Selle postituse pühendan oma blogi truule lugejale ja Rauma talu perenaisele.
Pikka juttu siin ei tule. Pildid ja väike kommentaar juurde. Kahjuks ei leidnud ma päris esimesi pilte, millised puud olid siis, kui ma kolm aastat tagasi Mardile läksin. Inimese mälu, vähemalt minu oma, on küll hetkel nii lühike, et isegi seda vaatepilti enam ei mäleta.
Aga minu lemmik õunapuu.
Mõnusalt viltu kasvanud. Vana paargu ja saarte kõrval. See aasta kevad sai paar saart kaenlast maha võetud, nüüd kasvatab puu mõnusasti paremale poole ka oksa. Õunad muide, on väga maitsvad.
Puu number kaks.
Siin ma olen koguaeg mõelnud, et kumb oli ennam, kas õunapuu või vaher? Et kui õunapuu, siis miks lasti vahtral kasvama hakata, kui vaher, siis…. Igatahes hetkel on tulemus väga armas, mõnusasti üksteise kaisus, kasvades ja kohandudes üksteisega.
Puu kolm.
Sellel puul on muide väga maitsavad hilised sügisõunad. Esimene sügis õnnestus neid süüa, eelmisega läks nii, et kui nii öelda eelnevalt lahkusin, olid õunad veel toored, kui järgmine kord tulin, olid sead kõik nahka pannud. Loodatvasti läheb see aasta minul paremini, kui metsanotsudel. Seda puud on nüüd mitu korda lõigatud, viimati just nüüd augusti lõpus. Meenutuseks pilt üleeelmise aasta varakevadest.
Maja taga oli mul suht selline metsatukk, selle ääres ka paar õuanpuud. Esimene õunapuu sai esimene kevad kohe lõigatud, teine see aasta kevad. Enam ei ole ka metsatukka.. esmalt siis pilt eelmise aasta kevadlõiksuest, et saada aimu, mida mina lõikuse all mõtlen ja ehk annavad mahavõetud oksad aimu, milline oli puu ennem lõikust.
Seda puud sai lõigatud ka see kevad ja ka nüüd augustis. Usun ja loodan, et sellest puust saab veel asja!
Tagumisel õunapuul on väga maitsavad õunad ja nüüd kus metsa enam kaenals ei ole, saab hakata ta normaalselt kasvama jälle. Kusjuures sellel puul sai mahavõetud õunapuu täiesti kõrval kasvav vaher või saar, e i mäletagi enam kumb. Kummaline, et eelmised elanikud ei hoolinud mitte millestki. Nüüd peab olema vaid silma, et ilus puu kujundada, oskused ja tedmised tulevad ajaga.
Kohe maja otsas on kaks õunapuud. Ütleme, e t sellised üsna õnnetud. Aga mul jällegi on usku ja jällegi ei ole südant, et neid mahavõtta. Mahavõtsin vahtra nende kõrvalt. Selleks et nad valgust saaks ja uusi oksi kasvataks. Ja kui uued oksad kasvama hakkavad, saanu juba minna tugeva lõikuse kallale. See kevad sai tehtud selline eel ilulõikus.
Piltide peal ei ole just kõik kõige paremini näha aga………… Mõne aasta pärast uued pidlid ja veendume, et mu usul on jõud.
7 kommentaari
Sel blogil ja talul on veel üks suur fänn! Hoian blogil silma peal ja naudin lugemist väga!
Olen ka ise vaadanud vanu talukohti ja talu hooneid ja vahel mõtlen küll, et mis on see, mis paneb sellist kohta ostma endale. Et silmis ja peas peab olema pilt, kuidas vana talu/ talukoht, välja peaks nägema, et ei kardaks tööd ja vaeva, mis see kaasa toob. Ei oskagi sõnadesse panna, mida täpselt mõtlen…
Leian, et on suurepärane mõte puid säilitada niiviisi… need puud on seal, vaikselt sirgudes pikka aega elu, tegemisi ja inimesi jälginud.
Igatahes edu ja jaksu töös. Tõeliselt suur töö on tehtud ja veel suurem töö ees… talus on tööd igavesti!
Ma tänan! Toetuse ja soovide eest! Ja küll tuleb õige aeg, kui Sul ka selline koht on. Näed, minu aeg tuli 3 a tagasi. Aga maal käisin juba väikese lapsena vana tädi juures. Sealt pisiku sain. Nii kaua see kõik kääris, kuini tuli asi teoks teha. 🙂
Mina jah ei ole kiindunud nendesse nõukaaegsetesse õunapuudesse, mis meil kasvavad. Sinu puud tunduvad piltide järgi vanemad ja seega ilmselt väärtuslikumad. Minu jaoks on olulised tõeliselt vanad lehtpuud meie õuel.
Õunapuud kasvavad meil tihedalt maja seina ääres ja teevad toad väga pimedaks. Tavaliselt koosneb puu kahest harust, millest üks on täiesti lehtedeta ja kuivanud, tüvi samas on maapinnani mäda. Sisuliselt ootavad parajat hetke, et majale peale vajuda. Õunu on, paljud aga sellised, mida meie peres keegi ei söö. Nii tekib sügisel tohutu hunnik vilju, mis kas mädanevad maja kõrval puu all või tuleb kusagile ära vedada. Tohututes kogustes mõttetut lisatööd lihtsalt. Ei ole ma mingi lageraie armastaja ja vana asja hävitamine ka ei meeldi, poleks ma siis ju seda talugi ostnud, aga kui mingi asi elu endal ikka jubedamalt keeruliseks teeb, siis ei ole mõtet sellest kramplikult kinni hoida.
Moosi- ja mahlaõunapuud on meil nagunii mandril oma maja hoovis, siia jäävad ka peenrad ja kasvuhoone, sest meile on Rauna eelkõige koht puhkamiseks. Ja niigi mandril oma maja ja maad pidavate inimestena on see, kui aias peale muruniitmise ja lillepeenarde korrashoiu jubedalt rapsima ei pea, parim puhkus 🙂
Kui selline aed ja peenrad on ainult ühes kohas, siis muidugi säilitaks ja hoiaks ilmselt kõike. Kui hooldada on kaks aeda, siis pole see nii lihtne.
…Minu vanaisa oli 50 kui pani ounaseemne mulda.Kuidas ta seemnest taime kasvatas ja kuidas edasi toimetas-eks poline maamees teadis kuidas seda teha nagu koike muudki. Mina maletan vaid seda kui ta ounakoorviga tuppa tuli ja utles,et ma ei uskunud,et oma ounapuu vilju maitsta saan ja ounapuu juba annab aastaid saaki.Vanaisa elas 82 aastaseks.Me koik teadsime ja hoidsime vanaisa tehtut. Laksid aastad (palju) ja talu omanikuks said uued omanikud- saatuse tahtel.Nemad istutasid uued ounapuud ja….need olid vanad ja kasutud… see on eluring.Igauks toimetab nii nagu oigeks peab.
Nii see paratamatult on jah. Ja ühel hetkel on iga puu lõpuks ikka liiga vana. Lõika, kuidas lõikad ja hoolda, kuidas hooldad. Nii näiteks kukkus meie mandri maja hoovis sel suvel üks õunapuu pooleks. Pealtnäha tugev ja terve, seest täiesti mäda.
Mina hoian siin mandri majas ka oma vanavanemate tehtut, aga nii palju, kui on mõistlik.
minu vana vanaema oli 10 aastane kui ta ühe õunapuu mäha istutas
jah? ja kus ta selle istutas? 🙂
puude vanust saab uurida, peaks oma vanimate vanuse järgi uurima. 🙂