Skip to content

Kümme päeva tantsu ja massaažita. Läbi raskuste kohal.

Kümme päeva tantsu ja massaažita. Läbi raskuste kohal. published on Kümme päeva tantsu ja massaažita. Läbi raskuste kohal. kohta kommentaare ei ole

Küll ma ootasin seda päeva, et jälle Mardile saada ja kuna olen suht ise oma peremees, siis oodata oli kohe tervet kümmet päeva. Võiduka lõpuni, volbriööni ja vanuse muutumiseni, mis ütleb, et kui oleksin „baleriin“, siis on aeg hakata nooreks pensionäriks.

Planeeritud sai tulekut pikalt ette, olemise lõpp oli kindlalt paigas, algus olenes… Ja kuna nüüd tullakse kasvuhoonet tegema, siis….

Varjant oleks olnud tulla koos tegijatega laupäeval aga kuna viisaka ja hea peremehena tahtsin ennem kohal olla ja kenasti rahvast vastuvõtta, tegin endal reedese päeva vabaks. Probleem aga oli tulemisega. Õigemini, kuidas ja millega tulla. Kuna jään siia pikemaks, tahtsin tulla koos oma loomadega. Ühesõnaga, see kogu lugu ei olegi hetkel oluline. Hommikul istusin üksi bussile ja asusin teele. Tanel tuleb kiisude ja kutsaga pühapäeval. Muide, see on vist esimene kord, kus täitsa üksi tulen ja täitsa üksi ka siin olen. Jõulude ajal olid ju loomad seltsiks. Nii siis, buss pidi jõudma Kuressaarede 12.30 aga kuna käigus oli vaid üks praam, pidime ootama sadamas tund ja seega jäime ka jõudmisega tund hiljaks. Kohalik buss aga läks linnast 14.00. Nii et mul jäi napp 25 minutit poe peale. Kotid kiirelt valitud kraami täis, tuleb buss, see lapsi ja noori paksult täis. Mina nagu tropp oma suure koti ja kolme toidu kilekotiga seal kitsas vahekäigus. Polnud hullu, elas üle. Tulles bussilt maha, nägin bussipeatuse naabrinaist, lehvitasime…. nähes autot hoovis, mõtlesin et paluks…. aga saarlase jonnaksue ja uhkusega, ei saan ise hakkama. Vinnasin koti selga, kilekotid näppu ja asusin teel. Tallide juures näen, Heino autoga seal. Mõtlesin et…. saarlase jonni ja uhkusega aga… Käisin ja puhkasin ja käisin…. üks hetk kuulen .. kärrr ja kotta vajub õla pealt ja jälle kärrr. Tore, spordikott või misiganes ta on, lihtsalt rihm rebenes koti küljest. Esimene mõte, kilekotid põõsasse, ja pärast neile järgi, teine mõte, et kuna õnneks olin ees tee peal jõudnud just kahe venna talu juurde, et lähen ja küsin käru. Saarlase jonn ja uhkus…….. marrsisin edasi. Kolm toidukotti ühes käes, teisega kuidagi spordikott, kümme-kakskümmend sammu, käed krampis, puhkan, kümme-kakskümmend sammu… jõuan naabri majani, ohooo, uks lahti. Tere talv, Tolik maal. Tolik pakkus käru, saaralse jonn ja uhkus…. Kohvile kutsus ka. Jõudes peaaegu koduni, mõttes mõeldes, et kas tõesti olen nii kehv mees, no ei, käed krampis, kümme sammu ennem maja kotid veel maha ja puhkus.

Tuli alla ja nüüd ei loe need edasi vahepealset teksti, kes arvad, et ma pühak ja vooruste verstapost olen. Kuna tekkis tunne, et vahepeal oleme ajas tagasi läinud, mõnusast kevadest on saanud jälle külm… ma ei tea mis, tegin endale ühe koksi. Soojenduseks. Pagan, talvel ei olnud ka nii külm. Aga no jah, siis oli ka soe „kasukas“ seljas.

Tuli all, koks sees, käisin Tolikul külas. Küll on ikka tore… no ei jõua ma ära imestada, et on olemas varjant, et sul on toredad naabrid jne jne. Kohvi joodud,jutud räägitud, asusin tööle. Alustuseks kergemalt, riisumisega. Mida aga riisuda, on kõvsti.

Ja siiski, on kevad! Päike tuli välja ja nartissidel nupud peal ja… linnulaul ja…. elu on imeline!

Soe tuba, lasen hea maitsta naabrimehe suitsutatud seapõsel…. vastu homsele, tähtsale päevale!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.