Skip to content

Volbrist maduussini.

Volbrist maduussini. published on Volbrist maduussini. kohta on 6 kommentaari
mardi talu

Et siis jah. Volbriöö ja väike jubelei, tööd ja puhkust ja elu nagu lill. Aga ennem kui hakkame lilledest, rohimisest, kaevamisest ja niitmisest rääkima, lähme kolame natuke Luulupe metsas.

Rootsist, Stockholmist sain käsu, ütleme siis kenasti ikka öeldult, palve, minna vaadata üle Torga talu. Kuna olen varemgi seal metsades uidanud ja kaardilt nähes asukohta, teadsin täpselt kuhu minna. Eelmine kevad hirve sarve otsides, sattusime metsas kohale, kus oli kaevuauk, kedrijäänus…

Ma pean ütlema, et see on ennekuulmatult huvitav ja põnev, kui sa puutud kokku ajalooga, mis ka ise on ennekuulmatult huvitav ja põnev. Ja kui see ajalugu elab  su kõrval ja sinuga….

Elu on pakkunud mulle au, tunda Stockhomis elavat Rein Metsa. Kui mina kasvatan Püha Birma kasse, siis tema on Pärsia kasvataja. Ma olen mitmeid kordi Reinule öelnud, võta kätte ja kirjuta elulooraamat valmis. Mida kirjutada, seda jagub. Mina tema eest raamatut kirjutama ei hakka, paari sõnaga aga siiski.

Oli aasta 1988 kui Rein Mets, kui ohtlik dissident visati NSVL -st välja. Perele, kus oli 5 last anti 46 tundi aega lahkumiseks. Keeldumise puhul ähvardati lapsed tappa….Reinu ema Hilda, kes praegu on 85 aastane, täie mõistuse ja tervise juures, poja sõnul kuuleb liiga hästi ja näeb läbi seinte, elades poja juures Stockholmis ja suviti on käimas ka saarel, on Torga talu minija. Hilda abiellus 1946 aastal Torga noorima perepojaga. Peres oli viis poega ja kaks tütart. Neist vanim Johann ja järgmine poeg Arteeni olid metsavennad. Peale Johanni tampist, Arteemile ja ühele õele surmanuhtluse määramise, kogu pere Siberi küüditamist, kanti Torga talu 1949 aastat laiali. Ära viidi palgid ja kivid…. maja palgid viidi näiteks Kuressaare lihakombinaadi adminhoone tarvis:) Talus oli 50 lehma, lammast ja siga…

Ja nüüd meenutab Torga talu veel vanad õunapuud keset metsa ja jonnakalt püstiseisev aiapost.

mardi talu

Juhann Metsale on püstitatud aga mäletsumärk Luulupe metsa äärde. Kuhu ma kahjuks ei ole veel ise jõudnud.

mardi talu

Vot selline huvitav lugu siis ja võin öelda, et see oli vaid 1/100 sellest loost.

Lähme siis metsas edasi. Kohe Torga taga on üks talu, millest ma siin oma ajaraamatus olen juba kirjutanud. Talul, millel siis kui mina Mardile läksin, oli sissekukkunud rehetoa katus, peale paari lumist talve aga kogu maja katus. Hoov on täitunud paksu kreegivõsaga. Vanast taluhoovist andsid kevadel aimu veel võsaga võitlevad üksikud nartsissid. Ajaga võitleb ka veel vana võimas paargu-kelder……

mardi talu

Kunagi sain teada, et selle talu järeltulijad elavad Kuressaares ja imestasin siis, et kas tõesti ei hoolita oma esivanemate kodust, vaid tähtis on ümbritsev mets. Kahjuks ma ei eksinud. See talv on kõvasti tehtud metsa. Et lageraiest jääb maha selline suur oksterisu, ei ole mina veel varem näinud. Kuidagi väga kurb oli seal seista ja vaadata, kui hoolimatud ollakse…..

mardi talu

Siia sobib lõpetuseks kenasti Rein Marani intervjuust laenatu – “Meil võtab veel palju aega, et orirahvast saada peremeesrahvaks.”

Kui peaks muidugi juhtuma, et nüüd suvel tullakse veel metsa puhastama, võtan oma sõnad tagasi ja vabandan siiralt.

Olen rääkinud toredast Astast, kelle talu ka seal kohe naariks on. Olen rääkinud ka aidareast ja et ka selle katus nüüd sisse on kukkunud. Nüüd seda kõike kokkuvõttes, tundub kuidagi kurb kõik. Vananeb inimene ja hääbub, hääbub koos oma kodu ja taluga……… hääbub ja ununeb meie ajalugu. Hääbudes külili on vajunud ka küla veski…

mardi talu

Ajaloos ja metsas tuhnides lõppes meile ka toreda leiuga. Tanel leidis jälle hirvesarve. Suurema ja uhkema kui möödund kevad. Nii see rikkus ja väärtus tallu tuleb!

Kuigi jah, kergemini vist mitte, kiiremini ehk küll, tuleb rikkus tallu aga ikka tööga. Lähme siis Mardile tagasi. Päev ennem Volbrit sõber Taneliga kohale ma jõudsime. Oli meil Volber, oli mul juubel, olid muidu toredad päevad.

Saarele sõites, jäi mind kummitama laul. Sai ikka ja uuesti seda kuulatud, sellest saigi mu sünnipäeva laul. Et on ju?! Käid elus ikka  oma teed… Ja ah jah, suured tänud Tanelile ja armsale baleriinile Eve Andrele ja tema mehele ja tütrele, kes mu päeva toredaks tegid. Oli potitäis kartulisalatit, oli grilli, oli shampust ja muidu napsu. Ja tänud kõigile kenade õnnitluste eest!

Kaldusin teemast kõrvale, peatusime ju töö juures. Mis siis tehtud sai. Eks ikka see mis kevadel esimene asi ole. Näpud mulda! Rohisin ja rohisin ja võin öelda, et mõni lillepeenar ei ole mul veel nii ilus ja korras olnud kui nüüd.

mardi talu

Ja kogu see aeg kui ma rohisin, tänud Tanelile, tema kaevas mul põllumaa läbi. Minu vaevaks jäi peenrad ajada ja saigi külviga alustada. Pean ütlema, et pole seda varem veel nautinud nii, nagu seekord. Ma kohe ei kannatanud seda tegevust, et pean neid imepisikesi seemnekesi kuidagi mahutama. Seekord oli hea, oli ruumi, peenraid ja pikkust jagus, Tanel tõmbas rehavarrega juti ette ja mina puistasin seemned järgi. Ruumi jäi veel kartulile, tilli ja herne korduskülvile. Natuke saab suvel ubadele ja kurgile maad juurde kaevatud, siis tuleb kasvuhoone vastu. Eks siis vaatab edasi, kas lähen põlluga suuremaks ja edasi kuhugi või pean vähe piiri.

mardi talu

Õhtuti sai põletatud kõvasti oksi. Lõkkeid oli kokku neli. Jällegi, nauditav töö. Oled päevast suht väsinud, siis mõnus sellises pool automaatpiloodis metsa alt oksi korjata ja lõkkesse tassida. Kuniks silm pimedas oksa veel seletab. Ja tulemus jääb ju kena. Natuke fantaasiat ja kunagi võib mets juba päris ilus olla.

mardi talu

Kuigi jah, selle metsakesega peab kannatlik olema ja õppima temaga leppima. Kui enamasti seal saar kasvab, siis…. Kaks aastat tagasi sai sissesõidu tee juures metsatukka harvendatud, eelmine kevad kõik metsalaune okstest puhtaks tehtud ja riisutud ja see kevad on jälle see saar oksi mahaajanud mis kole. Aga vaatamata sellele, vaikselt hakkab metsaalune juba rohetama. Asi siis ka iga kevad kiirelt oksad kokkukorjata. Ja mis see “sissesõidutee” oli?! Ei sõida sealt keegi! Kui siis vaid hobusega.

Hingele jäi, et ei jõdunud maasikaid ja neid peenraid piiravaid lillepeenraid korda teha. Annavad mulle vast andeks järgmise korrani.  Tanel tegi esimese niitmise ka ära. Kahekesi jõudis ikka palju rohkem kui üksi aga aega jäi ikka puudu, nagu alati. Õnneks varsti varsti tuleb uus aeg.

Ja aeg usutavasti tuleb hea. Sünnipäeva õhtul viis mind elu kokku maduussiga. Ilus rästik ise. Mina usun ja olen täitsa kindel, et see on hea märk. Tuleb hea aeg!

mardi talu

 

6 kommentaari

So, sattusin ka siia lugema ja lugesin selle loo ka oma emal Hildale väriseval häälel ette.
Ma töesti tänan sind sydamest, Ivar , nii sinu kylalislahkuse, osavötlikkuse, avatud sydame ja tarmu poolest, mida mulle ja Allanile oled osutanud. See Torga lugu on mulle ikka siiani väga hell ja tundlik aga sina oled osanud, sinule omases stiilis, asja täitsa normaalselt kirja panna.:)
Tänulikud meie siit Rootsimaa rannalt, oled VÄGA kallis meile Ivar:)

Önnistust soovides ja sydamest tänades
Rein Mets

Et siis jälle töölt ära tööl käidud :). Nojah vahest tekib küll tunne et halloo maakoht sai nagu puhkamiseks muretsetud aga see on teistmoodi keskkond ja kaalub igal ajal linnaelu üles. Me ka mais käisime ja rabasime mis hullu kaks päeva aga korra ka ei tulnud meelde et selline koht nagu Tallinn eksisteerib :).
Meil Karupees ka kõrval kunagi maja olnud, praegu aint korsten püsti ja puude vahel vana kelder ka. Mets sellel talvel sealt maha võeti nii et meil nüüd ka avaram vaade kui teeotsa minna.Natuke kahju ka. Mis sellesse oksarägasse puutub siis ma kuulnud nii ja naa et varem kokku koguti nüüd võib jälle sinnapaika jätta et ise ära kõdunevad. Ei teagi mis õige hetkel. Eks see risu kole jah a me raielangilt mahajäetud pakutükkidest mitu ahjutäit koju kärutasime.
Mis madudesse puutub siis eelmine varakevad ka ühe peale sattusime ja koduõues neid ka liikunud, mina küll aint vaskussi näinud a kuuldavasti nastikuid ka olnud aastate jooksul, lausa selliseid meetriseid vorste. Koligu mujale ma ei ole eriline ussisõber :(. No vähemalt sõitku reisile kuniks me seal.

Ma ei tea, kas olen varem kirjutanud, kindlasti olen (asub poolenisti minu maa peal) ja vastas, ennem naabreid oli kohe veel üks. Ja metsades ja küla peal kolades, on neid vanu talu kohti veelgi. Mis maantest teiselepoole küla jääb, seda kanti ma ei tea. Nii et jah, kurb veidi.
Eks iga asi kunagi… kunagi!!! kõduneb, ka suur puu ja ka suitsukoni mis maha visatakse. Asi on lihtsalt suhtumises eelkõige vist. Seepärast see Rein Marani öeldu väga õige on ja mulle meeldis. Oli see lause just metsa teema juures, kui arutult me seda raiume ja väljamüüme. Et kui juba müüme, võiks midagi toota jne.
Uss oli õnneks pisike, eks ma looda, et need suured ei tule mulle hoovi. Idee poolest korrastatud alale nad ju ei roni. Ja ma olen tubli, niidan aga muru ja likvideerin võsa ja metsaalust(mis idee poolest ju peaks kunagi kõdunema aga kes seda kõdunemist ootama jõuab jääda, pealegi iga aasta tuleb uut juurde ju) ja kivisodi lapin ka aiaks. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.