Skip to content

Minu naabrid.

Minu naabrid. published on Minu naabrid. kohta kommentaare ei ole

“Naabreid” on mul seal palju. Sügisesed hiired esiteks. Hiired, kelle eest ma esimesel sügisel hoiduda ei osanudki ja kes suvatsesid piisavalt palju pahandust seal teha. See sügis oli seal üks ülbik, kes meie kõigi nähes käis koera toidu kallal. Tanelil möödus pool õhtut hiirejahiga, et teda kinni püüda. Küll luurasime rehe all teda ja siis õues maja ees, aga võta näpust, kavaldas meid üle teine. Muidugi sain ma mõned korrad kiljuda, näiteks kui läksin kapist nõusi võtma ja ootamatult hiir pea-aegu üle näppude jooksis. Nüüd detsembris aga sain täieliku pettumuse osaliseks. Ostsin lõksud kaasa, seadsin ahvatleva juustuga üles ja no ei midagi!!! Ju siis olin liiga hoolas ja tegin seltsimeestele elu ebahuvitavaks üksi seal võimutsedes.

Siis metssead, kes tuhnimas käivad ja mu kartuli üles võtsid, mida katsetades ja püüdes maad harida, mättasse panin kevadel. Kitsed, jänesed… kes kõik veel. Sõbranna Saale nägi rebast maja ees istumas, kui üksi seal oli, siis kui me Taneliga käsime Kuressaares asju ajamas. Eks avastamist ja üllatusi ole veel palju tulemas. Üks tegelane aga kisub vägisi ka peremeheks seal. Mina kirun teda, et mida kuradit, tema kindlasti mind, et mida see siit otsib!? Jutt on mägrast. Varakevadel kui sinna läksime, vaatan, huvitav, puuriida alumised halud väljakistud kõik….. üks öö, magades õndsat und, kuulen hirmunud Saale häält – Ivar ärka üles! Ja põranda all käib selline häälitsemine! Kel huvi, otsige netist üles, mis häält teevad mägra kutsikad. Käisime pimedas taskulambiga teda piilumas. Toksisime pika puupulgaga käigu suudmes ja tulgi valge triip koonul loom vastupiiluma. Mäger mis mäger!

Tanel mägra auku kinni panemas.

Kevadel õnneks otsustasid nad siiski lahkuda. Sai kõik käigud kinni pandud. Sügisel aga… jälle uus auk vundamendi all. Ok, mis seal ikka, kes on talus peremees?! Topin aga augu kinni…. lähen 3 nädala pärast ja uus auk. Ma ei anna alla! Eks näis, mis mind ees ootab, kui nüüd jõulude aeg lähen.

Siit tünni ja veskikivi alt ja vahelt otsustas ta siis viimase käigu kaevata. Sindrinahk selline!

Aga minu põhilised naabrid! Kõrvaline tee, mis minu taluni tuleb, lõppeb suure hobuste kopliga. Nii et, ühe minu maa piiriks on hobuste koppel. Jah oh seda vallatlemist, tagaajamist ja kargamist täkkudel kevadel. Tee peale jääb teine koppel, kus on märad ja suvel armsad, koplis sündinud varsad. Üldse on neid hobuseid seal ümberingi 100 ringis. Merd mul küll ukse ees ei ole aga on hobused! Ja see on tõeliselt nauditav!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.