Pea nädal on Mardil oldud, mis tehtud, sellest ma täna ei kirjuta, järgmine kord. Sest näljased janunevad piltide järgi aga mul ei ole veel mahti olnud, mööda hoovi ringi joosta, fotoaparaat käes.

Täna sadas vihma. Õnneks. Sest ammu unistasin, et saaks rehetuba koristada. Ja peab ütlema, et vahelduseks eelnevatele päevadele, oli tänane päev väga mõnus. Teistmoodi mõnus.

Rehetuba oli kunagi kolikamber. Kamber on vist liiga kenasti öeldud sellekohta, mis oli. Siis uksepakust edasi ei saanud. Kõik mis mittevajalik ja üleliigne oli, visati üle ukse rehetuppa. Kahjuks, ega ta praegugi suurt paremat olemist teeni. Vana sodi sai välja, uus tekkis vaikselt peale. Kuhugi on vaja ju panna purgid, aiatarbed jne jne. Muidugi oli kogunenud ka sellist, mis tuli lihtsalt ära visata. Näiteks taimepotid, mida oli vähemalt 40 kui mitte rohkem. Kas tõesti olen nii palju taimi siia ostnud?

Nokk kinni, saba lahti. Nii see on. Kahjuks on asju, mida ära ei saa visata ja kusagil peab neid hoidma. Laudas? Laudas aga jälle omakorda mingi sodi ees. Ja ega lauta taha ka  prügihoidlaks teha. Eks jaa, muidugi mõtlen, kogu aeg mõtlen,et tuleb tellida konteiner ja….

Kunagi alguses tegid suure korrastustöö Tanel ja Saale ära, täna sain ma lõpuks tänu vihmale võimaluse. Hetkel sai peaaegu parimast parim tehtud. Hetke võimalusega.

Nähes kuidas on rehetubasi korda ja ilusaks tehtud, kisub vägisi mõte, et mis võiks saada Mardi talu rehetoast. Kas jääbki kohaks, kus hoida niiöelda sodi, sahvriks, panipaigaks? Eks kordategemine üks suur töö ja ettevõtmine ole. On töid, mis nõuavad kindlasti spetsialiste ja palju raha, on töid, mis saab ka ilma tehtud, nagu enamasti ikka olen siiani sunnitud tegema. Pühkisin natuke täna palke puhtaks.  Kui kõik palgid puhtaks teha, kui põrand, mis tehtud suurtest kiviplaatidest mullast puhtaks küürida….. oh, küll oleks tulemus kaunis,  töö aga ropp ja aeganõudev. Sajaks aga vihma rohkem! 🙂 Aga aega veel on… Ehk tulevad igasmõttes paremad ja soodsamad ajad.

Reheahju ees laiutas suur tuha hunnik. Küll selle puhastamine oli põnev! Kühveldad tuhka, vaimustud väljatulevatest söe tükkidest. Vanad need võivad olla? 100 aastat? 150? Võimalik et ka 200. Pühid harjaga kive puhtaks, vaimustud nende ilust. On ju, nii lihtne asi on ilus ja samas nii võimas! Ja kui tunned veel seda pigi lõhna….

Eriti põnev on pista pea sisse sealt ahju suust, milline ilus tellistets võlvlagi!

Foto nii hästi ei mõju aga see ei kahanda minu vaimustust. Ja ma ei hakka teiel rääkima, milline oli reheahi. Et kus köeti, kus tehti leiba, et ees pajas tehti veel lõkke all süüa, et on ka keris…. pagan, rääkisin ikka ära.

Avastasime, et  uks mis kööki tuleb, on suuremaks raiutud. Eks uuema aja inimene oli laisk, ei viitsinud kodu tervitada enam. Aga jah, kui kambrid juurde ehitati, tuli köök ja korsten, enam reheahju vist ei kasutatud. Ei olnud vaja suitsu toast välja saada ja samas sooja sees hoida. Seda ülesannet ju selline madal ukseauk teenis. Lisaks oli ju kaks ust, sisemine poolik. Välimine lükati lahti, poolik uks hoidis sooja kinni, samas suits pääses kenasti välja. Nii teises otsas rehetoa uks säilinud ongi.

Tanel, tubli poiss, restaureeris mul ühe puu kirstu-laeka ära. Meisterdas uue jalanõude riiuli, nipetnäpet veel. Aitäh!

Nüüd jään unistama kenast rehetoast, kus näiteks sõpradega istuda ja aega mõnusalt veeta. Mõttel pidi ju jõud olema?! Küll siis see aeg tuleb.

Kuigi on hetki, kus tekib jõuetus, vaimne, siis õnneks lootus ja ka see vaimustus on asjad, mis annavad jõudu. Ja teen mis ma teen ja palju ma teen, koos sõprade abiga, siis siiski on tulemus ju näha?! Vähemalt talu elab, vaikselt aga oma ilusat elu. Koos minuga.