No oli see vast puhkus! Kenalt terve aasta! Umbes täpselt aasta tagasi tahtsin sel ajal, nagu täna, kirjutada. Aeg aga lendas ja lendas nii, et kui uuesti tahtsin kirjutada, oli kevad ja siis oli suvi ja siis sügis ja siis sai aasta läbi ja siis…. Aeg lendas nii, et ma ei jõudnud, juba teist aastat järjest, kiviaedagi lappida. Kui suvi märkamatult läbi sai, ütles üks teadja, praegu pidigi olema selline aeg, et aeg on kokkusurutud. Kosmoses siis vist?! Ja kui sügis hakkas ja käes oli november, mõtlesin, et no mis asja! Suvega kõrvutades, just nagu hakkas…. kõrvutades oleks sügisel november, nagu suvel august, ja läbi ta saigi. Sügis veel kiiremini kui suvi. Alles oli aastavahetus ja nüüd oleme otsapidi juba kevades…. peaaegu.
Aasta tagasi tahtsingi kirjutada, et pidevalt käis sotisaalmeedias üks suur hala. Kes igatses lund, kes igatses kevadet, keegi millegiga rahul ei olnud. Mälu järgi oli veebruaris selline mõnus ilm. Parajalt külma, lund segamas ei olnud, sai igasugu tegemisi mõnuga teha. Nii tahtsin öelda, elage tänases päevas, nautige seda mis on, mitte ärge igatsege ja ajage taga kogu aeg seda, mida ei ole. Aga täna ei tohiks ju keegi viriseda ja halada! On talv. On külma, on lund, on päikest…. Autoga sõites on tunne, et sõidaks ja sõidaks ja kuhugi kohale jõuda ei tahaks. Lihtsalt nii imekena on! Ja mis muust veel rääkida! Tublimad ei sõida ja naudi ju autoga, vaid käivad jala, veel tublimad panevad suusad alla. Ja minusugustel jagub tegevust ja nautimist muud moodigi.

Kui nüüd aasta taguse hala juurde minna, ei saanud oma mõtteid ja sõnu süüa, ikka pidin olema väga leplik. Aga minu kannatus lõppes 30.aprill. Käisin siis mandrilt omale karja jäära toomas. Hakkas lörtsi sadama, siis lund, no anna kannatust! Ma kevade laps, 1 mai sünnipäev ja siis eelmisel päeval selline jama! Ja ei jäänud karistus tulemata! Nohu tuli mis mühiseb! Nii et, tuleb ikka leplik olla ja rahul sellega, mis on. On nagu on aga esimest korda tundsin ma ennast elus õnnelikumalt, et olen Tallinnas, mitte saarel, 9. mai. Need pildid, mis siis Saaremaalt tulid…. talv uhkem kui talvel…. uhh! Õnneks koha peal ei olnud, seega ei tea sellest midagi. Lumi olla veel hea väetis põllule?! Kulus ära.
Kui millestki muust rääkida ei ole, räägitakse ikka ilmast. Jätame siis selle ilma jutu ja räägime lammastest. Poolenisti lambatalu nagu Mardi nüüd on. Üks armas avaldas millaski arvamust, ” et ega siin blogis muud enam ei tule, kui üks lamba jutt”. Mis ma oskan öelda, hirm kutsub ikka ligi selle, mille ees hirmu tuntakse. Luule Viilma ütles, vabastage oma hirm ja päästke lahti oma armastus. Ja neid, kes armastavaid lambaid, on oi kui palju. On ju?!
Märts tõi kaua oodatud talled. Kaks ja kaks ja kõik uted!

Tundsin rõõmu, see aasta ei pea prae tegemisele mõtlema hakkama. Kahjuks ja ehk natukene ka õnneks, pidin kohe esimesel aastal kogema ka seda, et kus on loomad aias, on loomad ka aia taga. See oli raske. Kuidagi ei suutnud leppida sellega, et lammas ei ole see loom, kelle ravi peale raha ei raisata. Nii käisin kliinikus ise rohtu toomas ja süstisin looma, sain ühed veterinaarid veel hoovile aga kahjuks ei aidanud mu pingutused. Üks õhtu sain aru, et kui nüüd imesi ei juhtu, kaotan Olly. Kahjuks hommikul ema oma lapse kõrval truult laudas lamas….. Talleke sai viimse puhkepaiga keset heinamaad, kadakate vahel. Ennem seda kõike, sain tunda, mida tähendab ühe looma, mis sest, et enamusel vaid põllumajandus looma, sõprus ja armastus….
Küll on kena tunne, kui võidad looma usalduse ja sõpruse. Rahus saad paitada ja sügada, kallistada ja nunnutada.

Nagu eelnevalt mainitud sai, saabus kevadel karja jäär. Selline tõeline muhe Eesti härra! Viisakas ja tagasihoidlik. Võin vaid imestada, kui imelised võivad loomad olla! Ogarull saabus ikka selleks, et oleks oodata järelkasvu. Selleks ju ma Kihnu maalambad võtsin, et anda oma väike panus, selle meie oma, Eesti ja ürgse maalamba säilimisele ja populatsiooni suurendamisele.

Läks nii, et esimesena sättis poisile end ette mu karjajuht, Ooimaigaad ja septembris oli esimene utttall olemas. Oktoobris poegis Opaal ja nii nagu mul kasside pesakondadega, ikka on alati iga pesakond millegi poolest eriline, siis nüüd sain ma oma esimese valge talle ja tema sai ka sobiliku nime, Oivaliine. Ja sain ka oma esimese jäärapoisi. Poiss mängis pikalt minuga mängu, peitis mune. Enda omi, kanu kahjuks veel ei ole. Ei õnnestunud kuidagi teda oinaks teha. Kui vahepeal tekkis niikuinii mõte, et esimesele jäärale halastaks, kõht nii tühi mul ei ole, las jääda karja uhkuseks, siis selle peituse peale tegin otsuse, kasvatan ta tõujääraks üles ja eks siis vaatab edasi, mis elu toob. Olemiselt on ta täpselt isasse. Selline muhe härrasmees…
Vahva pildike ka Oivaliinest ja Otist.

Aga üks huvitav lugu on mul Tiramisu ja Tundraga. Ootasin 2016 aasta lõpus nende poegimist, ei midagi. Ootasin nüüd ja jälle ei midagi. Kahtlustasin, et ehk lammastel oma vahel nii suur sõprus ja armastus, et ei lase jäära ligi. Ei pidavat võimalik olema. Kuulsin jutte, et veistel nagu raudnael, erisugupoole kaksikud, üks on suguvõimetu. Lammastega nii ei pidanud olema, pealegi mõlemad on üksiktalled. Nii et ma ei teagi. Ostsin suure raha eest endale lambad, et hakata neid aretama aga mida sa aretad, kui järglasi ei tule ega ole?!
Kaks uudist-mõtet veel. Vaatasin ma suvel oma kevadist talle Oldi ja mõtlesin. Kuidas ma peaks arenema ja kas pean, et vaatan looma ja mõtlen, no küll on ilus kasukas, saaks ilusa naha. Ma vaatan elus looma ja tunnen rõõmu. Ja muide, rõõmu tunnen väga ka sellest, et oma talled on need kõige sõbralikumad, kes ikka tulevad juurde ja tahavad pai ja sügamist. Pilt Oldist. Jagate mu tunnet?

Kari täienes ka ühe uue ute võrra. Septembris lisandus Öömops. Tekkis selline kange soov ja tahe, olles Saaremaal ja nimesi pannakse ema liini pidi, et no mis sobiks veel paremini kui Ö?! Kõik Õied saavad tulevikus Öieks! Pealegi, Nii Ö-ga algav nimi kui ka juured viivad mu mentori, võrratu naise Inga juurde, tänu kellele ma kihnukatesse üldse armusin ja kiindusin. Nii et, Öömops on igatepidi väga armas ja kallis mulle. Ja tegelt, on ta seda oma iseloomu ja ka välimuse poolest, väga!

Nüüd sai seda lamba juttu juba lühidalt päris pikalt?! Kes seda aruannet edasi viitsib lugeda?! Või siiski? Teeme tass kohvi ja lähme vaatame edasi, kuhu jutt läheb?
Enamus talude blogid on sellised, kus saab väärt nõu, kuidas ehitada ja renoveerida ja remontida. Mina siin aga heietan elust ja olust ja põen, et ei saagi pakkuda seda, mida oodatakse. Õnneks ma tean, et on oi kui palju neid, kes janunevad just selle elu järgi. Kui palju meil oskavad elada? Lihtsalt. Nautida, tunda rõõmu. Lihtsusest. Elust.
Ei ole otseselt seotud küll mu taluga, kuid väga minuga ja minu eluga saarel. Õnneks sain siiski luua. Suvel avasin oma massaažitoa Leisis. Vaieldamatult koht, kus end väga väga hästi tunnen! Mul on elus vedanud. On kohad, saan luua, saan tunda. Hästi.

Absoluutselt kogu kujunduse au võtan endale ja ma ei häbene öelda, olen uhke! Egoistlik aga selleks on muutnud mind kogemused. Oli häid abilisi, kes tegi seinad korda, kes ukse, akna. Hea sõber, kes õmbles Karja triibu kangast kardina ja laudlina ja….. ja aitas ka seinu värvida ja tapeedi panna. I-le pani täpi mu hea vaibakuduja, ikka see sama, kes on kõik imelised vaibad teinud Mardile. Nii sai ka massaažituba personaalselt temale tehtud vaiba.

Imeline! Imelised on ka mu kliendid! Ja et pakkuda parimast parimat neile, õnnestus mul tänu heale võimalusele ja headele inimestele saada tuppa ka parim laud, nagu pildilt näete. Nii et kõik on nii super!
Ja mis mulle kogu loo juures eriti meeldib ja nii elu reegel ongi, et kui asju teha südamega, mida ma ei väsi korrutamast, loksub kõik iseenesest paika. Jagan nüüd ka pilti, milline see tuba ennem välja nägi.

Praegugi seda pilti vaadetes mõtlen, kas ma olin üldse normaalne, et sellisesse urkasse hakkasin oma massaažituba tegema?! Aga näete, piisavalt normaalne, tegin, asja sai!

Taluga olid ka tegelikult plaanid. Üsna reaalsed. Kuna nüüd seal aastaringselt käin ja olen, elan, soovisin kambri põrandad soojustada, et talvisel ajal natukesekene inimlikum oleks. Kahjuks läks teisiti. Ei oska vist piisavalt hästi veel mõelda, et rahakott rohkem täis oleks. Et talvel soojem oleks ja hetkel soojakadu üsna suur vanade uste kaudu, oli plaan uued uksed teha. Üks sai isegi makstud. Uste kulust aga suurem veel uste sepised. Ja kui juba uued uksed tulevad, tuleks kunagi köögist tekitatud koja sein uus teha. Sai blokidki ostetud…

Egas muud, uus aasta, uued võimalused. Usk on tugev jõud, usume! Algus ju siiski tehtud. Ega asja sobi pooleli jätta!
Nüüd edasi tuleks jutt…. nautisin õunapuude lõikamist. Eriti mõnus on seda teha, kui kõik oskad saad lammastele viia, et nemad vitamiini saaks. Siis tuli põllu kaevamine. Sinna mahtus kasvuhoonele uue kile panemine. Sõprade abiga sai kasvuhoone uhkem, kui see alguses oli. Siis tuli rohimine ja niitmine. No keda see jutt huvitama peaks?! Hakka veel rääkima, mida ma iga päevaselt söön ja joon?! Oi, samas, see oleks päris ahvatlev ja isuäratav! Või siiski? Laiendame blogi sisu ja mõtet?!

Või midagi sellist?

Vaatame, olen ehk suurest aastaset kirjutamise puhkamisest kosunud, olen usinam, jagan ka neid ahvatlusi edaspidi jooksvalt rohkem.
Millest aga kindlasti mööda minna ei saa, on see, et augustis sai täpselt 10 aastat täis kooslust Mardi talu + mina.
Nii uskumatu see ka kui ei ole ja ikka tundub mulle, et mitte kui midagi pole veel tehtud, on see tõsi. Ja siin see Mardi talu meie väikesel juubelil oli.

Kahjuks sellel õigel päeval ei saanud ma ise Mardil olla ja tähistada aga õnneks sain olla Rahvusooperis, algasid “Viiuldaja Katusel” etendused.

No ja edasi tuli saagi koristus ja jälle põllu kaevamine…. kõik me teame, milline elu maal on. Ja kes ei tea, ärge kadestage niisama, tulge maale elama!
Sügisest meenub üks vahva päev. Tantsijana olen ma ammu sellises vanuses, nagu just pildilt nägite, et pensionär mis pensionär. Reaalselt aga tundsin ma seda ühel päeval küll. Et nagu igavuses vaevlev penskar, haarasin ma telefoni ja helistasin ühte ametisse ja teise. Nimelt, ühel õhtul lauta lammastele leiba minnes avastasin sealt mingi olevuse, kes osutus kärntõves kährikuks.

Ja siis koplis võsa tehes, ikka selleks, et vaated oleks kenad ja usun, et vanasti oligi kõik korras ja kõik vaated kenad, leidsin ma mürsu. Sellise, mis tekitas kahtlust, et ei tasuks ise torkima hakata.

Nii ma seal telefoni otsas siis rippusin ja erinevate ametkondadega suhtlesin. Loomulikult, kährik ei huvitanud lõppkokkuvõttes kedagi. Meil seal selline tore Karja jahiselts, kes Karja saunas vaid pidusi teeb. Ei tuldud siin paar aastat tagasi kohale metsigade pärastki, kui nad meil kõik hoovid pahupidi keerasid, keda siis mingi tõbine kährik huvitama peaks?! Eriti kui leil on kuum ja silmaröömud ka kohal. Aga miiniga tegin õigesti ja sain kiitagi, et ei näppinud. Tulid mehed kohale, lõhkeaine kõik sees ja puha, viisid minema. Jääb vaid imestada….. sõda nagu ammu ammu läbi ja möödas, mida seal need aastakümned tehtud on, et see siiani seal vedeles?! Eks ole, mis ma siin targutan! Mida ma ise 10 aastat teinud olen, et nüüd selle leidsin?! Vabandan välja, 10 aastat ei ole 50!

Kindlasti aga on 91 aastat midagi! Au oli taas võõrustada sõpru Rootsimaalt ja tähistada Hilda Metsa sünnipäeva.

Aastasse mahtus palju häid inimesi. Andke andeks, et pilte rohkem ei jaga. Kui oli pikk puhkus, siis oli. Eks edaspidi võtan palgata “tööpäevi” kirjutan ja jagan rohkem. Tegelt ju väärt materjali on. Eks need, kes facebookis Mardi talu lehte jälgivad ja need, kel on au olla veel minu sõbralistis, ole asjadega paremini kursis.
Hoiame siis kurssi õigel rajal ja lõpetame selle loo seekord seal kus alustasime. Tänase päevaga. Talvega. Lammastega.

Nautigem elu nii, nagu need tegelased seda teevad!
Oleme olemas!
Ja tänud kõigile, kes olemas olnud.