Plaan lihtne. Pühapäeval saarele. Bussiga. Hellega. Aga vist natuke vale päev sattus. Õhtul kodus, mobiil teeb piiks piiks, panen laadima, tehtud. Mingi aja pärast vaatan, no ei ….. Viin telefoni koos juhtmega köögi, ei ikka. “Armas”. Mu väike, tore, armas Unake on juhtme läbi närinud. Paanika. „Meeleheitel koduperenaised“. Keset ööd kõne Hellele-“Mul aku tühi, pläplä jne, suunan mobla kodutelefonile, helista mulle hommikul!“

Õine inimene nagu ma olen, võõras heli, nõrk helin ka… ühesõnaga ei kuulnud ma midagi, tegin silmad lahti 8.30. Buss väljus 7.45 ja nagu aru saite, siis meid seal bussil ei olnud. Vaene Helle, kel äratus oli 6.00, kes paaniliselt helistas mulle…. Jumal aga on armuline.

Nii, silmad lahti, kell 8.30, haaran padja kõrvalt kodu telefoni, aku tühi. Tore.

Kuna kohalik buss saarel suvatseb vaid kolm korda päevas käia, tuli vaadata päälinnast sobilikult lahkuv buss. Õigel ajal, ärkvel, takso tellitud, teel Hellele järgi…, valgusfoor, vilgub, pidurdus, mõtlen“ on tropp“, 2 sekundid läheb mööda ja… põmaki. Kaubik sõidab tagant sisse. Avaks ukse, pagan, autod kimavad mööda, vaja siis veel vaja, et see, uks, ka maha sõidetaks. Peaksin maksma? No ei. „Aitäh. Me edasi vist ei sõida. Head aega!“

Üritan helistada Hellele, et mul läheb aega veel, et kohale jõuda,  venekeelne otsetõlge -“aku suri ära“.

9.mai, kellele mis, kes on õnnelik, et tal maailma parim ema on, kes on õnnelik…. ühesõnaga bussijaama jõudmiseks oli vaja aega ja kannatust, eriti Hellel. (ma olen vana rahu ise, busssini oli aega niikuinii veel) .

Naljaga sõi mõeldud küll, et ei tea, kas ongi mõtet sõita saarele, äkki läheb lõpetuseks praam ka veel põhja. Hirmu see muidugi ei tekita, sest meresügavust vähem, kui praamil kõrgust. Kontrollitud fakt. Kapteni jutu peale „mine kogumiskohtatele….“ Halloo! Milleks, kui ma võin mugavalt istuda üleval baaris, kui väljas tekil paanitseda. Kõik hästi, praam põhja ei läinud.

Mõistetavalt on ikka alati Mardile tulles kaasas kott ja kaks ja et tulek oleks ikka piisavalt nauditav, sai Kuressaarest ostetud veel kaasa mustsõstar, karukell ja….lisaks sellele, mis Tallinnast kaasa sain. Nimelt käis minu Unakese kasvataja ja minu massaaži klient Klavdia ühes salakohas kaevamas mulle mooni ja karulauku. Hetkel mul kaks pundikest on karulauku aga seda tundub mulle vähe, ei raatsi slatit selelst teha, käid ja lihtsalt pistad aegajalt lehe suhu. Nii hea! Kokku oli siis kotte nii, et minu käed olid hõivatud, Hellet ma talutada ei saanud, tulemus oli, et kandes omi kõike kotte, Helle omi, ripus ta veel minu koti küljes ja lisaks pidin ma jälgime, et ise lomp ei astu niikuinii, et mis toimub seljataga. Hea manöövardamine.

Kohal. Kõik on super. Peenrad korras, nartsissid õitsevad, mõned tomatitaimed siiski otsad andnud. Enamus aga kasvad.

Kasvuhoone postitusele saint kingituse.

Aitäh aitäh aitäh! Eriti aitäh, et märgatakse pisiasju. Super!

Huvitav, kes võis küll siin käia, huvitav, mis loomaga võiks tegu olla, huvitav, mida tunneb ja mõtleb inimene, kui tuleb Mardile ja ringi vaatab siin?

Pea ennem, kui kütma jõudsin hakata, küsiti – „kas täna shampust saab?“ Ok, Anu Saagimit meeldib mullegi mängida. Ja nüüd on mul siin õhtu täis luulet. Aga mis võib olla veel parem kui, istud maja ees ja kuulad lummavat, ma ei liialda ju, linnulaulu.

Päev läks töö mõttes küll raisku, seda tublim olen homme. Ja elu on ja peabki olema huvitav. On ju?!

NB! Ma vist ei eksi, et Mardile tulek väärib alati eraldi postitust?! Kogedes vähenalt kahte viimast.

Lisa. „Mine vaata siis!“ Kes usub, et vaimud olemas on!? 😉 Huvitav, miks mäger tagasi tuli ja mida ta seal lammutab? Tundub, et lammutus on tõsine. Huvitav oleks teada, mis on tema mõtted, ideeed.  Seni kuni seinad püsti ja põrand paigal, andku minna.

Tähti taevas ei ole, kahtlast uduvihma sajab. Aga südames on meil ju oma täht…. soe.