Skip to content

Kui sügisest sai talv ja aastast uus.

Kui sügisest sai talv ja aastast uus. published on Kui sügisest sai talv ja aastast uus. kohta kommentaare ei ole

Öeldakse, et mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg läheb. Ma vist olen muldvana?! Kuu, kuu ja aeg lendab. Aga siiski, päris muld vist ikka ei ole, olete mul meeles, tegelikult koguaeg, ja siin ma siis nüüd olen.
Mõni on siin kartnud, et nüüd kus Mardil lambad, Ivar muust enam ei kirjutagi. Vaat kirjutan küll ja lammastest ei kirjutagi seekord. Pakun nautimiseks vaid kaks pilti. Ühe sellise täitsa arhailise.

Ja teine selline toreda emotsiooniga.

Mis neist lammastest siin kirjutada, kui selleks oli palju parem võimalus?! Oli  au  kirjutada kahes ajakirjas. Üheks oma missiooniks, lambad võttes, võtsin endale Kihnu maalamba populariseerimise. Algus tehtud. Hästi tehtud. Ajakirjadeks olid meie saare kohalik “Oma Kodu” ja lemmikloomaajakiri “Lemmik”


Tagaside on olnud hea. Eriti tänulik olen inimesele, tänu kellele, õigemini tema kodulehele, ma Kihnukatesse seitse aastat tagasi armusin. Tema toetus, tunnustus on jõuduandev. Tänud Inga, et olemas oled!
Nii nagu ikka, on alati ka, nagu mulle tundub, kadedust. Üks oli avaldanud arvamust, et alles ma lambad võtsin, et natuke vara veel sõna võtta. Ütlen viisakalt- parem vara, kui hilja või üldse mitte. Vähem viisakalt, keegi ei ole keelanud sellel inimesel kirjutada 10, 15 aastat tagasi, kui tema lambad võttis. Praegu kirjutasin tõust, meie seltsist, miks ma seitse aastat just neid lambaid olen igatsenud ja miks nad Mardile jõudsid. Siis, kui suur ja kogemustega aretaja ja käsitööline olen, küll ma siis sellest kirjutan. Igaks asjaks oma aeg, mitte vara ega hilja.
Ja muidugi tore uudis on ka see, et nüüdsest olen Kihnu Maalamba Seltsi liige.

Üks armas asi veel. Kes oleks osanud arvata, et võtad lambad ja saad selle puhul kingitusi ka veel. Aga vot sellised naised need saare naised on! Nüüd on siis lambad laudas ja lambad köögis. Aitäh Ritale!


Aitab lammastest. Räägime kassidest. Nüüd on siis elu Mardil sedasi, et on oma kassid kambris ja on kassike ka rehetoas, kes on ka juba täitsa oma!
Neid külakiisusi, metsavendi liigub Mardil ikka. Poegimaski käivad elupealsel. Aga kõik nad jube arad. Nüüd aga on mul kiisu, kes tahab tähelepanu ja pai, lööb tantsu ja nurru. Ja kui kiisu juba vägisi sissekolis, vajas ta ju nime. Kiisu… miisu…Liisu. Kena, lihtne, maalähedane.

Esimene kokkupuude oli detsembri alguses. Kuulen, õues kõva mäu. Vaatan, kassike. Toon ruttu süüa ja üllatuseks, ei karda ta mind üldse.

Õhtul kuulen jälle mäu. Tema rehetoas. Panin siis söögi sinna, vee, teki pesaks. Ja magaski kohe tekil. Inimesed seda lugu kuuldes, ütlesid,”no nüüd on ta sulle tänulik ja toob sulle hiiri”. Tulen ma järgmine päev koju ja ongi hiir!

Lähen õhtul hiljem rehetuppa, teine hiir veel. Siis oli täpselt tunne, et kassike tahab öelda “ära viska mind välja, ma olen nii tubli!” Ja ise alles selline pisike, 5-6 kuune.
Ja nii see Liisu mul seal siis elab. Mõned korrad on kambrisse saanud, enamasti ei taha ise tulla. Päeval mängib õues, koduks peab ikka rehetuba. Ja ega ma tahakski, et ta ära läheb.
Sügisest sai talv. Ja kohe paari päevaga. Kes seda enam mäletab, millal see täpselt oli aga ühel päeval võtsin porgandid ja peedid üles, natuke vist jõudsin põldu läbi kaevta, teine päev istutasin veel põlluäärde potis olevaid taimi ja kolmandal päeval see lumi maha tuli. Ja kui aus olla, ega selleks väga palju aega jäänud sügisel olegi. Päevad lühikesed, Mardile minek, tulek, saarel massaažitöö tegemine….. Ja kui tuli lumi, kadusid ka süümepiinad, et piisavalt väljas tööd ei tee. Lumi segas tegemised ju ära.
Küll aga oli selleks aega Jõulupühade ajal. Siis võtsin oksakäärid kätte ja hakkasin põõsavõsa mahavõtma. Mardi värava juures on kaks kivikuhjad. Nende tagused oli Lumemarja põõsast ja vaarikaid täis. Need häirisid juba mitu aastat. Aga eks tasapisi asi korda saabki. Iga aasta midagi.


Natuke muidugi selline tänamatu töö. Ega keegi tea, milline ennem oli, tulevad vaatavad, korras, kena, nii peabki olema. Ma aga näe vaeva mitu päeva.
Kui see tehtud sai, võtsin lauda kõrva kiviaiataguse ette. Sai sealtki põõsaid ja võsa mahavõetud.

Nüüd tuleb loota lammastele ja trimmerile, et uus peale ei kasvaks. Aga see juba selline kergem töö ja vaev, lammastele ju puhas rõõm. Ja võsaga jõudumööda edasi, kunagi.
Üks hea ja vajalik asi, mis sai sügisel tehtud, Mardil ei pea kobama enam pimeduses! Sõber Aavo juhtimisel ja tegemisel, tublid abilised Jaan ja Tanel abiks. Suured tänud!
On endiselt arhailne ja sume laterna valgus.

Või saab valgustada terve elupoole.

Või kui tahad kemmergu minna, saab majaotsas valguse panna ja kemmergus või kui tahad lauta minna, saab lauda ees valguse panna ja laudas.

Ja kui tahad, võib kõik tuled põlema panna! Saab loomad talitatud, puud tuppa toodud, tee või tööd öösel õues! Elukvaliteet on ikka hoopis teine. Ja kui tahad elada nagu muiste, siis lihtsalt ei pane tulesi põlema. Lihtne.

Talve tulemisest. vanasti kutsuti novembrit talvekuu, külmakuu. Nüüd kuulad raadiot, saatejuht küsib “kas teile ei tundu imelik, et lumi maha tuli?!” No mulle tundub see satejuht imelik! Mardi- ja Kadrikuu. Arusaadav. Kosjakuu. Vot sellest ei saa aru. Või olid päevad lühikesed, pimedat aega palju, suured tööd läbi… et mis muud teha kui minna üle kiviaia naabritüdrukule kosja?! Või mis selle kosjas käimisega kõik kaasnes…. Hingekuu. Jällegi täitsa mõistetav. Hingedepäeval sai endalgi Mardil oldud ja häid hingi külla oodatud.

Kenadel päevadel oli veelgi õnn Mardil oldud. Esimesel ja kolmandal advendil.

Ja muidugi ka jõulud ja uusaata.

Eelmine aasta esimesel jaanuaril sai vegiteeritud linna korteris. Suhtlesin naabrimehega, oli imekena päikeseline ilm, nemad põletasid lõkkeid. Siis tuli otsus! Terve teadlik elu olen vanaaasta õhtu end esinemistega hingetuks pea tantsinud ja mööda linna ühest kohast teise tormanud. Nüüd on kord maale minna ja nautida. Suvel kallis naabritüdruk rääkis aina, tuleb USAst jõuludeks koju. Mõtlesin, no mis saab veel toredam olla, lähen siis ka jõuludeks maale. Noh, muidugi kes jõuludeks ei tulnud, oli kallis naabritüdruk. Nii ma seal siis üksi istusin. Aga ei olnud hullu. Käisin kirikus, sain imekauni kuuse, oli väga kena olemine.

Küll aga ei pidanud vanaaastaõhtu üksi olema. Aastaid on mind kummitanud laul “Tule õeke kullake, sõidame koju, vanaaasta viimaseks ööks…” Ja nii tuli ja sõitis mu kallis õde, minu koju. Ja sõber Ritagi oli külas. Laud oli uhkelt kaetud, ikka oma keedetud sült, kapsad, ahjupraad, salatid ja muud head ja paremat.

Mida sa hing veel oskad tahta? Kui siis ainult elektrit! Saaremaal ei olnud tuult, ega ei olnud elektrit. Õnneks oli tore seltskond ja küünlad.

Esimene jaanuar algas lootustandvalt. Usun, et aasta tuleb soe ja kirja, kena niikuinii.

Uueaasta lubadusi ei andnud. Minevikus ei ela, tulevikuga ette ei rutta. Ennustamisega tegelema ei hakka. Eks mõtteid ja soove ole ikka aga elan nüüd ja praegu, küll kõik kujuneb nii, kui tubli ma ise olen.
Ja mis viga olla tubli, kui head hinged ja inglid on minuga!

Lähme aastaga edasi, kuuleme, näeme! Kõik hea on meie oma kätes!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.