Skip to content

Kevadest sügisesse 2011, sõnas ja pildis.

Kevadest sügisesse 2011, sõnas ja pildis. published on Kevadest sügisesse 2011, sõnas ja pildis. kohta on 5 kommentaari

Juba kevadel küsiti, miks ma blogisse midagi ei kirjuta. Nii ma võtsin aga hoogu ja hoogu ja näe, nüüd on sügis käes. Eks mulle natuke nagu tundub, et mis ma siin ühte ja sama kirjutan, aastast aastasse, midagi suuremat, uut ja huvitavat nagu ei olegi. Kuigi mulle esitati ka küsimus, et kas Sul on nüüd seal ümbrus kõik korras, et varem ikka kirjutasid, kuidas võsa tegid jne. No mis ma oskan kosta. Eks jah, suurem töö ja korrastamine on tehtud, ala aga aina suureneb, ja seda rohkem on tööd ja vaeva korrashoidmisega. Ja oh, teha on kui palju…. Et kuidas siis ikkagi vastata? Et on korras ja ei ole ka?

mardi talu

Aga mõtteis olen kogu aeg kirjutanud. Ja nii oligi juba suve algul mõte, „et olge mureta, Mardi ei ole unustatud ja unarusse jäetud. Mardi elab“. Nüüd tuleb meenutama hakata, mis ja millal, tuleb oma pildialbumid läbi lapata ja väike ülevaade siiski anda.

Alustaks aga lihtsalt mõttest või emotsioonist, ei teagi kumb sõna sobilikum on. Olen end nii mõnedki korrad tabanud katuserääsata all istumas, vaatamas taluhoovi ja mõelnud – kas ja miks mulle seda kõike ikka vaja on, kohati tundub, et jõud ei käi üle, aega ei ole piisavalt, raha ei jagu, kaugel ka… Selge vast see, et me kõik vajame vaikust ja rahu, olla looduse rüppes…

Sõnn oli vist idealist ja maksimalist. Nii ma mõtlengi, et no tore küll, püüan talu pidada võrdväärselt nendega, kes aastaringselt kohapeal elavad. Ja need kohalikudki kurdavad ju, et teha on nii palju, ei jõua seda ja teist. Mis siis minust rääkida! Ehk oleks õigem omada majakest metsa sees, maja ees väikest lillepeenart, mida jõuad korrashoida. Lähed suvel, viskad murule pikali,mida jõuad ka niita, kuulad linnulaulu ja… Milleks mul vaja hambad ristis põldu kaevata, kevadel kahe päevaga põld korda, seemned maha, sügisel kahe päevaga saadused korjata ja jälle kaevata… rääkimata mis kõik suvel.

Ei, ma olen õnnelik, et mul just on Mardi, on täpselt selline nagu ta on, on selline, et mul ei ole põhjust ka häbi tunda. Siit vist tuli uuesti vastus küsimusele, et kas mul on seal nüüd ümbrus korras. Jõuan ja teen täpselt nii palju kui vaja ja kui jõuan, teen natuke rohkem. Ja muidugi olen tänulik oma sõpradele, kes ikka aegajalt külla tulevad ja abiks on. Ja ikka endiselt suurimad tänud lähevad mu sõber naaber Tolikule. Tänu kellele mul eelkõige kasvuhoones tomatid ja kurgid kasvada said.

mardi talu

Siit tuli mul suvel hea avastus. Üks külamees rääkis, kuidas tema isa või oli see vanaisa, käis kunagi Mardi peremehele metsas heina tegemas. Tasuks sai nii palju raha, et sõitis linna, sai paki suitsu ja pudel viina. Ma pole osanud Tolikut kuidagi suuremalt ja spetsiaalselt tomatite kastmise eest tänada, raha ma ei jaga, see eest on meil oma aeg, mil mul au kostitada Tolikut suitsuga. See on selline tore tava meil, et ta tuleb ikka külla, teeme mõned suitsud ja kui Tolik ei ole ise tulnud, käin ise teda vaatamas. Ja eks on natuke kesamärjukest proovitud. Et mingismõttes olengi siis nagu Mardi vanaperemees.

Ja eks ole kurki ja suvikõrvitsat antud ja…. no seda ei pea tegelt kirjutama, sest see on ju loomulik, et naabrid omavahel lahkelt jagavad… üks ühele ühte ja teine teisele teist ja nagu teate, on mul ju ülimalt toredad naabrid.

Sõnnist, kui oli juba juttu, siis on vist sõnn ju ka ilu ja mugavuse nautija-nautleja. Lähengi siis jutuga edasi siit, et kui midagi suurt korda ei saadetud, ei ehitatud ja…. Siis midagi kena ja uut on ometigi. Enam ei ripu köögis mul Ilitši lambike. Samuti ei pea ma üritama olla „originaalne“ ja esitlema teile lakke riputatud vankriratast või tagurpidi kastekannu, nagu ajakirjad neid lugusi täis on. Vaid ma olengi originaale ja ma võin uhkusega öelda, et sellist lampi ei ole kellegil teisel.

mardi talu

Ja mis asja juures eriti meeldib, on see et enamus materjalist on Mardi talust ja taaskasutatav. Nii, nüüd ma originaalne enam ei olnud, sest taaskasutus on ju tänapäeval ja hetkel ju täiesti elementaarne ja normaalne, see on elustiil. Metsa all vedelevate pudelite klaas, vanade Mardi talu akente klaas, laudast leitud lehmakett, tubli ja osav meister ja nii mu lamp sündiski. Südamest tänud Kersti Simonile!

mardi talu

Kertsiga kohtusime kunagi meie ühise sõbra Aedu sünnipäeval. Ühel sünnipäeval avaldas mulle muljet Kersti kingitus Aedule. Oma tehtud mosaiik seinakell. Nii mul idee tekkis ja Kerstiga sellest juttu tegin, et kui…. Läks aega ja nagu ikka, iga asi õigel ajal, teatas Kersti ühel päeval, et teeks selle lambi nüüd ära. Tasuks ei muud, kui kutsud ja lased mul pojaga mõned päevad Mardil puhata.

Lambil, tänu Kersti poja ideele on neli aastaaega. Näide siis talvest.

mardi talu

Lisaks Mardi taaskasutavale klaasile juurde siis ka natuke Kersti värvilist klaasi. Mitu päeva tööd ja nikerdamist, mida oli väga põnev jälgida ja nii see lamp lakke sai.

Siit tekkis mõte, et ikka mõtisklen vahel, et kui läheks saarele elama, et mida teha, et elatist teenida või et ka lihtsalt oleks tore midagi teha. Näiteks on Hellel Hiiumaal kudumisteljed, kus kusagil tolmu koguvad. Räägin ikka, et too nad Mardile, paneme rehetupppa üles, tuled kood ise, koon ehk minagi. Luulupe küülikufarmist saaks nahka, mida kaltsuvaiba sisse kududa… Oleks kenad Mardi kaltsuvaibad… oleks kenad Mardi lambikuplid, ikka neist metsa alt korjatud pudelitest ja vanast aknaklaasist. Ja mine siis või laadale. Lisaks näiteks ravimteed kaasa ja kes teab mis head ja väärtuslikku veel. Mahejuurvilja kasvatan niikuinii…

Mardil vedelesid vanast ajast peeglid. No sellised tavalised, mis pandi vist kuhugi raami või kleebiti lihtsalt seinale. Nii tekkis idee ja esitasin Tanelile palve, et neile võiks raamid ümber teha. Et mis sa teed, kui me tänapäeval nii edevad oleme ja näiteks ennem külaliste tulekut juuksed korda siluda soovid ja kinnitust saada, et ikka viisakas väljanäed, võiks ju seinal peegel olla. Ja peeglid tulid igati sobilikud ühele rehielamule?! Ja muidugi tänud Tanelile! Peegli sai kemmerg, koda ja heale juhusele ka köök. Nimelt läks esimene peegel raamis pinge all pooleks. Nii saigi köögi sein endale toreda kolmnurkse peegli.

mardi talu

Kemmergus oli varemalt kasti peal peegliklaas. Kui kaunid baleriinid külas käisid üks suvi, teatas üks neist, et küll on tore, istud potile, seetähendab kastile ja vaatad „oli kui ilus pepu mul on“. Ilus tagument on aga teistele nautimiseks, mitte enda salaja piilumiseks, nii ei ole mul ka kahju, et peegel kasti pealt nüüd seinale sai.

mardi talu

Tähelepanelik vaataja näeb siin pildil ka midagi uut kambris. Pikemalt sel ei peatu, „ärisaladus“ aga olen ütlemata tänulik sellele kullapai inimesele, tänu kellele muutus ja uuendus toimus.

mardi talu

Ja teisel asjal ka pikemalt ei peatu, sest muidu see postitus läheb juba nii pikakas, kui kogu saamisloo alguse ja algusele eelnevale loo ära räägin, tuleks hoopis raamata välja anda. Südamest tänulik oma küla ühele hästi hästi toredale pererahvale! Nüüd on tagakambris kena suur kirst. Hindamatu väärtus mulle ja mul on heameel ja ma vist võin julgeda öelda, et kirst leidis endale õige koha.

Sellega peaks olema nüüd sisustustuur olema läbi.

Tegu ja tulemus mille üle mul jälle väga hea meel on, valmis sai rehealuse kolmas müür. Ja jällegi tänud Tanelile ja natuke ka Andrusele, kes aitas seal puujuurt välja kangutada. Ütlen ausalt, töö oli ropp ja Tanel nägi ikka kurja vaeva.

mardi talu

Kui omal ajal on kas hoolimatusest või ei käinud jaks kõigest üle ja müüri ümber ja peal oli hakanud kasvama võsa, mis osaliselt olid sirgunud suurteks puudeks, siis võite ju ettekujutada, kui rakse on seda puud sealt koos juurtega müüri jäänuste pealt kättesaada.

mardi talu

Aga kätte ta saadi ja kui ma vahepeal mõned päevad Lätis kassinäitusel olin ja tagasi tulin, oli müür püsti.

mardi talu

Mõni võib olla ei tea, mis idee ja mõte mul nende müüridega seal on. Mõtleb veel, et mis see loll neid müüre keset hoovi laob endale. Kiire ülekordamine. Nagu teate, koosnes rehemaja kunagi rehetoast ja rehealusest, hiljem ehitati juurde kambrite pool. Tihti rehealuse otsa veel laut. Mulle siiani teadmata põhjusel Mardil rehealust enam ei ole. Olid vaid müürijäänused. Aga et aimu saada ja et oleks visuaalne ettekujutus Mardi rehemaja võimsusest, soovisin taastada rehealuse müürid. Kolm on püsti, neljanda kohal lillepeenar. Nüüd tekkis mõte, et neljanda müüri saan ka lillepeenra sisse laduda. Sellise madala ja pooliku, sümboolse. Ja kes teab mis tulevik toob…. unistada on uhke, et kunagi on jälle rehealune Mardil.

mardi talu

Tundub, et kronoloogilisest järjestusest mul ei tule siin välja midagi. Ja ega ma päevikut peagi. Panen siis kirja veel tehtust ja mõtteid. Pean sööma omi sõnu. Ühes varajasemas postituses, kus oma toredaid naabreid kiitsin ja võrdluseks tõin Tallinna naabrid…. Peale Jaanipäeva käisid mul külas majanaabrid Leo ja Kats. Hulk puid sai saetud, põllumaa rohitud. Asja juures piinlik lugu oli aga see, et mina olin samal ajal Kuressaares autoga remondis, kui teised usinasti tööd tegid. Üks päev läks autoga kohe hommikust õhtuni, tekkis juba hirm, et külalised jäävad nälga. Olen tehtu eest tänulik ja usun, et meil oli tore koosveedetud aeg.

Koosveedetud ajast väärtajaks pean seda, et sel suvel olid nii ema kui isa, kordamööda ja pikemalt kui varajasematel aastatel, külas. Heameel vastastikune, isa sai puid lõhkuda, minul tehtust suur abi. Eriti heameel ongi selle üle, et nii emaga kui isaga saime olla kahekesi. Kordan eelmisel aastal öeldut, et palju meil elus seda võimalust ikka on.

mardi talu

See aasta sai tehtud heina. Seda sõna otseses mõttes. Tanel niitis heinamaa, Aedaga koos riisuti see kokku ja heina said endale Luulupe küülikud. Abiks vast ikka.

mardi talu

Siit tuli siis nüüd välja, et see aasta austas oma ööpäevase külastusega mind ja Mardi talu ka Aet. Kaasas ema ja sõber. Tänud abi eest! Hein sai rehatatud, Andrus sai puid lõhkuda, lisaks mainitule abile Tanelile puujuurika väljalõhkumisel ja kangutamisel. Aeda ema tubli, rohis maasikaid.

Suvelõpu poole austas oma kohalolekuga meid ka Saale. Üldiselt aga oli külaliste kohapealt rahulik suvi. Mõni üllatus väljaarvata. Tervitused Aavole ja Urmasele!

Siit meenutus toredast ajast Saalega. Iga õhtu tegime pikad jalutuskäigud. Nüüd siis väike lavastuslik pilt. Et kus see küla põhielu ja tegevus ikka käib, kui mitte bussipeatuses.

mardi talu

Nüüd siin tegemistest kirjutades, hakkab vist jääma mulje, et mida see peremees seal ise siis tegi. Kui aus olla, ma ise ka ei tea. Jääb endalgi mulje, et nagu oleksingi ainult puhanud ja lullilöönud ja teisi tööle pannud. Ja ometigi tegin midagi koguaeg. Vähemalt nädala jagu läks mul põllumaa suuremaks kaevamisega. Nagu Aet kunagi ütles, unusta traktorid ja masinad, teed kõike nii nagu vanasti, siis põllumaad on tõesti kõik labidaga kaevatud. Nii sai endale sel suvel juurde maad põõsasoad ja kurgid. Esmalt kaevasin suure palavusega 3-4 päeva ubadele maad, pärast 3-4 päeva kurkidele.

mardi talu

Kurkidele oleks muidugi piisanud ka kitsast peenrast aga ei saanud allahindlust teha. Tuli ikka kaevata korralik peenar, nüüd uuel kevadel kenasti maa olemas. Uuel suvel saab peenra jagu veel kaevata ja tulebki kasvuhoone ette. Edasi saab siis kas põldu pikemaks kaevama hakata või siis hoopis uus põld ette võtta. Ja kui kaevasin, isa ikka naeris, „ et mida sa siin teed, muudkui kaevad ja kaevad, valmis aga ei saa.“ Kes teab, see teab, kes ise ka kaevanud on, mida ma seal niimoodi kaevasin.

Edasi sai kaevatud maasika- ja vaarikamaa suuremaks ja taimed maha, roosid sai kaevatud peenrasse. Roosipeenra lõpuga oli igavene jama. Sügis hakkas lähenema. Lähed kaevama, hakkab vihma sadama. Tuppa, istud maha, vihm jääb järgi. Lähed kaevama, hakkab vihma sadama. Nii ma seal jändasin aga valmis sain.

Kui siin põllu juures oleme omadega, ei hakka eraldi välja tooma, et maas olid peet ja porgand ja… aga kartuli mainiks küll. Kartul sai maha, metsead külas ei käinud, nii et ütlemata mõnus oli esimest korda oma kartulit süüa. Kartul kartuliks ja maitses ikka nagu kartul aga just selle esimese korra emotsioon ja tunne! Lähed hargiga, võtad pesa üles ja… Ja jagus teist kohapeale ja natuke linna ka kaasa veel. Kartulit siis. Emotsioon muidugi ei ole ka ununenud.

Tegelt mainiks ikka veel. Eks ta ole, üks aasta kasvab üks asi paremini, teine aasta teine asi, iga aasta õpid ja saad targemaks ja tulevad kogemused. See aasta õnnestus kurgi saak. Nüüd on linnas kelder täis hapu- ja marineeritudkurgi purke. Samuti tuli suvikõrvitsat nii, et sai sisse tehtud, kohapeal söödud ja nädalaid linnas pead vaevatud, et mida täna nüüd suvikõrvitsast süüa teha.

Ja eks ta ole üldse lõpmata mõnus, kui kohapeal saab tarbida oma kasvatatud saadusi ja lisaks veel talvevarusi ka sisse teha.

mardi talu

Kõik mu õunapuud said korraliku ilulõikuse. Kena kohe silmale vaadata, tulemus aga tuleb alles aastate pärast. Nii silmale vaatamiseks kui ka kõhule tarbimiseks.

Kui nüüd otsapidi puudeni jõudsime, siis tasub ehk mainimist, et see aasta sai Mardi endale tublisti juurde puid ja põõsaid. Alustame sellest, et sealt kus blogimine pooleli jäi kevadel. 22 mai olime Hellega saare poole teel. Turult kaasa tomati ja kurgi taimed, suvelilled, aiandist roos ja… vat ei mäleta kas ja mis veel. Tee peal, ennem Ristit tegime peatuse Juhani puukoolis, kus sai ostetud nulud. Lõpptulemus oli see, et hea, et ise autosse veel mahtusime. Siin siis kogu koorem taimi.

mardi talu

Muidugi sai suvel külastatud nii mõnedki korrad Kudjape aiandit. Ma ei tea mis suhe mul selle aiandi ja inimestega on, alati tehakse mulle seal eriti soodsaid pakkumisi ja nii ma lahkun jälle mitme taimega. Viimane kord kui sinna läksin, lihtsalt suurest kiusatusest, küsis müüja, et kas tulin kindla sooviga. Vastasin vaid, et ei, ma ei tohiks siia üldse tulla. Ja jälle olid süüdi eriti head pakkumised ja muidugi see ka, et eks see euro nats petlik ka on, no tundub veel odavam, kui tegelt on ju.

Kogu suve peale, ma enam ei mäleta, kust ja millal ja kui palju aga paneme siis lihtsalt järjestikku kirja. Kokku 6 hõbekuuske ja lisaks kingitusena kaasa istustuskastis pisikesi kuusekesi. Leinapaju, leinajalakas, 3 punast remmelgat, 3+3 enelast. Ühed olid kaselehised, teist ei mäletagi. Aga nagu ma ikka ütlen, ei plaani minna ma ajakirja ja üles loetlema hakata, mis taim või lill, mis nimega on. 3 kadakat, must mänd, poogitud hõbenulg, 3 tavalist hõbenulgu. Kindasti jäi siit miskit nüüd veel välja ka. Lisaks veel Järvamaa soost toodud männid. Luulupe hävinud talukohast kaevatud kirsid, mille idee mulle jälle väga meeldib. Saab vana talusordi, kindlasti eesti aegse, endale. Samas saab nagu see kirss endale uue elu. Loodetavasti läheb kasvama ka Taneli vanemalt saadud vaarikalill.

Kui nüüd taimede ostmisele juurde lisada, muruniiduki ja trimmeri parandus, mis nagu üllatusena liiga kalliks kujunes ja veel see, et mu armas auto otsustas katki minna, ja jälle ennem puhkust ja veel see, et suvel on ikka kulusi ja kui tulusi ka ei tule, siis oligi sügiseks, ütleme et pankrott. Aga pole hullu, igast murest ja hädast saab jagu. Vähemalt Mardil kasvavad uued puud ja põõsad, auto on truu sõber jälle, hein sain niidetud ja keegi mind võlavangalsse pole saatnud. Ja võlad kahanevad vaikselt…

Korra läks jutt Hellele. Ongi tore öelda, et see postitus hakkab ajast 22 mai, kui Hellega Mardile sõitsime ja lõppeb samuti Hellega, kui me suve viimasel päeval kolmekesi, Tanel ka veel kambas Mardil olime. Algus ja lõpp on tähtis, teab Helle, seepärast ta vist suvel külla ei tulnudki, kartes ka vist, et ta põldu kaevama panen. Nali naljaks, Hellele olen tänulik… ilma temata ma viimast korda vähemalt poleks saarele saanud.

Mis siis veel. Koplist endiselt kuldaväärt sõnnikut vedades, mida sai alustuseks uuele kõrvitsapeenrale, kasvuhoonesse, peenardele jne jne ja palju jäi veel vedamata, tekkis mul selline mõte. Vaadates seda suurt suurt koplit, millele on ajajooksul kunagi lapitud uhke kiviaed ümber, hakkasin mõtlema, et miks ollakse tänapäeval hoolimatud looduse, tegemiste ja üldse ümbritseva suhtes? Et kas vanasti, kui kõike tehti käsitsi, osati tööd ja tehtud parmini hinnata? Näiteks see koppel. Ma ei oska ettekujutada, kui suur vaev ja töö see kiviaia tegemine oli, mitmeid aastaid see aega võttis. Lisaks veel jaguneb koppel mitmeks osaks. Eks vanasti oli igal talul oma osake. Nüüd käivad hobused sealt otse üle ja lõhuvad aeda. Tuleb traktor, kaevatakse hobustele tiik joomiseks. Aga kõik kaevatu jääb sinna kõrvale. Aga mis kõige rohkem silma riivab ja mulle arusaamatu on, on see, et talvel tuuakse hobustele heinapallid söögiks. Ju loom on ikka nii tark, et õnneks ta seda palstikust võrku sisse ei söö, mis heinapalli ümber on. Aga need võrgud jäävad sinna koplisse vedelema, ei korja neid keegi kokku. Siit küsimus, et mida me tulevastele põlvedele jätame? Ja miks me loodust niimoodi reostame. See jutt ei olnud kellegile ja kellegist konkreetselt.

Lõpuks ometi tehti meil uus külatee. Naabrite sõnul, nii kaua kui nemad seal on olnud, pole meil mingit teed tehtud. Tee tehti täpselt minu väravaauguni. Nii et nüüd saab öelda, et seal kus lõppeb tee, ongi Mardi talu. Vaadake, aks jõuate kohale!

mardi talu

Nagu teate, on mul koer ja kassid, unistan lammastest ja…. Siis jagangi ühte kassi pilti ka ikka. Selle kohta sain facebookis küsida, e tmitu Püha Birma kassi on Saaremaal? Olen rohkem kui kindel, et 3 ja kõik nad on minu.

mardi talu

Ja et tulevased põlved ei oleks samas seisus nagu mina, et ma ei tea millised Mardi eelmised peremehed ja naised väljanägid ja et blogi külastajad ikka kõik ka teaks milline praegune peremees on siis….. siin ta on.

Mardi talu peremees anno 2011.

mardi talu

Aitab siis kah. Luban, et järgmine kord kirjutan ennem, kui 3 aastaaega mööda on läinud vahepeal ja kui miski nüüd kirjutamata jäi ja meenub, siis järgmises postituses annan teada.

Ja nii see Mardi minust mahajäi, sügise esimesel päeval, et varsti varsti minuga taas kohtuda.

mardi talu

5 kommentaari

Jaa…tubli töö ära tehtud.Köögi lamp on küll uhke.
Mina lahendasin kasvuhoone kastmise nö.automaatikaga :)…vihmaveerennid väljas ja sees nii et kui sajab siis kasvuhoone ka kastetud.Tomatid ja paprika ennast küll hästi tundsid hoolimata sellest et vahel paar kolm nädalat kastma minna ei saanud.Kodukal mul vist juuni kuu all pildid ka sellest süsteemist.Meil pole läheduses kedagi kes kastmas käiks.
See on küll et aeg ajalt tuleb mõte et miks seda mässamist vaja ,sama siin et kauge ja kallis jne. 🙂 aga kui juba kohal oled siis lähevad need mõtted peast.Unustad tükiks ajaks töö ja muud jamad ega taha sugugi mandrile tagasi.

Eks selle lambiga ole nii, et kõige ilusam ja ka huvitavam on ta ikka reaalis vaadata. Küll ma jändasin tema pildistamisega. Klaasi värk ja kui tuli põleb ka veel…
Kui mul tomatid räästa all vaal kasvasid, sisi oli ka mureta, katsuelt tilkus vesi, lauale ja laualt otsa tomati juurtele. See kasvohoone süsteem on Sul päris hea. Piltidelt päris aru ei saanud, et kuidas see vesi täpselt taimeni jõuab. Aga eks vaja oma peake tööle panna. Võibolla õnnestub ka oma silmaga näha. Aga õnneks veel mul hea naaber ja poel arusaanud ka, et ta väga vastumeelselt mul seal käiks. 🙂
Viimast mõtet nagu tead, jagan ka 100%

Kasvuhoonega nii et väljas räästas rennid(güproci karkass…oli käepärast võtta)mis otsapidi kasvuhoonesse sisenevad….seal ka veidike kaldus aukudega rennid…3mm augud just parajad ja ongi kõik…jääb üle ainult vihma oodata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.