Skip to content

Eurovisioon. Pohmell. Uus lillepeenar.

Eurovisioon. Pohmell. Uus lillepeenar. published on Eurovisioon. Pohmell. Uus lillepeenar. kohta on 3 kommentaari

Alustuseks seda, et seekord Mardilt äratulek ajas mind täiesti vihaseks ja pärast oli kurbus. Miks pagan see aeg nii kiirelt läheb küll!!?? Äratulek läks nii, et ei jõudnud mõeldagi, mis asjad kuhu panna ja mida pakkida, puudus igasugune kontroll kõige üle. Aga on nagu on, vast järgmine kord saab rahulikumalt võtta. Kasvõi lahkumist. Tööd peab ju nii või naa rabama. 🙂

Tore lugu on see, et sõitsime seekord Taneliga kahekesi, tee peal küsib Tanel, et kuule, kas Helle ei tulegi peenraid kaevama? No ja nii ma Hellele helistasin ja kohale ta tuli. Tänu temale sain ka kõik kolm uut peenart poole pikemaks, herneid peenrale juurde, oa ja Aeda emalt saadud taimed maha. Tööjaotus järgmine – mina tegin labidaga peenraääred, Helle kaevas ja rohis peenra umbrohust, rohust, heinast, juurtest, kividest puhtaks, pärst andsin peenrale viimse lihvi ja seemned – taimed mulda. Kuna kõik sai valmis, viimasel, kolmandal päeval, vahetult enne äratulekut, tuli Tanelgi appi meile.  Tanel niitis kõvasti muru. Ema kingitud niiduk on küll väga hea abiline aga nüüd kus kogu hein sai maha ja kui tahta kogu plats korras hoida, tundub, et niidukist jääb väheks, vaja oleks väikest traktorit! 🙂

Esimese päeva juurde. Kõik kolm Siberi kontpuud said istutatud. Minu hinnaline uus pojeng sai väärika koha maja ees, loomulikult soolotaimena. Istutasin teda erilise hoole ja armastusega. Kaevasin üsna suure augu. Kõvasti hobuse sõnnikut alla, mulda. Taim sinna keskele, mullast koonus ümber, ringiratast veel sõnnikut ja mullaga tasaseks. Ühe tuttava isa oli oma pojengi istutanud sarnasel meetodil, pidi väga jõudsalt kasvama. Nii et soovin talle ka palju rammu ja jõudu, kasvamaks suureks ja ilusaks taimeks, rõõmustamaks oma õitega mind ja mu sõpru. 🙂

Teisepäeva hommikul võtsin oma projektiks uue lillepeenra tegemise. See oli karm projekt. Võttis aega 1,5 päeva.

Tegu on siis endise rehealuse müüri asukohaga. Ettekujutus sellest rehalausest on selline, et kolm müüri üles laduda, et tekiks visuaalselt ettekujutus rehealusest ja et selline asi olmas oli. Muide, nimetan seda kohta ikka rehealuseks. Esimene, vasakpoolne müür sai eelmine aasta üleslaotud. Tagumiste ladumine seisab ees veel. Tanel tegi seekord algust natuke puujuurikate eemaldamisega. See puu seal taga, väravakohal tuleb mahasaagida. Kuna maja külge on ehitatud ka mingi kuur, mis nüüd kemmergu ülesannet täidab, siis pole ühte külge mõtet taastada. Praegu oli seal eelmisel aastal rajatud flokisde peenar ja ees kaks sügisel saadud pojengi. Kuna aga kaks uut ja ilusat pojengi vajasid kohta, keset hoovi lillepeenar ootab likvideerimist ja unistus rajada ilusad suured lilleklombid, võtsin selle töö ette. Oh kus ma end kirusin. Ainus mis sundis mind ikka jätkama, oli ettekujutus kunagisest ilusast peenrast  ja iga kivi mille välja kaevasin, läks kiviaia ladumiseks. Oli vähemalt väärt ja kasulik kraam, need kivid. Kive kaevasin ja vedasin sealt ära, mitte üks ega kaks ega kolm kärutäit vaid… Samamoodi savikamakaid ja savi ja kivi segust mulda.. Õhtul jäi igatahes selg istudes nii kangeks, et ei saanud end sirgugi. Järgmine hommik alustasin siis augu täitmisega. Mul on seal üks endine väike küngas, kust olen mulda kaevanud, selle varud aga hakakvad lõppema. Nii siis oli küsimus, et millega auk täita. Mõtlesin, et alustan vana lauda puukõduga. Aga oh õnne, hakkan kaevama ja sattusin sõnnikuhunnikusse. Ilus must kõdusõnnik, vihmaussid ka sees. Eks üsna loogiline, et ühes laudas sõnnikuhunnik on. Nii sain hea alustäite sõnnikust ja puukõdust. Peale poolkõdunenud heina. Lõkkest tuhka, jälle sõnniku ja puukõdu segu. Kõige peale mulda. Ja võiski istutama hakata. Kõige taha floksid, ette pojengid, kukeharjad. Nurga peale kitsekakar. Mooni juurikad panin ka, loodetavasti lähevad kasvama. aed-monardja. Kaevasin pool taime keset hoovi olevast ajutisest peenrast välja. See kasvas eelmine aasta mulle üllatuseks nii suureks, see kevad ajab end veel poole suuremana välja. Samuti sealt peenrast tõin üle mahoonia. Hetkel näeb peenar küll selline hõre välja aga eks see ole alguse asi. Niigi olen seda juba õppinud, et alguses ei tasu taimi väga lähestikku istutada, sest kõik ju kasvab. Aga eks kõik pea ju ise järgiproovima ja vigadest ja kogemustest õppima. Pojengid said alla veel eraldi hobuseõnnikut, kõik taimed seda veel peale kah. Nii et peaks olema küll korralik vitamiinipomm. 🙂

Taustaks peenrale jasmiin.

Peale sellist paaripäevalist roppu kaevamist oli mul igatahes linnas äragtes täielik “tööpohmell”, nagu ma seda nimetan. Kõik kohad justkui paistes ja tuimad, vahel kange ka veel.

Kuna oli eurovisooni nädal, sai ka telekat vaadatud üle poole aasta. Viimati vaatasime olümpiamänge suvel vist. Lihtsalt ei jää aega vaadata, ausaltöeldes pole ka erilist tahtmist ja vajadust. No ja pealegi, eks see pilt ole ka selline sahisev seal. Maa värk. 🙂 Nii jäi meil grillimine laupäeva õhtuks, et oleks pidulikum. Tööd sai aegsasti lõpetatud ja saimegi eurovisioonile kaasaelada ja meie laulule põialt hoida. Minu lemmik oli muidugi Eesti. Siis Norra, Prantsusmaa, Saksamaa aga ka Venemaa ja Kreeka oli ka täitsa ok. Aga meie laul, uhhh… peale kiidetud hõbehäälset Malta tädi, kes poolenisti inises laulu ajal ja siis meie Sandra Nurmsalu ja “Rändajad”… mul läks silm märjaks ja kananahk tuli ihule. Milline ilus puhas ja kõlav hääl, laulust rääkimata. Igatahes on see laul juba mitmendaid kordi, seal Mardil, õhtute lõpuks kõlanud.

Nüüd meenus üks huvitav asi veel. Tegin maja taga lõket, mis varakevadest veel tegemata jäi. Läksin seda kohendama ja vaatan, tuleb kaks meest, ühel laiguline kostüüm seljas. Mõtlesin, et mis värk nüüd on, kas helikopter aia taga, tullakse trahvi tegema, et lõket praegusel kuival ajal teen. Aga selgus, et tegu hoopis naabripoisiga, kes sõjaväes hetkel. Rääkisime nati juttu, leppisime kokku, et suvel teeme tutvumisõhtu ja lähme vähki püüdma. Mainisin, et Heinoga tutvusin eelmine aasta juba, mille peale ta jäi mulle kahtlaselt otsa vaatama. Lubas kunagi jutte rääkida temast, pidi olema küla must lammas. No on ikka maavärk küll, kõik räägivad teineteist taga. Aga eks tore, kõigi juttude peale  saab ehk pildi selgeks, kes keegi on ja mida endast kujutab. Naabripoisiga oleks vast tore tutvuda, ütles, et Mardi oli ka tema lapsepõlve mängumaa, kuuleb ehk midagi huvitavat oma talu ajaloo kohta veel.

Seda ka veel, et seekord võtsid meid vastu jälle kitsed. Jõudsime kohale nelajapäeva hilisõhtul, auto pöörab hoovi poole ja metsatukast säravad meile tuled vastu. Kitsed! Ja neid on kohe mitu! Ühel õhtul, oleme köögis ja vaatme aknast välja, kits hiilib, konkreetselt hiilib “kikivarvul”, tardub ja paneb ilusate kõrgete hüpetega tuldud teed tagasi. Imeline. Ja see linnulaul, öine ööbik. Mida hing veel tahta võib. Ja värskeõhk. See toidab muide kõhtu kah, nii värske on! Läheb pool päeva mööda ja kõht pole tühi. Lõpuks muidugi hakkab sees õõnes ja ei ole pääsu, tuleb süüa teha. Teine teema muidugi selle toidu tegemisega see, et ei raatsi hinnalist aega raisata söögitegemisele.:) Pealegi olen kunagi kusagilt lugenud, kust kohast, ei mäleta, selleks et hommikul süüa, pead tegema midagi kasulikku jumala meeleheaks. Mina jumlat ei usu, ju ma sisimas kusagil, ei suuda esivanematele väe ja võimu ja kannatustega pealesurutud ristiusu toomist andestada. Ju mul see loomulikust intelligendist, et hommikul ärgates, kohe kahe suupoolega pugima ei hakka.

Tagasitulles sai praamil ostetud ajakiri ” Omakodu”. Leidisn juhtkirjast  hea mõtte, mida jagada tahaks.

“See kevadine õitsemise aeg on üürike nagu on üürike õnn või elu. Ja liiga väike on lohutus, et ka saja aasta pärast kordub sama kevade… Ja just kevadel peab mõtlema sellele, kuidas elame ja millele oma elu raiskame. Tegelikult mitte mõtlema te ei pea, elama peate!”

Vat selline käik siis Mardile 14-17 mai. Nüüd kaks nädalat kannatust ja pääseb jälle oma maakoju! Õunapuude õitsemist imetlema.

3 kommentaari

hei hopsti talumees!
ma annan ühe väikese vihje vanarahva tarkusest, et esimene niitmine tuleb lükata võimalikult jaanipäeva kanti, kui sellel ajal niita siis muru kasvab veidi rahulikumalt ja niitmist on suvejooksul vähem.
aga jõudu sulle tubli mees :)!!

..niisiis kaeva aga kaeva aga ara selga ara tapa .Ara ikka koike taha korraga ja kiiresti valmis saada. niiviisi hakkad mone aasta parast koike umber kujundama,sest vunk on sees.Mis aga lillepeenra vitamiinipommi puutub,siis sellega void ka ule pingutada nagu liigsoomisega(joomisest ei ta- ha moeldagi)Vaike maja lillepeenra korval iegi vitamiine ohku annab?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.