Ome eelmisele positusele sain ühe armsa kommentaari, mis andis tõuke nüüd selle kirjutamiseks. Eks jäigi paar lauset eelmisesse kirjutamata.

Tore on tõdeda, et kirjutades seda blogi siin, esmalt endale mäletuste talletetamiseks, teiseks sõpradele, kes huvi ja hingega kaasaelavad, et on ka täiesti võõraid inimesi, kellele see blogi huvi pakub ja ehk mingilmoel abiks ja eeskujuks oma tegemistel on. Ja andes usku, et kõik on võimalik, kui teha asju hinge ja armastusega. Kahjuks ei ole ma siiani vist eriti saanud jagada häid nõuandeid, kuidas midagi teha, mis materjalidega jne jne. Eks käib enamus asju mul ju seal katseeksitus meetodil. 🙂 Ja kes vajab ehitusnõuandeid, selleks on olemas erinevad foorumid ja kindlasti ka koolitused. Häid koolitusi korraldab Vabaõhumuuseum ja Säästva Renoveerimise Infokeskus. Ja kindlasti on neid kohti veelgi. Kahjuks ei ole ma ise neile koolitustele jõudnud. Üks asi, et raha raha raha, teine, et ei sobi alati ajad no ja siis ka see, et on löönud välja kompleks, et kuidas ma lähen näiteks palkmaja koolitusele, tehes enda marki täis. 🙂 Aga eks selleks ju koolitus ongi, et õppida, mitte näidata oma oskusi.

Aga mis jäi lisamata eelmisesse postitusse. Muidugi see, et kiviaed on pooleli ja ootab mind, et see ja see ja see vajab tegutsemist ja tegemist. Kohati on asi hirmutav, et mu elu mõtteks hakkabki saama vist ainult Mardi talu. Vähemalt ei möödu päevagi, kui ma mõtetes seal ei ole. Aga jah, praegu on ilus aeg. Maasikad valmivad, roosid puhkeisd just õide…. oeh, igatsen järgmist korda!

Kohati on hetkel küll tunne, et kui saaks vaid elada õhust ja armatusest, ei istuks ma siin linnas ja raiskaks aega, vaid oleks maal. Jõuaks palju asju teha. Aga see neetud raha! Vaja ju teenida, et …. Ei hakka sellest kirjutama, et miks. Jama lugu aga küll, kui kliendid kõik puhkavad, istudki linnas, tööd nagu ka ei ole, teenistust ka seega mitte….. Kes õpetaks elama õhust ja armastusest ja tühistaks kohutsused ja maksud?! 🙂

Jaanipäeva nädalast selline tore asi veel. Otustasin üks öö minna hobustele koplisse külla, nagu me ikka aegajalt seal käime. Olin siis ihuüksi seal, silitasin hobust ja tuli mõte, et ratsutaks. Vinnasin end hobusele selga, tema aga sunnik, seisab ühe kohapeal. Ei liigu ise ega allu mu käsklustele. Tunne muidugi seal seljas oli hea. Tagantjärgi mõelda, et muidugi hea, et paigal oli ja ühe lolli pärast perutama ei pannud. 🙂

Kokkuvõtteks, kui ei oleks kurbi lahkumisi, ei oleks rõõmsaid taaskohtumisi.