Siia paneks veel teise pealkirja – Iga (õige) asi tuleb õigel ajal.
Räägiks natuke lähemalt sellest, kuidas Mardini jõudsin. Kui mõni asi hakkab painama, painab ja painab, siis ei jäägi muud üle kui see teoks teha. Nii mul selle taluga siis oli. Töötasin laevas, suht palju oli vaba aega, istusin netis ja kammisin läbi müügikuulutusi. Kõik vähegi sobilikud printisin välja ja pärast sorteerisin neid.
Sõber Taneliga sai mööda Eestimaad ringi sõidetud ja mõningaid talusid üle vaadatud. Esimene talu mida olin valmis ostma, asus Lõuna- Eestis. Sellina armas pisike ja kompaktne, suitsusauna ja tiigiga. Siis aega teatati mulle, et “vanainimestel hakkas kahju ja elavad paar suve veel seal”. Tol hetkel ajas päris vihale ikka. Sõida ei tea kuhu pärapõrgu…. ja hakkas kogu otsing otsast peale jälle. Teine koht mida olin valmis ostma, asus Saaremaal. Hurraa, juba parem, saarel! Aga seal otsustas omanik, et “kuna liiga palju tuntakse huvi, panen 100 tuhat hinnale juurde”. Ja nüüd on see majake siiani müügis. Ja tore ongi. Ja tore on see, et saatus ei lasknud mul, emotsionaalsel inimesel, seda “vale kohta “ära osta.
Ja siis helistab ühel päeval mulle Saaremaalt maakler ja pakub talu. Ütlen, et kahjuks on see hind mulle liiga suur, et paraku olen sunnitud vaatama vähekese odavamas hinnaklassis. Ega pank siis ka väga lahkelt ja helgelt laenu anna. Läheb natike aega mööda ja helistab maakler tagasi, et hind on selline. Hind oli täpselt selline, kui palju sain pangalaenu. Vaatasin pilte ja midagi tuksatas sees. Käisime kohapeal ja ullike nagu ma võin vahel olla, siis vaatamata sellele, et katus ühel pool maja on kehv ja………ma tundsin, see on just see, ma tahan, ma vajan seda! Küll iga asi ka omal ajal paika loksub.
Siis tuli aga välja, et maja on vallasasi. Jälle, ullike nagu olen, ei löönud ma põnnama, et oioi, jama küll…. Sai tehtud eelleping ja 15.08.2007 oli talu minu käsutuses. Olin teadlik, et mees kes müüb on sopajoodik. Notaris hoidsime hinge kinni, et kõik sujuks. Vanamees aga teatas, tema ei müü mingit talu. Aga ega ta tahtnudki müüa. Miks, selgub varsti. Müüjatel olid igasugused laenud kaelas, maa mõõtmise eest tasumata, seega polnud kohta katastris. Maksin pool summast ära, 5 kuud oli aega neil, et asjad korda ajada. Ühel kaunil jaanuarikuu päeval, sõidan bussiga Kuressaarde, et notari juures lõplik ostu müügi leping teha, kui mulle helistab notar, et kahjuks ei saa ostu tehagi, sest majal pant peal. Endise peremehe naine muudkui võttis süüdimatult laene, üritates külapoekest pidada. Pood aga kõrbes kiirelt. Esmalt jäi ta hulgilaole võlgu ja kui sealt kaupa enam ei saanud, käis rattaga kõrvalküla poest kaupa ostamas. Lõpuks oli letil olnud vaid kõva leib ja viina enam polnud, sest oma mees tassis selle kõik minema. See selleks. Anti siis lubadus, et kõik saab korda. Kuuldavasti olid nad ilma jäänud Kuressaare korterist, nüüd panid talu müüki ja lasid veel hinda alla….. ja siis avastasin, et ka Karja korter, kus elasid, on neil sundmüügis. Naine tööl ei käinud, mees tegi küla peal juhutöid………. Siis tekkis väike hirm, et jama küll, varsti on see talu ka sundmüügis, oleme lõpuks nii mina kui nemad niikuinii sellest ilma. Nii ei jäänud mul muud üle, kui taotlesin pangast natuke laenu juurde, et muti eest ära maksta ta võlg, mis kogus aina intressi, hoiu-laenuühistule.
2.05.2008 oli see päev, kui pidi toimuma tehing notari juures. Vahetult enne seda aga helistab maakler, et asi jääb ära, vanamees täiesti tsüklis! No mida???!!! Ütlesin, et ükskõik kuidas aga tehing toimub! Läksime sõber Taneliga 2 mai Karja neile järgi. Naine helistab eelnevalt, et ei tea, vanamees küla peal kadunud, pole koju tulnud, et ikka ei saa notarisse minna. Juhatas meid mingisse töökotta, kus vanamees nokistses ei tea mille kallal. Ajas ikka päris vihale, vanamees ei reageeri absoluutselt mitte millegile. Õnneks nati asi arenes, lõpuks oli vanamees nõus üksi tulema. Helistasin notarile, et seis selline, kas on võimalik, et käime kordamööda nendega. Lubati silm kinni pigistada ja asi ära teha. Õnneks lahenes asi ikka nii, et saime nii naise kui vanamehe autosse. Vanamees küll käratas oma naisele, et “sa jääd küll linna!”. Eks ta ole, ole joodik või mitte aga ajab ikka vihale küll, kui süüdimatu naise pärast, kes aina laene võtab, pead oma talu maha müüma. Õnneks läks notaris kõik hästi ja alates 2.05.2008 olen Mardi talu peremees mina!
Nüüdseks on Karja korter neilt ka äravõetud, saavad sees elada vaid juhul, kui üüri maksavad. Minule pidi mutt hakkama sügisest tagasi maksma summat, mille ta eest tasusin, sellest ei ole ma aga isegi und veel näinud. Nii et üsna kurb lugu tegelt ühtede inimeste elust. Seepärast siis ka – ühe õnnetus on teise õnn!