Heino on üsna värvikas kuju. Tore, siiralt hea, tingimusteta abivalmis ja lahke. Nagu üks õige saare mees olema peab vist. Heino on mu naaber. Mitte naaber, kelle talu minu oma kõrval kohe oleks aga üsna naaber ikkagi. Heino on hobuste omanik. Iga päev sõidab ta minu talust oma uhkel autol mööda hobuseid vaatama. Viskab ka minu maale pilgu peale. Nii et, naabrivalve töötab hästi.
Esimene sügis möödus kuidagi nii, et meie teed ei ristunud. See suvi, üks hommik vaatan, et auto möödub, keegi läheb hobuste juurde, tagasi tulles tuleb otse minu hoovi. Nii, nüüd meie teed ristuvad. Tutvustab end ja et tema tahaks rääkida. Mul kerge higi ihul, et mis jama nüüd. Hakkan end igaksjuhuks kaitsma, räägin ja küsin, et käime hobuseid vaatamas ja anname leiba vahel. Hobuseid vaadata võib aga värske leib ei ole nende sooltele hea. Ok. Käin koplist sõnnikut toomas, kas võib? Toogu ma, palju aga jaksan. Ok. Ja Heino ikka küsib, olen ma õhtul veel siin, et tema tahaks rääkida. No mida ma temaga teen. Jah muidugi olen ma õhtul veel siin ja homme ei ole ka plaanis lahkuda.
Jõuab õhtu kätte, sõidab auto mulle hoovi, autost astub ühest uksest välja Heino ja teisest tema abikaasa. Kaasas konjak, tort ja kohvipakk. Nemad tulid “uue naabriga tutvust sobitama”. Sobitasime seda kohe mitu kõva tundi, ööni välja. Nüüd on meil nii mõnigi grilli ja napsiõhtu olnud. Sest ega soliidne mees siis ilma pudelita külla ei tule. Kui juba pime väljas, siis naine helistab, tunneb muret. Heino teatab uhkelt – “olen naabrimehe juures”.
Heinolt kuuleb igasugu huvitavaid ja tarku lugusi. Esmalt muidugi hobustest. Siis mu talu eelmistest omanikest. Kuula ja imesta. Tegelt mis siin imestada, üsna kurb kuidas mõned täiesti süüdimatult elavad. Aga jah. Eriti meeldib Heinole ja eriti hoos on ta siis, kui mul külas mõni kena sõbranna. Siis läheb tal jutt ikka laka, heinte ja “tiss peos” jutu peale. Ka selle, kuidas tema käib linna SPA-s pruudiga.
Heino jagab lahkelt nõu ja informatsiooni. Kus on seenemets, kes teeb traktoriga tööd, kust saab trimmerile jõhvi osta jne.
Üks tore kord oli, kui mul oli sõbranna Janika oma lapsega külas. Sai kokkulepitud, et Heino toob mulle koormatäie head kaheaastast sõnnikut. Meil Janikaga kõhud tühjad, ootame et grillima saaks hakata. Tuleb Heino traktoriga, triiksärk seljas, firma teksad jalas. Vat nii veab õige mees sõnnikut! Seni kuni mina siis palehigis seal selle tihke märja sõnnikuga mässan, et traktorisahtilt see ära “kaevata” (piinlik puhata ka vahepeal), satuvad nemad Janikaga jutulainele. Mille peale Heino muutus veel lahkemaks ja läks teise sõnnikukoorma järgi. Ja kolmanda. Tänutäheks lubasin , et teeme grillipeo järgmine kord, kui ma saarel olen. Et mul siin Janika lapsega, et pidu pole hetkel kõige kombekam mõte. Aga kuna ta nii helde oli ja mul paar purki õlut kodus oli, ütlesin Janikale, et pakuks talle ikka viisakusest ühe õlle täna kah. Aga õlut ei olnud vaja pakkudagi, sest Heino ajas traktori eemale, astub sealt välja ja viinapudel näpus. Muidugi hakkasime siis ka grillima ja oli täitsa lustakas õhtu. “Tänu grilliõhtu” toimus muidugi ka järgmine kord, kuid siis ei olnud Heino väga hoos, sest (alkoholi)“kuulimiit” oli juba täis tal.
Järgneval hommikul peale sõnnikuvedu oli Heino platsis. Tema tuli mulle oma maapiire näitama. Et mina olevat näha tahtnud. Istusin siis autosse, sõidame mõnedkümned meetrid minu talust välja ja tema näitab oma koplite piire. Esiteks, ei mäletanud ma, et oleks soovinud piire näha, teiseks nii palju nägemist ja taipu mul küll on, et oma talu kõrvalolevate koplite piire näen ja adun. Aga viisakas nagu ma olen, vaatan huviga. Heino pakub – “juua tahad”. Tahtsin aga kuna vaatasin huviga piire, sirutasin käe, nägetama mida “juua” pakub. Oi paganat, viin. No ei soovinud ma päeva alustada sellega. Janika oli vahepeal üles ärganud, Heino soovis noorikule tere öelda. Muidugi läks jutt hommikusele laka, heinte ja “tiss peos” jutule. Lõbus.
Mul on sügavkülmas kodujänes, jõuludeks. Heino andis. Tuli kord juttu jänestest, Aet mainis, et tema ema lemmikroog jõulude ajal. Anti meile kaasa 2 jänest, külmakast, et jänesed üles ei sulaks. Vat sellised head inimesed on Heino ja tema abikaasa.
Neid lugusi võiks jätkata, kuid vist on piisavalt arusaadav, kui tore mees on Heino ja et mul on üks tore sõber ja naaber saarel.
Suvel käisid mul Heino tütred külas. Rääkisime maast ja ilmast. Vihjasin, et ma nüüd aasta peremees olnud, et isa võiks hobuse kinkida. Tütred kostsid, pole probleemi, saad päitsed pähe, on hobune sinu. Vat see asi tuleb küll ära teha! Oleks ju uhke alustuseks omada oma hobust, missest et teise koplis aga ikkagi. 🙂