Skip to content

Vabariigi aastapäev, Vastlapäev Mardil.

Vabariigi aastapäev, Vastlapäev Mardil. published on Vabariigi aastapäev, Vastlapäev Mardil. kohta on 2 kommentaari

Nagu teada, on eestlane üks tubli ja töökas inimene. Nii hoidisme ka meie seda tõde vabariigi aastapäeval ja tegime kõvasti tööd. Soendust tegime aga paar päeva ette juba. 🙂

Aga alguse juurde. Sellist uhket tervitust, kui 22 veebrauar, ei ole mul seal veel olnud. Täpselt minu sissesõidu juures pidime auto peatama ja imetlema viite kitse, kes üle tee jooksid. Vaatepilt oli uhke.

Teine kes mind “tervitas”, oli muidugi mäger. Oma kohalolekuga maja all. Kas ta ka sel hetkel seal oli, ei tea aga vähemalt oli ta osavalt tünni alt käigu maja alla kaevanud. Käigu, mille ma sügisel maja otsas kinni panin, sellest tal jõud üle ei käinud. Aga uskumatu jõud ikka, tirida või lükata vundamendikive maja alt välja.

Kuna maa on külmunud ja arvata võib, et ega ta ka alla ei anna, jäi seekord kõik nii nagu on. Eks siis kevadel ole jälle mägrapoiste kisa kuulata.

Kohe sai tuli pliidi alla tehtud ja et ka sisemist sooja säilitada, panin hõõgveini tulele. Hellele mõjus see muidugi nii “soojendavalt”, et meil oli Taneliga suht lõbus. No juhtub mõnel ka keskpäeval… 🙂

Minuga on üks huvitav lugu. Alati mõtlen ja fantaseerin valmis, et nii, lähen sinna, teen seda ja seda ja selle niimoodi jne. Kohapeal aga selgub, et vahemaad on palju suuremad, töömaht palju suurem. Nii ei jõuagi alati kõike, mida plaaninud olen, vahel isegi mõne asjaga alustada mitte. Näiteks puu mahavõtmine ei tähenda ju ainult seda, et muudkui langetad puu ja ongi asi korras. Puud tuleb ka korda teha, oksad lõkkesse, mis küttepuudeks ja neid oski ja puid tassida ja tassida. Vahel on tunne, et marsid seal päeva jooksul kilomeetreid edasi-tagasi maha.

Mina võtsin alustuseks käsile õunapuude lõikamise. Sügisel avastasin tee äärest õunapuud, mis on ise metsikult kasvama hakanud. Kusjuures, esimene aasta ma neid seal ei märganudki. Kas seepärast, et majaga ja majaümbrusega oli palju tegemist või et ei olnud seal õunu, ei teagi. Sügisel aga olid puud õunu täis ja peab ütlema, et mõnel puul väga maitsvad kohe. Kuna nad metsikult seal kasvama on hakanud, mõnel tuli mitu tüve maa seest välja ja kõik kasvas ristirästi, sai suurem eeltöö puudega juba sügisel tehtud. Minu arust on õunapuu lõikamisega nii, et sa võid ju ajakirjast lugeda, kuidas kusagil tädi Maali oma puid lõikab, uurida aiandus raamatuid aga iga puu kasvab ju ikkagi omasoodu. Pealegi tulevad kogemused ja oskused aastatega. Nagu lillepeenra rajamise kohta olen öelnud, teen seda katseeksitus meetodil ja tunnetuse järgi. Samamoodi ma ei saa lõigata õunapuud täpselt nii, nagu “keegi kusagil kirjutab ja õpetab”. Muidugi arvestad põhitõdedega aga ülejäänud on suht looming ju kõik. Pealegi on puu kuju ka maitse asi. Tänapäeaval on võibolla popp ja muidugi ka mugav (inimene on ju laisk), et käid ja korjad õunu nii kõrgelt, kui käsi ulatub. Minu ettekujutusega see talu õunapuudest kokku ei käi.

“Rentniku poeg Arnold (sündinud 1922) oli kolm aastat vana, kui perenaine, kelle talu nad parajasti rendile võtsid, last vihahoos lõi. Poiss oli punase sõstra põõsa küljest marju söönud. Väike Arnolt puhkes kibedasti nutma. Ema-isa lohutasid last: kannata veel, varsti osatame endale päris oma kodu! Järgmine kord kurja perenaist kohates poiss teataski: “Ma saame keväde omal uue kodu- iluseme ku talu õunaaia! ” “Ilusam kui talu õunaaed”- see vormel jääb Arnoldi kõnepruugis ilu ülivõrdena käibima elu lõpuni.”

Milline on teie ettekujutus sellest õunaiast? Minul küll mitte väikestest, sirmi kujulistest puudest. Ühes talu aias peavad olema ikka suured ja väärikad puud. Muidugi kurb, kui neid puid pole üldse aastakümneid hooldatud, nagu minul seal. Eelmine kevad võtsin paari puuga päris tugeva lõikuse ette, mille pilte on näha ühes varajsemas postituses. Seekord siis tuli neid juba väheke korrastada. Maja otsas on ka 2 suurt, “metsakasvanud” õunapuud. Neil kahjuks hoovi üldpildi ja ilu seisukohalt ei raatsi praegu suurt tagasilõiget teha. Võtan esamalt kõrval olevad muud puud maha. Õunapuu saab valgust ja päikest, arenevad ja kasvavad uued oksad, eriti veel teise suunda, sest praegu on sunnitud ta kasvama viltu maja poole. Ehk siis aasta või paari pärast on südant tugev tagasilõige ka teha.

Nagu näha, pole neil puudel just erilist kena väljanägemist. Praegu seal roomates, püüdsin äralõigata kuivanud oksi ja latva harvendada, et alumised oksad valgust ja kasvada saaksid. Ehk on vähekenegi asjal jumet nüüd. Vahemärkusena olgu öeldud, et kaskadööri pabereid mul ei ole. Teise vahemärkusena, oli selline “tore” lugu, et see redel mis pildil näha, on piisvalt raske. Tirisin ta pirnipuu juurde, pugesin redeli alla ja püüdsin seljas ta vedada puu najale. Paraku aga redeli otsa raskus käis üle, redel vajus üle mu pea teistpidi, mina kukkusin selili ja redel mu peale. Õnneks läks nii hästi, et pea jäi täpselt kahe risti laua vahele. Õnnelik õnnetus. Ei taha mõelda, mis oleks juhtunud, kui laud mulle otse näkku oleks kukkunud. Praegu läks aga hästi, lõug ja põlv said natuke kriimustada.

Üritasin ka pirnipuud lõigata. Kahjuks praegu alumistest okstest kaugemale ei jõudnud. Redel on väike ja lihtsalt seal puu otsas ronida tõesti ei julgenud. Nii et järgmine ost on korralik redel.

Sel ajal kui ma hakaksin õunapuid lõikama, hakkas Tanel usinalt maja taga puid maha saagima. Uue sae kohta oli tal kommentaar – et saeb nagu võid. Maja taha ja otsa on kasvanud selline ebamäärane mets. Mõned vanad ja uhked saared, mõned õunapuud ja siis lihtsalt saared ja mõned muidu puud ja võsa. Minu eesmärk ongi, kõik mahasaagida, jätta vaid vanad saared ja õunapuud. Ja kui selle “metsaaluse” kõik korda saab ja riisutud ja ilus muru seal kasvama hakkab……… Ei hakka praegu siia pilti panema, sest mis ilu seal hetkel, talvisel ajal ja poolikul asjal ikka on. Puid sai aga päris kõvasti mahavõetud. Tanel saagis muu maha, oksad küljest, tassisme kõik lõkkesse ja küttepuud eraldi hunnikusse. Selline töökorraldus oli mõnus ja efektiivne.

Tulevased küttepuud.

Ja nii need puud Tanelil langesid. 🙂

Nii et üldiselt võib kolme päevaga rahul olla ja tegelt sai jälle suur töö tehtud, mida järgmine nädal juba jätkata saab.

Vastlapäeva liug jäi küll laskmata, sest ei ole ühtegi küngast mul seal, mäest rääkimata. Ainus varjant oleks olnud jõeorgu lasta. Arutasime, et kas Helle, kuna ta vaegnägija, esimesena sealt allalasta. Et kuna ta ei näe, siis pole tal hirmu, et liug vette lõppeb. 🙂

Hernesuppi sai aga küll söödud, mille Helle meile keetis ja vastlakukli saime ka tagasitulles praamil.

Vabariiki sai loomulikult tervitatud. Avastasin 24 veebruari öösel, kui Hellega mu arvutist ilusat muusikat kuulasime, vabariigi hümni. Palusin Hellel püsti tõusta ja panin hümni mängima. 🙂 Igati pidulik ju?! 🙂

kommentaari

Kallis Ivar tahaksin Sulle pikalt kommenteerida.Mul oleks iga Sinu lause kohta vastus.Loen ja motlen kaasa olen igas mottes Sinuga. Sinu iga motteavaldus liigutab hellalt mu hingekeeli.Ka muretsen-ara ole tormakas koike ju ei joua kohe siin ja praegu ara teha.Muidugi on plaanid millised taituvad ja moni mitte, kuid ara unusta olla ettevaatlik.Ma olen onnelik ema mul on tulid lapsed-ARMASTAN teid. Hoidke ka uksteist. 0lge abiks ise ja kui vaja kutsuge appi ode-venda. Veri on paksem kui vesi.See teeks mulle koige rohkem roomu. EMA.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.