Kunagi kui Toomase ja Gerdaga Saaremaal käisin, üks esimestest kordatest, võib öelda, et armusin Saaremaasse. Mis on minu jaoks Saaremaa? Meri niikuinii aga veel kolm sõna-asja. Lambad, kadakad ja kiviaiad. Sellest ajast vist ongi, peaaegu et lemmikloom lammas ja lemmikpuu kadakas. Eriti kustumatu mulje jättis, kui käisime Toomase vanaema vanas talukohas, käime metsa all ja Toomas näitab, näe, siin olid vanasti koplid. Mida??!!! Keset metsa kiviaiad?! Võimas! Natuke aga kurb ka, et asjadel käestlastakse minna.

Ja mida ma tundsin, kui esimest korda Mardile läksin?! Esimene koht kuhu mu jalg astus oli….

Kas ei ole võimas ja lummav?!

Sama kiviaiatee peale seda, kui Taneliga võsast ja rohust puhtaks tegime selle. Alustuseks seestpoolt.

Vaade hoovipoolt.

Eelmine talv võtsime käsile ja tegime korda ka aia väljastpoolt, tee ääres. Alles jäid vaid suured puud. Sellega oli päris tore lugu. Tanel saagis puu maha ja ma vedasin üle tee neid hunnikusse. Selleks, et nad ette ei jääks, uuele mahasaetavale puule. Päevad on aga alati seal piiratud ja nii see hunnik jäi järgmist korda ootama, et need juppideks saagida, mis kütteks, mis lõkkesse. Järgmine kord kui tulime, olid mu agarad naabrid selle virna tõstnud 2 meetrit üle tee minu poolele. Kusjuures laotud hunnikusse väga korralikult. Aitäh! Meil oligi neid nüüd parem ja kergem ära vedada sealt. Arusaamatuks jääb vaid, et mis neid segas? Endil on neil kõik võssa ja rohtu kasvanud…. näiteks kasvõi – toodi neile mulla hunnik, see pandi maha nende sissesõidu kohas ja nii see nüüd pool suve kuni siiani seal ilutseb, kasvatades maltsa ja nõgeseid peale.

Teine tore asi.Midagi ma seal tee ääres tegutsesin, sõidab hobuste omanik Heino mööda, jagab kiitust, et kui tubli ma ikka olen ja viskab nalja, et noh, varsti oled naabrite poolel kah. No ja see sügis, kui nüüd lehti riisusin, vaatan, naabritel tee ääres, minu vastas kohe, ka tegelt päris lahe vana kiviaed. Kõik aga paksu võssa ja rohtu kasvanud. Nüüd pean ma end tagasihoidma, et tõesti mitte minna naabrite poolele tegutsema.

Kive vedeleb igalpool. Eks kunagi kui keegi seal veel põldu tegi, oli ju mugav visata kivi lihtsalt põlluäärde või põõsa alla. Nüüd kaevan ise peenart …. kivi, kivi, kivi. Ja vat nii loll ma ei ole, et samamoodi viskan selle kivi ei tea kuhu. Nii siis saigi alguse minu esimene uus kiviaed, maja otsas.

Ja selliseks on ta sirgunud siis praeguseks. Päris mitu meetrikest juba. Kahjuks või õnneks on see aga alles meetrite algus.

Kaevata on ikka vaja ja neid kive tekib. Kui heinamaal aastatevanune hein sai mahaniidetud, sai mitu käru kive korjatud. Nüüd saab kevadel rahus niidukiga niita, kivid ei lõhu masinat. Nii sai alguse minu teine kiviaia projekt.

Valmis sai laotud värava koht. See esimene vana uhke kiviaed, selle jätan jalgteeks. Siit hakkab tulema siis sõidutee. Kas hobuvankrile, autole või….

Nii palju kah, et nii vana sissesõidu kui nüüd uue värava koha peale on plaanis mul väravad. Ikka sellised, nagu õige vanasti need käisid. Lihtsad. Uhkete suurte postidega. Kuigi mõte on selline, et pole aasta 1800 vaid 2009 pea, et miksmitte natukene kaasajastada ja ühe posti otsa teha hobusepea. Kui mul seal sajad hobused ümberringi juba on, miks siis mitte!? Läbirääkimised ühe tegijaga käivad.

Kiviaia tegemisega on mul väike nali kah. Leppisime Taneliga ükskord kokku, et hakkame mahavõetud võsa tegema. Mina aga läksin oma kivide kaevamisest, vedamisest ja aia ladumisest nii lummusesse…. Tanel pusis võsaga, lõpuks teatas Hellele, et Ivar tööd ei tee, laob oma kiviaaeda. Nii ma alati muigan nüüd, et ma tööd ei tee, lähen teen kiviaeda.

Siin sai jupike tehtud tee äärde. Kõik need kümned meetrid tulevad krundi piiriks. Järgmine kord, jõulude aeg, püüan seda juppi ja väravate kohta ühendama hakata. Siit tuli vist hoiatus, tööd ma ei kavatse teha, teen kiviaeda. 🙂

See siin on siis vana rehealuse koht ja uuesti üleslaotud esimene müür. Ühel pildil on taga näha vana müüri jäänuseid. Sellega aga selline lugu. Hakkasin ma sauna ehitama, leidsin kuulutuse peale ehitaja ja lolli peaga lubasin tal võtta sauna vundamendiks siit kive. Lollipeaga just seepärast, et kui saun valmis oleks saanud, siis oleks veel ok olnud kõik aga kuna see ehitaja osutuks suureks suliks ja petiseks, siis…… aga sauna ehitsuest tuleb eraldi lugu.

Ja uue müürini jõudsin siis nii. Hakkasin seal taga, lauda seina äärt puhtaks tegema. Seina ääres oli vana puuvirn. Poolenisti ära ja ümbervajunud, puud kõik mäendunud. Kui selle tehtud sain…….muidugi vedeles seal veel kive…….. ja nii ma uut müüri laduma hakkasin. Aeda ja Taneli abiga. Ja nii see on, teed seal ühte tööd ja saad mitu lisaks kaela veel. 🙂

Edasine plaan on selline, et laduda üles ka teised rehealuse müürid. Puud mahavõtta. Ega siis maja sees puud kasvanud. Mis sest, et on ainult müürid rehealusest. Ja need jäävad sümboolselt tähistama selle võimsa rehemaja rehealust. Ainuke külg mida üles ei lao, on see kemmergu ees olev. Kui, siis sellise madala. Ajad on edasiläinud….  Seal hakkab õitsema istutatud jasmiin.

Nüüd meenutuseks sama koha pilt alguspäevilt.

Kes viitsib, võib jälle erinevusi otsida. 😛