Skip to content

Pisarad. Rahvusooper "Estonia" ballett. Jaanipäev. Possu seiklused. Naabrid. Muinasjutt….

Pisarad. Rahvusooper "Estonia" ballett. Jaanipäev. Possu seiklused. Naabrid. Muinasjutt…. published on Pisarad. Rahvusooper "Estonia" ballett. Jaanipäev. Possu seiklused. Naabrid. Muinasjutt…. kohta on 12 kommentaari

Nõnna pikk pealkiri, nõnna palju teema vihjeid.

20 juuni läks kaks autot ja kümme hingelist Tallinnast Saaremaale teele. Ühes autos mina, Tanel, Tacoma, Possu ja Doora, teises Aet, Kesrti, minu vennas Elimar, Zibilla ja Ferrik. Mardile jõudes, tuleb Aet, lahistades nutta, autost välja ja kallistab mind. “Siin on nii hea olla!” Armas.

Seekord oli au mul oma külalislahkust näidata ka oma kallitele endistele kolleegidele ja sõpradele, “Estonia” tantsijatele. Nimepidi ma kõiki üleslugema ei hakka, 22 juuni õhtu oli aga mitmes telgis kokku, kui mu mälu ja arvestamine mind nüüd ei peta, üksteist inimest. Eelminekord rajatud uus lõkkeplats ja selle asukoht ja Taneli mesiterdatud laud ja pingid õigustasid end igati. Kuna kõik Jaanilaupäevaks jääda ei saanud, oli esimene lõke ja pidu juba 22 juuni. Loomulikult oli lõke ka 23 ja 24 lausa kaks lõket.

alokke

Teise ja kolmanda päeva lõkke tegemiseks said poisid kätte sae ja kiviaia äärest lasin mahasaagida mitte vajalikke puid. Nii et igati hästi, nemad said lõket, mina kiviaia taastamiseks aeda puudest vähemaks ja muidugi ka vaate hobuste koplisse ilusamaks. Tore oli ka see, et Leisi jõgi, minu krundi piiril, sai ujumisega sisseõnnistatud.

1, 2, 3, 4, 5

Vesi oli pikimale poisile puusadeni, põhi olla selline ebamäärane aga asja ajas ära vist küll. Vähemalt mõni uljam tegi ujumisliigutused ära. Kes teab, ehk proovin selle värgi ise ka kunagi järgi. Meeldiv üllatus oli veel see, et esimesel päeval, Marika elukaaslane, kui teised juba niiöelda chillisid seal, tuli mu juurde ja küsis – “Kas sul mõnda talutööd ei ole teha?”   Pikemalt ma sel teemal ei peatu, loodan, et kõik jäid pakutuga rahule, vaatamata sellele, et dušši ei olnud(ja ega tule ka). Ja seda, et lisaks tantsijatele oli seltskonnas ka laulupoiss, see sama, kellele vesi puusadeni ulatus. Ja veel ka seda, et meie koertel oli pidu, käisid aga nillimas, kui teised grillisid. Üks hommik panid isegi pooled lihad nahka, mis õhtul valmis tehti ja hommikuks jäeti. Ja veel seda, et kommentaar on avatud, tore oleks lugeda asjaosaliste arvamusi ja muljeid.

Jaanipäeva kokkuvõtteks võiks öelda, et igati toredad päevad olid. Süüdistada ei saa joomist, vaid selle liialdamist. Õnneks süüd ei ole olemas, piiri oskasid ka kõik pidada. Sama ka vist söögiga. Kui keegi muret tundis, et ega ma seal liiga tööga ei tee endale ja vähemalt Jaanipäeval võiks puhata, siis võin öelda küll, et sai nati vabamalt võetud küll. Isegi rannas käisime ära. Aga nii palju küll, et esimesed päevad Taneliga ikka niitisme muru ja Aeda ja Kersti abiga sai peenrad ja hekk rohitud ja Elimariga tassisime maja eest palgid ära, mille kevadel mahavõtsime Taneliga ja mille Tanel nüüd eelnevalt meile kolme meetri pikkuseks saagis.

aa-palk

Kuna rahavast oli palju, majas ka kaks võõrast koera Possu jaoks, otsustas Possu üks öö uksest väljalipsata. Kuna ta mul selline üsna totuke ja arg on, pealegi ainult toakass olnud, olin üsna mures ta pärast. Esimene päev otsisme teda kõikjalt. Käisin metsaski tiiru ära, ikka teda hüüdes. Teisel päeval andis lootust, et Possu ikka elavate kirjas on naabrinaine, kes ütles, et ta nägi üht kassi. Sai mitu korda käidud ka naabri talu juures teda otsimas aga ei midagi. Muidugi tulid need kõige halvemad ja kurvemad mõtted pähe…. Teise päeav õhtul, läksin just vennaga hobusied vaatama, hüüab Tanel lõkkeplatsilt, et Possu maja ees. Jooksin ruttu sinna aga nii kui ta mind lähenemas nägin, oli ta maja all. Jätsin kevadel mägrale majanurgas vundamendis ühe augu lahti, et säästa end tema lammutamistest. Pealegi pidi mäger maja all tähendama õnne. Ja eks siis Possu, hirmunult uksest väljasaades, jooksis mööda maja äärt ja õnneks jäi mägra käik talle ette. Õnneks, sest kes teab, oleks ta teiselepoole jooksnud, jumal teab kuhu ta oleks läinud. Pool päeva muidugi ta end enam näole ei andnud. Ma kastisn õhtu lilli, kui vend ütles, et nägi silmanurgast kassisaba. Ja istuski Possu augus. Kutsusin ja kutsusin teda, suvatses Possu tulla augu ette istuma. Nii kui lähenesin, maja all tagasi ta. Lõpuks ikka, pika meelitamise peale, tuli ta minu juurde, sain tal kratist kinni ja kass tuppa. Nii et lahenes asi õnnelikult. Mida tema aga seal maja all tegi ja mõtles, teab vaid Possu ise. Aga küllap tal siis hea oli seal mägra pesas magada, et 1,5 päeva end näole ei andnud.

Eelmine kord läks mul puurkaev katki. Veeta aga ei ole elu, nii sai mindud naabritelt vett paluma. Peab tunnistama, et igati toredad naabrid. Sai mitmed korrad suheldud, ühtteist ka oma talu kohta kuulda. Vesi nende puurkaevus ei olnud nende sõnul kõige puhtam, pidime seda pudelisse laskma läbi sõela. Mine sa tea, ehk tõesti teeb paar liivatera kellegile liiga. Läks aga mõni aeg mööda, tulevad naabrimees ja -naine käruga. Tõid suure nõu täie puhast vett, mille nad linnast endile kaasatoonud olid. Ja seda puhast vett saime veel lisaks järgmisel päevalgi, kui naabrinaine linnast tuli ja meielgi vett tõi kaasa.

Ühel õhtul, korrastasime Taneliga lauda juures olevat platsi. millaski sai sealt võsa kõvasti mahavõetud. Nüüd riisusime kümnete aastate oksi ja sodi kokku. Kive, mis kiviaeda läksid. kiviaeda, mida ülesladusin, kst lagunenud oli ja mida jõudumööda pikemaks hakkasin ja hakkan tegema. Tuleb veel mõned mõned mõtetud peenemad puud mahasaagida, et esile tuleks vanade puude ja kiviaia võlu. ja kui sinna uut lauta ei ehita, siis tuleb sinna……. aga sellest siis, kui õige aeg.

aa-plats

Vaatan siis, mingi auto sõidab aia taha, seisab natuke seal ja lahkub. Tanel ütles, et naabrid. No mis, lollid on või, miks nad siis sisse ei tulunud ja rääkima?! Ühel teisel päeval naabrid rääkisid, et nad tõid sinna selle mehe ema, kellelt talu ostsin. Helmi on 80 aastane ja kunagi käis seal peenraid tegemas. Elab paar talu minust eemal. Naabrid ütlesid, et Helmi jäi tehtuga väga rahule. See on tunnustus küll, kui juba vanainimene rahul on ja kiitust jagab. Helmile tahaks kunagi külla minna, naabrite arvates oleks see ka hea mõte. Kuuleksin kindalsti nii mõndagi huvitavat minevikust ja talust.

Ühel päeval käis külas ka teine naaber, üks majapidamine veel eespool teel. Koos temaga endine külavanem. Mõlemad lustakas tujus, pakuti mullegi külakosti pudelist. Mida täpsemalt, sellest vaikin, sest saladusi peab hoidma. Sel ajal, kui see naabrimees käis tutvust tegemas baleriinidega, sain endiselt külavanemalt igasugu huvitavat kuulda. Ka seda, et Mardi oli kõige jõukam talu. Et tema isa käis Mardi Sassi juures metsas “üks tükk” heina tegemas. Üks tükk on 62 korda 62 ruutmeetrit ja selle tasu eest sai ta linna laadalt pudel viina osta ja kaks pakki suitsu.Kui naabrimees baleriinide juurest tagasi tuli, imestas, et mis sa Ivar ka baleriin või? Endine külavanem kostis, e t on jah, sa ju ka strippar. Vat sellised lustakad vanad.

Igatahes on naabritega suhted loodud, lubatud ka edasi suhelda. Ainult Heino, hobuste omanik on kuidagi……….. või tunneb ta enda halvasti, et kevadel mind alt vedas, kui linna lubas viia ja alt ära hüppas, öeldes et haige on. Aga haigus oli ju teadagi mis!

Maal olles ei saa läbi ilma Elmari raadiota. Ja kuna Hellad Velled “Muinasjutt” on topis esimene ja liialadamata ka iga tund seda laulu lastakse ja mis seal salata, laul on hea, siis sai see laul ka meie lemmikuks. Vähemalt mulle.  Kui kevadel oli Mardi lauluks “Rändajad”, siis suve lauluks on kindlasti “Muinasjutt” . Seda enam, et aastaid tagasi ütlesin – “Et kui muinasjuttu uskuda, siis ta ka su ellu tuleb”.

Kui külalised lahkusid, hakkasin ehitama kiviaeda.

akiviaed1

Eriti hea oli seda ehitada, kui Tanel ka abiks oli. Üksi on see päris raske tegevus. Kivid kaevata ja tassida kärusse, käru vedada aiani, sealt laduda kivid aeda. Kui kahekesi seda teha, läheb töö libedamalt. Nii et kolme päevaga sai ikka mõned meetrid aeda juurde.

akiviaed2

Viimaseks ööpäevaks tuli külla veel Helle. Muidugi pidin ma nii mitmed korrad kohapeal ja hiljem kuulama, kui tore ja hea Mardil on, vastuvõtma muudkui tänusi, lõpuks nii palju, et pidin lausa Hellele ütlema, et aitab küll, tüütavaks muutub.

Nüüd aga suleme silmad, kuulame “Muinasjuttu”. Jah, Mardi on mu paradiis. Jah, mul on seal nii hea. Ja hea, et on sõpru, kellega seda jagada.

Lõpetuseks sobib siia kaks imelist pilti Mardi päikeseloojangust, mille jäävustas Marika kaasa. See ongi nagu muinasjutt.

mardi-paikeselloojang-2

mardi-paikeseloojang

Järgmise korrani!

12 kommentaari

Nii mõnus ja südantsoojendav siin ikka lugeda, et Sul hästi läheb ja asjad seal mere taga edenevad 🙂
Ma juba aastaid unistan maakodust, aga see plaan ootab veel oma õiget aega, seni on mõnus läbi sinu siiralt kirjutatu-nähtu läbi maaelust osa saada. Ja eks väike eestlaslik kadedus on ka hinges, ei hakka salgamagi 🙂

Päikest!
A.

Ma juba ootasingi, et millal Sinust märku jälle on. 🙂 Statistika küll viitab Sinu blogile aegajalt….
Tänan toetuse ja soojade sõnade eest!
Ja iga asi omal ja õigel ajal, nagu ma oma blogiski mitmed korrad vist korrutan. 🙂

12.07-15.07 lähen sõbranna ja tema lapsega.
18.07-21.07 sõbra ja õe ja tema mehega. kui tööga jama, jään ehk vahepeal ka sinna.
25.07 lähen sõbraga, 30.07 lisandub sõbranna veel ja siis 31 tuleb veel rahvast ja olen kuni 3.08
Augustist ma ei oska veel midagi kosta.

Sattusin ema soovitusel siia blogisse umbes kuu tagasi ja lugesin korraga kõik postitused algusest peale läbi. Nüüd ootasin pingsalt lisa ja käisin algul iga päev vaatamas, kas on miskit uut. Kui tükk aega ei tulnud, siis muidugi hakkasin harvem siia lehele eksima ja näe nüüd kui polnud mõni aeg käinud, siis on kohe postitus olemas 🙂

Lugu meil selline, et ostsime ise eelmisel suvel Saaremaale vana talumaja ja kui vaadata Sinu talu pilte algusajast, siis seis on meil üsna sama, võib-olla meil on maja iseenesest halvemas seisukorras, sest niiskus on vähemasti ühe toa põranda ära mädandanud jne. Aga korraliku ahju-pliidi puudus ja Pioneer-pliit ja no… see on kõik nagu meil 🙂

Sellepärast on seda Sinu blogi väga hea lugeda, saab kinnitust, et miski pole võimatu omal käel teha, kui vaid natuke süveneda. Me ei taha ka lasta firmasid peale, kes kõik otsast lõpuni valmis teeks, eks asi jääb suures osas raha tahagi, aga niisamagi on see isetegemine südamelähedasem.
Tõeliselt ilus on see, mis Sa siiani korda oled saatnud ja palju jõudu edaspidiseks!

Ma tänan! Hea on ka tõdeda, et mu blogi ei ole ainult endale mälestuste talletamiseks. Tean seda, et mul on sõpru ja tuttavaid, kes huviga asja jälgivad, kuid eriti tore on, et oma blogiga päris võõrastele huvia pakun ja ehk ka mingitmoodi abiks olen.
Kirjutamisega on jah nii, et nii nagu igatsen ma maale minekut, igatsen vahetevahel isegi siia kirjutamist. Siia kirjutamise soovi olen vahel ka kavalat suutnud ilma maale käimiseta teostada. 🙂
Talu taastamise, renoveerimise ja remontimisega on jah nii, et palju seisab raha taga. Kahjuks on asju, mida ilma rahata teha ei saa. Samuti spetsialistita. Muidugi, kõik on vist õpitav aga õigem oleks usaldada spetsilisti. Aga kui palju saab teha lihtsalt oma kätejõuga! Mul on nii kahju, et mul ei ole nii palju aega ja võimalust, et olla tihedamini seal ja tegutseda. Kuigi väikse hirmuga mõtlen, et millal käib mul see kõll ja sinna elama lähen päris. 🙂
Olen alati olnud seda meelt, et näiteks kasvõi korteri remontimine, et on ju võimalik, tellid seisekujunuduse, lased teha remondi aga kas sel korteril on siis hinge? Ei, elad nagu võõras kohas. Samamoodi ju taluga. Las pigem olla mõni tehtud kasvõi natuke valesti või kehvasti aga see asi elab vähemalt.
Kus kandis teie talu on, on võimalik mõnda pilti näha? Palju hooneid on? Kas on ka aeda järgi või hakkasite ka kõike otsastpeale?
Ja palju jõudu teilegi ja neid erilisi ja häid tundeid oma talus!

http://bp3.blogger.com/__RRrTG1u_mM/SIBQtP7VYkI/AAAAAAAAAzo/2WvSK34nEXg/s1600-h/DSCN3341.JPG

http://bp0.blogger.com/__RRrTG1u_mM/SIBQs8FrjUI/AAAAAAAAAzg/bJlXs8DrHlQ/s1600-h/DSCN3343.JPG

http://3.bp.blogspot.com/__RRrTG1u_mM/SkjP3XTXq3I/AAAAAAAABgo/X1WhPUsoVCU/s1600-h/saar.jpg

Ma ei tea, kas need lingid nüüd aktiivseks ka lähevad, aga esimesed kaks pilti on esimesest kohtumisest taluga ja teine esimesest tööpäevast seal. Me pole jõudnud kahjuks peaaegu midagi teha peale mõningase koristamise ja heina niitmise, sest korrastame praegu mandril teist maja, kuhu alaliselt kolime (vähemasti esialgu on Rauna talu meil suvekoduks planeeritud). Asub ta Valjala vallas Vanalõvel.
Hooneid on sisuliselt kolm: rehielamu, ait ja poollagunenud kivikelder. Kunagi on olnud neljas hoone ka, aga sellest on ainult varemed järel.

Aeda ei olnud üldse säilinud, vahepealsed omanikud olid kõik veoautodega üles kündnud, kuigi vanal perenaisel olnud seal suured talulillepeenrad ja hoolitsetud marjapõõsad jms. Põõsaid ja viljapuid on palju alles, aga lilledest peaaegu midagi.

Eks me ise ka mõtleme, et kõike kindlasti ei saa ilma spetsialistita, kas või nõu on vaja küsida, aga nii palju, kui saame ja oskame, tahaks ikka ise 🙂 Just sellepärast, et kellegi teise tehtu ei anna seda õiget tunnet, seda rahulolu.

Ja kirjuta kindlasti ka niisama mõtetest ja ideedest seoses taluga, kui soovi on, aga saarele ei pääse. Eks me taluelu fännid mõtleme nagunii kõik ühes rütmis ja mõnus on lugeda teiste samasuguseid ideid, soove ja kõhklusi.
Uue postituse hobuse-lugu oli muide väga hea, kujutasin elavalt ette seda jäärapäiselt paigal seisvat hobust.

Jah, pildid avanesid. Tundub üsna mõnus koht. Jakui meenutan oma algust, kus oli ka vaid umbrohi ja võsa ja….. siis usu, varsti on Sul seal nii ilus kõik!
Kadedaks teeb kelder. Tahan ka!!! Aga eks ma ükskord ikka saan! Küll mitte vana aga vähemalt saab uue teha nagu vana ja arhailine. Paargu vajab ka taastamist, eks sellega tuleb leida ka kompromiss, püüda võimalikult taastada nagu kunagi oli, kuigi see on raske, sest järgi ju vaid kivihunnik. Ja arvestades tänapäeva, sisi siduda oma vahel kõike.
Kas rehielamu täelikult säilinud? Mul kahjuks rehealust enam ei ole. Selle mäletsueks taastan müürid, e t oleks aimugi maja suursusgususest. Ait veeti enne mind aga minema. 🙁 Küll aga on alles laut.
Hakkad ehk ka blogi kirjutama?

Ja veel. Kui akende peale mõtlete, taastage kindlasti nii nagu vanasti oli. tundub küll, et need suuremaks kõik tehtud aga nelja või kuueruuduliskes annab küll teha. Ja minu maitseeelsitus on küll puidust, mitte värvitud. Ise tegin rehetoal ühe akna väiksemaks tagasi. Millegipärast oli üks seal suurem.

1 asi meenus nüüd veel. Osta endale Eesti Talurahva Arhitektuuri Ensüklopeedia (kui ma nüüd nimega väga mööda ei pannud.) Sealt saad kindalsti häid vastuseid igasugustele küsimustele oma rehielamu kohta, kui Sa täpselt ei tea mis on mis jne. Ja kindlasti on hea nii mõneski asjast eeskuju võtta. 🙂

Vabandust, olen viimasel paaril päeval siia vaid kommentaare vaatama jõudnud, kirjutamiseks ei leidnud aega. Aga rehealune meil säilinud pole, sinna on mingi ebamäärase otstarbega ruum ehitatud. Meil on maja iseenesest neljas jupis: eluruumid, endine rehealune, laut ja sinna otsa on millalgi nõukaajal ehitatud kuur. Selle kuuriosa võtame kindlasti maha, sest see on ilmselgelt tehtud esimestest kättejuhtuvatest materjalidest ja ei ole kuigi ilus vaatepilt.

Meil selle taastamisega saab vist nii, et taastamisel peame silmas seda ehitusaastat ja mis siis siseruumide kujundamises moes oli. Aknad tahame kindlasti jah ruudulised teha, aga väiksemaks tagasi vist ei tee, sest ma olen ikka parajalt valgusemaniakk. Meil ilmselt tuleb veidi rohkem tänapäeva sisse kui Sul, saan aru, et näiteks veevärki Sa majja tuua ei plaani? Me mõtlesime ise sedasi, et kui seal talus elaksid tänapäevani need, kes ta kunagi ehitasid, siis nemad liiguksid kindlasti uuendustega kaasa ja sellepärast lubame endale ka natuke linnainimese igapäevamugavusi. Aga see ei tähenda muidugi, et me teeks sinna kõleda plaaditud vannitoa jms – eks ka pesuruume saab vanasse talumajja sobivatena teha.

Raamatusoovitus on küll väga hea, suur aitäh, otsin selle kindlasti poest välja!

Blogi peaks vist pidama hakkama tõesti. Mul on oma selline üleüldine blogi ja talupostitused olen siiani sinnasamma teinud, aga nendes on siis läbisegi kõike, talust, Saaremaast üleüldse, sugulastest (meil neid saarel päris palju), pidudest jne 🙂 Aga eraldi blogi oleks vist tõesti õigem värk.

Nüüd kus kodus olen, siis raamat on Karl Tihase “Eesti Talurahvaarhitektuur” Raamat on tõesti põnev, õpib oma maja tundma küll hästi.
Olen ka ikka öelnud, et ega me ela praguaastas 1800, et tuleb osklikult säilitada ja taastada vana ja ka tänapäeva siise tuua. Akende ette ju seapõrna ei pane, vett keedan ka elektrikannuga jne. Aga vett ma vist tõesti sisse ei too, kui siis peidan kraanikese rehetuppa kuhugi. Sest võibolla tõesti sügisel vihma ja sopaga ei ole kõige toredam ämbriga kaevust tuua. Samas taimi kastan voolikuga, pumb kaevu kõrval. plaanin värvad teha endale, ikka sellised ehedad nagu vanasti oli, peavärav kõrgete postitdega ja risti palk ka peal. Teise värava postid tulevad madalamad aga ühe posti otsa mõtlesin, et lasen teha hobusepea skulptuuri. Tuppa tahan vooditele katted teha, seelikutriibulised, padjad tikanditega jne.