Ainus, mis kunagisest aiast aimu annab, on vanad ja suht metsistunud õunapuud, vana väärikas pirnipuu ja mõned punasessõstra põõsad. Ja maja ees ühe koha peal, kevadel üksikud tulbilehed. Ülejäänud null. Kusjuures, mõned õunapuud kandsid väga maitsavaid õune.

Pirnipuu. Palju vanust võiks olla?

Kui jutt puudele läks, jätkame sealt.

Kevad 2008. Maja eest sai 3 ja maja taga ka 3 õunapuud korralikult lõigatud. Lõigatud? Ikka saetud! Ja ikka käsisaega. Turnisin nagu kaskadöör puu otsas. Ülejäänud puud jäävad uut kevadet ootama.

Sama õunapuu suvel. Ja õuntega. Oksad olid õuntest nii lookas, et isa pani toikad toeks alla. Tegu on maitsva sügisõunaga. Septembri alguses õunad veel valmis ei olnud ja detsembri alguseks olid sead kõik nahka pannud. 4-5 õuna oli puu otsas, need sain ise ära maiustada.

Esimene uus õunapuu. Pühendusega emale.

Minu noored viljapuud. Laura kingitud 2 ploomi, Veronika ja Emersoni kingitud põõsaskirss. Veel paar kirssi, mõned õunapuud. Sügisel sai siia punasedsõstrad ümber istutatud. Paar mustasõstart, karusmarja. Aeda emalt saadud aroonia, astelpaju, ebaküdoonia. Ja nii see aiake ajapikku kujuneb ja kasvab ja täieneb.

Peenardest. Alustame niiöelda aedvilja peenardest. Peenarde kaevamisel oli suureks abiliseks mulle Helle. Helle on minu naabersaare naine. Sügava nägemispuudega. Temaga oli töö kerge, viisid ta heinamaale, panid toigastest piirded ette, andsid labida kätte ja töö läks lahti. Ise muidugi kaevasin teist peenart kõrval. Mida tähendab peenra kaevamine heinamaale, kujutab vist igaüks ise ette. Eriti kui pead mässama ohjeldamatult kividega. Maja ette näiteks üht väikest lillepeenart kaevasin 4 tundi. Hulluks ajas. Nii aga kahjuks ka ei saanud, et lihtsalt muru kergelt kobestad. Sõnnikut käisin naabrite, st hobuste koplist toomas. Ükskord kui üksi kaevasin, vaja oli herned ja oad maha saada, sest kevad oli juba sealmaal ja herned-oad vees leos. Kaevad ja lihtsalt tunned, enam ei suuda! Herned-oad sai siis lillepotti pandud ja paari nädala pärast kaevasin peenrad valmis ja istutasin väikesed võrsed juba peenrale.

Esimesed peenrakesed.

Hernes, uba…

Sibul, porgand, ronimaasikas. Ronimaasika tellisin ajakirja reklaami peale. Ja saingi postkontorist maasikataimed! Panin linnas potti, läksid roheliseks….. eks vaatame, mis neist kasvab. Reklaamis lubati, et kannavad vilju sügiseni. Jah tõesti, sõin sügisel paar maasikat.

Sügisel nägi aiake välja niimoodi. Maha said Helle toodud Hiiumaa maasikad.

Kogu seda asja jäi valvama hernehirmutis, kes sai nimeks Mari.

Lilledega on lugu nii, et taimi sain siit ja sealt. Esimese peenra tegin põhimõtteliselt eelmine sügis keset hoovi, Sest kiirelt oli taimed vaja maha saada, valisin päiksespaistelise koha. Kaevu ümbrus kujuneb vaikselt ja iseenesest. Uus taim, sätid ta kuhugi maha. Sõstarde asemele kaevu taha said endale koha pargiroosid. Roosipõõsaid on kokku 6. Üks neist ostsin esimesel sügisel Kuressaare poest, potis, lihtsalt et naukenegi lilleilu oleks. Sügisel panin peenrale, elas talve ilusti üle ja nüüd…. Siin on Taneli vanaemalt saadud imeilus roosade õitega madal(roomav) põõsasroos. Üks valge. Arvasin, et pruuni palkmaja ette sobib valge nii hästi. Ja muidugi mu kolm Robustat.

On iiriseid, pojengid, kukeharjad………mis kõik veel. Sügisel sai kõvasti tulbi ja nartsissi sibulaid maha pandud. Oeh……….ootan kevadet ja suve!!!

Naabrid ütlesid kevadel, et nemad oli täitsa üllatunud olnud. Aastaid pole nad ühtegi õit seal näinud ja siis üllatusega – tulibit õitsevad.

Oih, tomatid!

Kevadel sain Saale tädilt astri taimi, peiulilled… ja tomatid! No kuhu panna? Lihtne. Kasvuhoonet ma lambist ei ehita, sooja ja päikest nad vajavad……… said koha katuseräästa all. Nagu fotodel näha, on majal igati uhke lai räästas. Selle peenra tegemine käis “moodsalt”. Ajalehed alla, niidetud rohi, koplist hobusesõnnikut, mulda.