll kirja. Tänada tahan veel Aeta ja Saalet, sest pääsesin seekord peaaegu et söögitegemisest ja täielikult nõude pesemisest. 🙂 Mitte et mul selle vastu midagi oleks, vastupidi, mulle väga meeldib süüa teha aga…. Lihtsalt see kõik võtab nii palju aega, et kokkuvõttes kaotaksin mitu väärtusliku töötundi.

Üks tore asi veel. Tanel meisterdas jalanõude hoidja. Näeb välja täitsa ehe ja täiesti sobiv sinna majja. 🙂