Plaan lihtne. Pühapäeval saarele. Bussiga. Hellega. Aga vist natuke vale päev sattus. Õhtul kodus, mobiil teeb piiks piiks, panen laadima, tehtud. Mingi aja pärast vaatan, no ei ….. Viin telefoni koos juhtmega köögi, ei ikka. “Armas”. Mu väike, tore, armas Unake on juhtme läbi närinud. Paanika. „Meeleheitel koduperenaised“. Keset ööd kõne Hellele-“Mul aku tühi, pläplä jne, suunan mobla kodutelefonile, helista mulle hommikul!“
Õine inimene nagu ma olen, võõras heli, nõrk helin ka… ühesõnaga ei kuulnud ma midagi, tegin silmad lahti 8.30. Buss väljus 7.45 ja nagu aru saite, siis meid seal bussil ei olnud. Vaene Helle, kel äratus oli 6.00, kes paaniliselt helistas mulle…. Jumal aga on armuline.
Nii, silmad lahti, kell 8.30, haaran padja kõrvalt kodu telefoni, aku tühi. Tore.
Kuna kohalik buss saarel suvatseb vaid kolm korda päevas käia, tuli vaadata päälinnast sobilikult lahkuv buss. Õigel ajal, ärkvel, takso tellitud, teel Hellele järgi…, valgusfoor, vilgub, pidurdus, mõtlen“ on tropp“, 2 sekundid läheb mööda ja… põmaki. Kaubik sõidab tagant sisse. Avaks ukse, pagan, autod kimavad mööda, vaja siis veel vaja, et see, uks, ka maha sõidetaks. Peaksin maksma? No ei. „Aitäh. Me edasi vist ei sõida. Head aega!“
Üritan helistada Hellele, et mul läheb aega veel, et kohale jõuda, venekeelne otsetõlge -“aku suri ära“.
9.mai, kellele mis, kes on õnnelik, et tal maailma parim ema on, kes on õnnelik…. ühesõnaga bussijaama jõudmiseks oli vaja aega ja kannatust, eriti Hellel. (ma olen vana rahu ise, busssini oli aega niikuinii veel) .
Naljaga sõi mõeldud küll, et ei tea, kas ongi mõtet sõita saarele, äkki läheb lõpetuseks praam ka veel põhja. Hirmu see muidugi ei tekita, sest meresügavust vähem, kui praamil kõrgust. Kontrollitud fakt. Kapteni jutu peale „mine kogumiskohtatele….“ Halloo! Milleks, kui ma võin mugavalt istuda üleval baaris, kui väljas tekil paanitseda. Kõik hästi, praam põhja ei läinud.
Mõistetavalt on ikka alati Mardile tulles kaasas kott ja kaks ja et tulek oleks ikka piisavalt nauditav, sai Kuressaarest ostetud veel kaasa mustsõstar, karukell ja….lisaks sellele, mis Tallinnast kaasa sain. Nimelt käis minu Unakese kasvataja ja minu massaaži klient Klavdia ühes salakohas kaevamas mulle mooni ja karulauku. Hetkel mul kaks pundikest on karulauku aga seda tundub mulle vähe, ei raatsi slatit selelst teha, käid ja lihtsalt pistad aegajalt lehe suhu. Nii hea! Kokku oli siis kotte nii, et minu käed olid hõivatud, Hellet ma talutada ei saanud, tulemus oli, et kandes omi kõike kotte, Helle omi, ripus ta veel minu koti küljes ja lisaks pidin ma jälgime, et ise lomp ei astu niikuinii, et mis toimub seljataga. Hea manöövardamine.
Kohal. Kõik on super. Peenrad korras, nartsissid õitsevad, mõned tomatitaimed siiski otsad andnud. Enamus aga kasvad.
Kasvuhoone postitusele saint kingituse.
Aitäh aitäh aitäh! Eriti aitäh, et märgatakse pisiasju. Super!
Huvitav, kes võis küll siin käia, huvitav, mis loomaga võiks tegu olla, huvitav, mida tunneb ja mõtleb inimene, kui tuleb Mardile ja ringi vaatab siin?
Pea ennem, kui kütma jõudsin hakata, küsiti – „kas täna shampust saab?“ Ok, Anu Saagimit meeldib mullegi mängida. Ja nüüd on mul siin õhtu täis luulet. Aga mis võib olla veel parem kui, istud maja ees ja kuulad lummavat, ma ei liialda ju, linnulaulu.
Päev läks töö mõttes küll raisku, seda tublim olen homme. Ja elu on ja peabki olema huvitav. On ju?!
NB! Ma vist ei eksi, et Mardile tulek väärib alati eraldi postitust?! Kogedes vähenalt kahte viimast.
Lisa. „Mine vaata siis!“ Kes usub, et vaimud olemas on!? 😉 Huvitav, miks mäger tagasi tuli ja mida ta seal lammutab? Tundub, et lammutus on tõsine. Huvitav oleks teada, mis on tema mõtted, ideeed. Seni kuni seinad püsti ja põrand paigal, andku minna.
Tähti taevas ei ole, kahtlast uduvihma sajab. Aga südames on meil ju oma täht…. soe.
8 kommentaari
Tore, et kährik meeldis! 🙂
Ehk peale Jaanipäeva jõuan rebase ka tuua 😉
Ennem vist kodukanti ei jõua 🙁
wow. asi selge. kährik. 🙂 Su lubadus muudab ahneks. 🙂 loob lootusi. mida peale rebase veel saadaval on? kust neid saada on?ja ikka põnev, kes oled, kus Su kodukant on jne jne. 🙂
igatahes väga tore üllatus oli! aitäh!
Oki, külmkapis veel 8 pääd ootamas. Rebast, ilvest, kobrast, tuhkur vist oli ka. Ise lasen ja kohalikud jahimehed “annetavad”
Kodukant on Mäe talu…
😉
saan aru, et ikka Luulupe küla siis? uurin asja, milline see Mäe talu on. ei saa ja jää nii ruttu need nimed siin meelde kõik.
et lased ise ka…. tule lase siis aga metssigu, neid siin liiga palju vist. siis saad- raatsid omakorda annetada ehk väikese lihakäntsaka ka juba. kitse sarvi ka liigub? mis nahkadega tehakse?
Mäe kohta võid Tooliku käest küsida, ta peaks kodus ka olema.
Küll ma need sead varsti ette võtan.
Ega keegi oma lastud sarvi ära anda ei taha aga nahka liigub küll, endal 1 rebane praegu parkimisel. Rebase parkimine 150.-
Paljud jahimehed jätavad rebasenaha võtmata. Praegu valdvalt keeluaeg looma laskmisel. Vähe liigub “loodussaadusi” hetkel ja nahad ei ole hea kvaliteediga.
Tolik toimetab seal jah, mul ongi veel tere ütlemat talle. 🙂
Neid sigu vist võib lausa aknast lasta, sügisel oli mul terve hoov üles tõngutud. 🙁
Kas peale külma talve loomadel karusnahk parem ei ole? Raha ei ole probleem, ostaks küll mõne naha endale seinale. Kui just hinge hinda ei küsita. 🙂
Mida jahimehed nende kümnete sarvedega siis teevad? Aga kui juhtub neid liikuma, sisi tead, kes tahab.
Tolik leidis eelmne aasta metsast terve skeleti, et kui midagi sellist silma jääb, olen ka huvitatud.:)
Meil siin Hiiumaalt toodud kopravorst, kui ei teaks sööks nagu tavalist. 🙂
ahahaa, päris hea ja muidugi ka päris piinlik lugu. Tere tere Marko! Su vendadega rohkem kokkupuutunud ja näed, Su nimi ka enam üldse meeles ei olnud. Ja Mäe talu jääb küll nüüd meelde peale surmatundi ka. 🙂
Muide, vähid on püüdmata Sul vist siin veel! 🙂
:D:D:D
Vähiks natuke vara veel. Ootame augusti ära siis lähme.