Skip to content

Paluks vihma! Stabiilne tava, ehk toob ikka õnne?!

Paluks vihma! Stabiilne tava, ehk toob ikka õnne?! published on Paluks vihma! Stabiilne tava, ehk toob ikka õnne?! kohta on 2 kommentaari

Vabandan, kes te kõik nüüd ärritute, kes te janulete päikest ja sooja, eks seda sama vajan minagi aga hetkel mõtlen nagu põllumees. Sai seemned maha, nüüd oleks tore, kui kõik kasvama läheks. Pealegi linnas tööd teha võin vabalt ka vihmaga.

See käik Mardile oligi eesmärgiga, saada põllumaa valmis ja seeme idanema. Meenutuseks pilt eelmisest kevadest ja siis põllumaast, mis täna maha jäi. Siis jätkan jutuga.

mardi talu
mardi talu

Väike muutus on ju märgatav ja peaks mainime, et mulle isiklikult tundub see vaatepilt täitsa ilus kohe. Nüüd peenraid tehes ja külvates, tabasin end mõttelt, et imelik, eelmine aasta mahtus kõik peenardesse ära ja see aasta  kui juba põllumaa on, ei mahugi. Kurgi peenar tuleb igatahes juurde teha. Põhjus aga lihtne. Eelmine aasta kaevasime heinamaale hambad ristis kevadel peenraid, kõik seemned sai kuhjatud tihedalt kokku, sest kõik oli vaja maha saada. See kevad oli vaid läbikaevamine hargiga, natuke juurte väljavõtmist veel, peenarde loomine ja saigi külvata. Ja suht mõnuga. Tagumisel peenral on hernes, siis tuleb aeduba, juunis panen juurde põõsasoa, siis sibulad, edasi porgand ja peet, esimesele sai till, salat, koriander, petersell, kapsas ja lillkapsas. Kasvuhoonesse said kurgid pandud, mis kodus mul idanesid,lisaks mõned seemned ka veel vahele pistetud.

Kasvuhoone esise peenra tegin suuremaks, kogu kasvuhoone pikkuses. Sinna gladioolid, suvelille seemneid.

Tänu naabritele täienes mu taimekogu veelgi. Kui Tolikule tere käisime ütlemas, jäid silma ilusad, eri värvi priimulad. Helistasin Raajale, sain lahkelt loa, et võin endale natuke võtta.

mardi talu

Lisaks pargiroosi ja uuesti kaevasin kollase ploomi. Loodetavasti läheb nüüd kasvama, sest see mille sügisel kaevasin, kuivas ära.

Tolikult tere ütlemine oli üks tore käik. Eelmises postituses kirjutasin saadud kingitusest, pealuust. Kes viitsib või luges kommentaare seal all, on pilt selge. Jõudsime kommentaaridega nii kaugele,e t kingi tooja ütles – “Tolik peaks maal toimetama, mine küsi, kus on Mäe talu”. Ma olin eelnevalt vabandanud, et ei ole suutnud endale veel kõiki nimesi meelde jätta. Räägime Tolikuga juttu, küsin siis, et kus on Mäe talu. Tolik hakkab naerma – “Sa seisad siin!” No üsna piinlik ja tore lugu küll. Loomulikult, nüüd meenub, et on mitmed korrad sellest juttu olnud aga ise räägime ikka, et kas naabrid, lähme Raaja Toliku juurde. Aga no nüüd jääb see küll meelde, ka peale surmatundi. Ja kingi toojaks osutus siis keskmine perepoeg. Noorema ja vanemaga olen rohkem kokkupuutunud, Markot vaid korra eelmine kevad näinud. Nüüd aga jääb see nimi ka meelde, loodetvasti.

Nii need kaks päeva läksid nii kiiresti. Ja loomulikult jäi aega puudu. Tundub küll, et tehtud sai ju vähe aga tood koplist sõnnikut, käid metsast mulda kaevamas, istutad seda ja teist, natuke aitad Hellel mättaid puhastada ja nii ongi, et kõik plaanitu valmis ei saa. Paar lillepeenart jäid rohimata. Aa ju hiljem siis kergem seda teha, kui umbrohi juba veidi suurem on. Tutist kinni ja maast välja.

See on ju ammu teada, et maal saab alati head ja paremat süüa. Kui ma igakord hakkaks üles lugema oma menüüd, oleks see vast kentslik. Seekord aga oli meil midagi erilist, mis väärib mainimist. Nimelt Hiiumaalt pärit kopra suitsuvorst. Maitses hästi. Kui väga ettekujutada süües, et kopmra, no ehk siis võib tunduda, et on jah kopra aga tegelt oli ikka väga hea vorst.

Üks asi tasub veel mainimist. Tegime endale tõelise vitamiinipommi. Naadi, võilille , nurmenukulehed, karulauk, murulauk, natuke värsketkurki, hapukoor peale ja oi, oli hea küll ikka! Helle  teadis ja soovis, et puhtuse mõttes tuleks lehed kuuma veega üle valada. No jeerum küll, mis neist lehekestest siis järgi oleks jäänud?! Ja mis puhtus minu oma heinamaal! Isegi kui sääsk sinna peale pissis…. sõjaajal joodi soomülkast ka vett, kõik jäid ellu, kui just kuuli ei saanud.

Aga eks nimi Helle ütle mõndagi. Helle… hellik…   ja nii ongi.

Hellel on saanud heaks tavaks, mulle hakkab tunduma küll, et igakord nõusi pestes, mida ta nii väga teha tahab ja tõele au andes, sobib see mulle ka, sest mul alati sada muud vajalikku asja teha, suudab ta, enamasti küll kohvitassi ära lõhkuda. Seekord õnnestus tal kogu pesukauss nõudega põrandale tõmmata ja kohe taldriku ja kausi, vist ka tassi kildudeks saada. Killud pidid õnne tooma, loodan siis, et seda õnne ikka korralikult uksest ja aknast sisse tuleb ja väljagi jagub!

Lehest lugesin, et põllumehed räägivad, et pidavat hea kevad olema. Nii et jätkugu siis vihma ikka meile, see tähendab neile, seal peenra peal!

2 kommentaari

E tea mis tunne Sul oleks, kui oled puu otsas ja Sulle läheneb armee mehi? Ega vist ei jõua mõelda-vaadata küll, e tkas keegi neist tuttav ka on. Ja kindlasti olisul silmini müts peas ja sall mässitud ninani, nii et. :D:D:D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.