Skip to content

Täitsa normaalne!

Täitsa normaalne! published on Täitsa normaalne! kohta kommentaare ei ole

Saarlane ütleb ikka- “Täitsa kena!”  Hellel on kombeks öelda- “Täitsa normaalne!”  Mulle see väljend kuidagi ei sobi, küsin ikka, et mis on normaalne, mis on normaalsuse põõdupuu. Kuna see nädal Helle Mardil oli ja mul abiks toimetustel, siis teeme nii, et võtame nädala kokku- täitsa normaalne.

Olen endale vist sisse kodeerinud, et seekord on olemine siin pikalt, pikemalt, kui ei kunagi varem. Kodeerinud sisse rahu ja et aega on, vaikselt, ilma paanikata, tasapisi. Nii see on olnudki. Selline mõnus talu elu. Kohati aga hakkab mulle tunduma, et võtan vist liiga rahulikult. Kuidagi hakkab häirima, et ei ole niitmisest, rohimisest, kaevamisest kuidagi kaugemale jõudnud. Kuigi ka need on kõik väga tähtsad tööd! Et ei oel jõudnud ühegi uue ja suurema ettevõtmise juurde. Kuigi jah, eelmine nädal sai lõpuks koristatud rehetuba, mis ootas seda jumal teab kui kaua juba. Ja see laupäev, õnneks et sadas vihma, sai ettevõetud üks tubane töö, millest olin unistanud juba ammu. Väike ettevalmistus poeski tehtud. Sellest aga eraldi postituses.

Et siis täitsa normaalne nädal. Natuke tööd ja natuke mõnu ja natuke reisimist ja natuke…

Hellega keavasime alustuseks valmis kurgipeenra. Nüüdseks seal seemned mullas, kapsa ja kaalika taimi harvedades, leidsid nad endale uuel peenral ka koha. Kurgi taimi ei raatsi veel kasvuhoonest peenrale istutada, kuidagi jahedad tunduvad need ööd ikka.

Uus lillepeenar sai tehtud. Õigemini vana uus. See peenar oli tegelt üks esimesi nikerdusi. Mustand päris peenrale. Praegu veel ühes otsas varemerohi, üks minu lemmikuid! Imelise sinise värviga õied! Ravimtaimena ka väga hea. Tuleb kunagi järgi proovida, siis kui liigesed haigeks jäävad. Seni naudin õisi. Siis on seal veel maapirnid, mis samuti  väga väga kasulikud, väidetavalt kõigist juurviljadest kõige kasulikumad. Maapirnid olid ühed esimestest, mis Helle tõi. Need kaks peavad leidma aga endale uue koha. Plaanis oli see juba eelmine aasta aga kuidagi ei jõudnud selleni. Kõike muud oli nii palju! Sseda vana peenart kutsusin “tite peenraks” Kõik mis oli kuidagi kahtlane ja pisike või väesti, sai oma esimese koha seal. Nüüd aga on siis uus lillepeenar valmis, uued taimed peal. Taimed, mida juba oma taimetest jagada saan ja mis seal salata, igakord kui Kuressaarde satun, tuleb midagi jälle kaasa osta. Maapirnidele ja varemerohule annan sügiseni aega. Peenar mis peaks olema tulevikus nautlemiseks, kui jalutada vilja-  ja marjamuu aias, jalutada sillani, et minna hobuseid vaatama.

Helle alustas uue maasikapeenra kaevamist, pool tehtud, pool veel mulle kaevata.

Mis veel? Teisele ringile läks kasvuhoone rohimine, juurvilja peenarde rohimine. Aga see käib asja juurde. Tee seda peenart kuidas tahad ja nii “moodsalt”  kui tahad, pane kile või multši või kasvata taimi põhus, ikka tuleb see umbrohi kusagilt sinna vahele. Minu peenardel umbrohul aga kohta ei ole. Samuti mitte kilel. Ja vanamoodne olen ka, põhus midagi kasvtama ei hakka. Nii et ei jää muud üle, kui rohida. Ja ma ei väsi kordamast, kui kena on vaadata hooldatud ja just see nii öelda ajast aega olnud, vana aja peenart. Ja kui jaksasid esivanemad rohida, jaksan ka mina.

Lillepeenardest saab iga päev ikka mõni rohututt väljatõmmatud. No mis teha, on visa ja kiire kasvuga see umbrohuke. Ja mina vist idealist.

Mis normaalsesse nädalasse veel mahtus? SPA päev. Väike raha, mõnus saun ja bassein. Poodi vaja niikuinii külastada aegajalt, pesta meeldib ka ja mis teha, kui endal veel sauna ei ole.

Hiiumaa. Reedel pidi Helle koju minema. Mõtlesin, et miks ka mitte, viime ära, külastaks naaber saart ka.

Kui paljudel on au külastada Soera talumuuseumi, kui giidiks kaks perenaist?! Aitäh endisele perenaisele Hellele, selle külastamise idee ja organiseerimise ja praegusele perenaisele Õiele selle väga kena vastuvõtu eest! Ja mõlemale perenaisele, vastastikku ületrumpavale ekskursioonile.

Kunagi sain käidud seal, kolm aastat tagasi. Siis ei olnud Mardit veel. Nüüd oskasin vaadata teisiti ja palju huvitavam oli vaadata sealset rehielamut.

Suitsusaun. Super. Päris suitsusauna kogemus oli mul esimene. Olen küll käinud vanas suitsusaunas, millele aga on korsten peale ehitatud. See aga oli ehe! Ja mis eriti meeldis, oli see, et kui tavaliselt on saunalava kõrge, mitme astmeline, siis seal sai hea leili kätte lihtsalt pingil istudes ja niiöelda lava oli lihtsalt natukene kõrgem pink. See on heaks ideeks oma sauna ehitamisel. Eriti kui mõelda, et kunagi olen vana ja väeti, jaksad sa siis mitu astet lavale ronida!

Ja milline leil! Ei pea loopima vett nagu segane, et  kuumast aurust lõpuks sooja sisse saaks! Seal viskasid toobi vett ja ei mingit kuuma auru vaid tõeliselt mõnus kuumus!

“Kui mingi märk või sümbol rändab rahvaga läbi ajaloo käänakute, siis on sellel sümbolil olnud selle rahva jaoks suur tähendus. Temaga on väljendatud midagi mis on aidanud olla tugevad. Kindlasti on selle sümboli tähendus palju enamat kui ainult õnne sümbol või ilmakaartele viitav tuulteroos. See kaheksakand tähistab ka kaevu või allikat. Seda sümbolit on Eesti rahvariiete mustrites ja tarbeesemetes palju kasutatud. Ta on päike ise.”

mardi talu

Seda päikest ja õnne vajas ka Mardi talu. Nüüd kaunistab see eeskambri akent. Eriti väärtuslikuks teeb asja mulle see, et selle autor on 36 aastane naine, kes on üleelanud insuldi ja ainus käsitöö mis talle peale seda tejha veel jäi, on see.

Olen ammu endale tahtnud kitseenelast. Helle selle kunagi Soeru talumuuseumi istutas, nüüd sain mina endale natukeskese kaasa kaevata.

Mul on uus lammas. Käisime villavabrikus.

mardi talu

Kui päris lammast veel ei ole võimalik ja saa endale lubada, tuleb leppida sellistega.

Läävad inimesed, läävad majad. Blogi lugejad kindlasti mäletavad, kui kirjutasin, milline õnn mul oli kohtuda Helmi ja Ossiaga. Helmiga, kelle isa on sündinud Mardi talus. Õnn oli, et Helmi sai veel mulle külla tulla. Talvel jäi Helmi raskelt haigeks ja nüüd on ta hooldekodus. Kas ei ole ebaõigalne?! Terve elu sa elad oma mehega, kasvatad suureks pojad, pead oma talu, käid tööl ja siis elusaatus lahutab sind su mehest, viib ära sind kodunt. Kurb ja ebaõiglane!

Kindlasti mäletate kuidas vaimustunult kirjutasin kohtumisest Astaga ja tema säilinud vanast paargust ja poolkaardes asetsevatest aitadest?!

Lubasime Astale külla minna. Kahjuks jõulude ajal see ei õnnestunud. Otse koplist, liiga paks lumi, mööda teed, jala ikka liiga pikk maa. Nüüd sai siis mõte teoks. Mõte oli, lähme Astale külla, kutsume Mardile ka. Nii nagu jutt oli, et suvel.

“Tere Asta, meie oleme Mardi talust.”

“Jah, mul on väga ebameeldiv mälestus sellest.” vastab Asta. Shokk missugune! Kas Astaga on midagi juhtunud. Ei mäleta meid enam? Ajab kellegiga midagi sassi?

“Te kirjutasite sellest lehes ja panite pildid ka juurde.” räägib Asta. Mul jalgealune kaob. Mitte midagi ei saa aru! Õnneks Asta täpsustab, et internetis, tema poeg luges.

Üheltpoolt mul on väga hea meel, et meie külast minu blogi lugejaid nii palju juba on, teiseltpoolt on mul väga väga kahju, et Astale esitati minu jutt täiesti vales võtmes. Olen rohkem kui kindel, et talle ei loetud seda isegi ette.  Lihtsalt hirmutati vana inimene millegagi ära. Millega küll? Eriti kurb, kui lugeja ka aru ei saanud, millest kirjutasin.

Terveks õhtuks oli mul väga paha tunne.

Õnneks Asta aga leebus kohe, rääkisme juttu, ka lubadus jäi nõusse, et Mardile tulla.

Ole kirjutanud ka ühest rehielamust, millel oli rehetoa katus sissekukkunud. See talv oli karm, lumi tegi palju kahju. Enam ei ole Matsi talul üldse katust peal. Nüüd on vaid paari aasta küsimus, kui sellest majast ei ole midagi järgi. Kas ma olen väga ülekohtune kui küsin ja avaldan oma arvamust, et miks omanik, kes elab Kuressaares on nii hoolimatu? Katusest käis jõud üle…. aga kas ka võsast? Seal aias enam kreegi võsast ei pääse ammu läbi. Kui ei peetud vajalikuks seda maja või ei olnud võimalik seda maja päästa, kas ei oleks võinud see mahamüüa näiteks? Aga jah, seal on metsa ju….

Võibolla olen tõesti ülekohtune. Mul omalgi siin ju katus on seisus…. ja ootan paremaid aegu. Kuid siiski ma usun, et misiganes ka ei juhtuks, mingid hädaabinõud leiaks ikka. Kui hoolida.

Lumi tegi ka liiga…. Asta aitadel enam katust peal ei ole. Aastate küsimus? Ja sel kirjutisel ei ole mitte mingit muud tagamõtet, et keegi minust valesti aru ei saaks, vaid et minu jaoks on vana talu arhitektuur ja kogu sellega seonduv nii hinnaline!  Olgu see siis majake  meie Vabaõhumuuseumis, ükskõik kus Eestimaa pinnal ja otse loomulikult minu omas külas. Mu süda tilgub verd.

Täna, pühapäeval oli ilus ilm. Tänane päev kulus niitmisele. Valu sai niiduk ja trimmer. Esimest korda minu aja jooksul on Mardil  kogu pind niidetud! OK, kui natuke norida, siis trimmerdada saaks veel natuke.  Metsa alt näiteks. Aga normaalse inimese jaoks on kõik niidetud ja rohkemgi veel! Ja küll on kena vaadata! Mis vaadata! Kena on olla!

Ja jätame selle “normaalse” nüüd hulluarstidele. Las nemad lahterdavad, kes ja mis on normaalne ja kes ja mis mitte. Mardil oli nädal KENA! Ja Mardil on ja on olla kena.

Täna oli mulle üks kõne. Sellest aga järgmine kord.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.