…Tõus ja loojang, tõus ja loojang,
lendab kiirelt aeg,
mööduvad nädalad ja päevad….

Ja võib ju öelda, et kuudki lähevad sama kiirelt, kui need nädalad ja päevad?! Ma tean, ma tean, on hulga inimesi, kes kannatamatult seda postitust on oodanud. Mis teeb ühe blogi heaks? Kas see, nagu nii mõnigi “staarblogija” iga päev tuututab tühjast tähjast, arusaamata, millest kirjutab ja miks või siis üks kaua oodatud kaunikene, asjalikum jutuke?! Vaatame, kas saab asja.
Aga üsna piinlik lugu küll, võtan aga hoogu ja hoogu aga õiget ei ole sisse saanud. Nii et tuleb vist ikka staarblogijaks hakata.
Kui juba bloginduse teemal alustasin ja Mardi talu parim aiandusblogi 2016 on, siis tuleb ka aiast rääkida. Mardil on kena. Tõesti! Mis mulle endale rõõmu teeb, on see, et kõik on juba nii lopsakas. Muidugi, mitu aastat juba mõtlen, et tuleb peenraid ümber tegema hakata. See on valesti ja teine ja miski liiga suureks kasvanud ja tahaks rohkem ruumi ja…. aga seda tean vist kõike õnneks mina. Sest mind paneb üllatama, muidugi väga meeldiv kuulda, kompliment lausa, kui tulevad võõrad inimesed ja küsivad, “kes sul peenrad kujundanud on?”, “millega sa väetad?”
Veelkord, kõik on “katseeksitusmeetodilloomulikustinteligentsist”. Teatud koguses armastust, millalgi kunagi koplist sõnnikut ja nii lihtne see kõik ongi.
Muidugi ka aastad. Käis mul üks hea inimene Vabaõhumuuseumist külas, küsis, kaua ma Mardil olen olnud. Sai üheksa. Arvati, et uskumattu, nii vähe ja mul on siin hoovi ja kodu tunne. Ja minul on paanika, üheksa aastat saanud täis ja nagu ei olegi midagi ära teinud. Samas olen öelnud, et kodu hakkab mul juba värava tagant. Ju nii see hoov tekkinud ongi, teisel pool väravat….. ja teisel pool….
Samas on olnud arvamus, et kui ma ikka tahan vana talu stiili hoida, ei tohiks ma endale kõike istutada sinna ja mida kõike veel. No jah, eks peab selgeks tegema, mis ajas ma elada tahan. Kunagi ei söödud kartulit ka, oli vaid naeris. Kunagi ei olnud kasvuhoonet, rääkimata tomatist ja kurgist. Iluaeda hakati ka mõisa ajal tegema…. Ju annab ikka oskuslikult ja hea maitsega kõik asju ühendada, olles tänapäevas, hoides aga vana….
Lillepeenrade uuendamisega suvelõpus algust tegin.

Täitsa uus peenar on ka plaanis. Sõber Hedvig käis see aasta lausa kaks korda külas. Paargu ümbrisega olen ikka mõelnud, et tuleb üks päev traktor ja tõmbab need kivid paigast…. mõtlen ja ootan…. nüüd aga Hedvigu soovitusel palju parem plaan! “Sul ju kivid ka kõik paigas!” Siia tuleb kiviktaimla. Sai ala mürgitatud, üks eriline jugapuugi juba ostetud, paraku asi sinna see suvi jäi.

Kui blogi teema juures olen, siis jõudis kohale ka parima aiandusblogi auhind. Fiskarsilt saadud kingitus 200€ väärtuses. Auhinna valida sain ise. Reha, labida ostan ikka siis, kui see vajalik on. Seega, langes otsus millegi sellise kasuks, mida muidu ei raatsiks või ei ostaks. Seega sai tellitud kõige korralikum lõhkumiskirves. Kirves oli nii uhke ja hea, et lõhkudes sai rakud nii Tanel kui mina. Muidu väike mure see rakk aga kui mu leiva teenimis töö on massaaži tegemine, siis ei olnud see rakk just kõige kenam asi. Üks korralik lõhkumis kiil sai tellitud, nii igaksjuhuks. Ja siis võilillejuurte näpits. Näpits? Või on tal siiski mõni arukam nimetus?! Igatahes selle asja fenomenist ma aru ei saanud. Katsetasin siin ja seal….. no ehk kunagi kui olen soliidses eas ja Mardil juhtub olema Inglise muru ja sinna on tekkinud üks võilill, siis lähen ja näpsan selle selle asjandusega ära.

Mulle meeldib, minu jaoks klassikaks muutunud ütlus – “kui Ivar tööd ei viitsi teha, hakkab ta kiviaeda lappima”. Nüüd ma ei tea, viitsisin või ei viitsinud või mida ma seal Mardil üldse tegin, igatahes kiviaia lappimiseni ma see aasta ei jõudnudki. Noh, nii kohe päris lappimise lappimiseni. Mõni kivi aeda ikka viidud sai aga…
Üks suur asi sai see suvi siiski tehtud. Ait sai lõpuks katuse peale! Eks see asi ka venis ja venis, ikka olid külalised ja külalised ja mitu muud asja. Sõber Taneli puhkus ei olnud ka igavesti ja kuna tema meister oli, siis viimasel hetkel sai asi siiski teoks.
Sõber naabripoiss külast lubas, tule võta tema vanad maja katuseplaadid. Raha ju ei ole niikuinii kunagi ja mõtlesingi, et kas sel aidale siis vaja nüüd uut, eriti, kui rookatust ju niikuinii lubada ei saa. Läksime plaatidele järgi. Üritasime sorteerida, et suured plaadid valida. Nutt tuli peale. Üks hullem kui teine, veel suurem nutt tuli, kui sain aru, et kärule tuli kõik panna, suured ja väikesed, katkised ja veel katkisemad…. mõtlesin, mis seal ikka, jätab praeguse kile alla, need jubedad plaadid peale, vähemalt ei tule ehk vett rohkem läbi ja vaatab siis uuel aastal mis saab. Ise mõtlesin, et kas ikka on seda jama vaja. Küsisin armsalt naabritüdrukult Irjalt sama. Ta andis jõudu ja usku, “Ivar, seda ei ole vaja!”Ja andis abi, käisime linnas, ostsime uued plaadid. Alguses jäin Irjale võlgu, siis jäin emale…
Kuna töö jäi viimasele hetkele, panime plaate veel pimedas, kahe auto tuled valgustamas….

Ja nüüd ei ole üldse enam piinlik kaamera sinnapoole keerata ja pilte klõpsida!

Ütlen ikka, et iga asi omal õigel ajal. Nii seisis mul köögis üks kapp, mille kõrvalt külast sain. Seisis ja seisis, aasta paar, kuniks korraga tuli tunne, et nüüd võiks. Eks muidugi inspiratsiooni andis see sama, ikka armas ja ikka naabritüdruk Irja, kes oma kodutalu hoogsalt renoveerib ja remondib. Temalt sain ka puhuri, millega vana värv eemaldada.

Kuna nüüd päris õige aeg tuleb ja kapp valmis saab, saab näha. Igatahes ustele sai sinised klaasid ettetellitud…. Miks sinised? Mulle mõjub see nagu taluklassika. Vähemalt mulle, väärt klassika.
Nii väärt ei ole klassika, mida vana palgiga tehakse. Irjaga üheskoos uurisime, ajasime, katsetasime, tema muidugi jõudis tegudeni. Mina jäin katsetuseni.
Et mida siis teha vanas majas palgiga? Mina ei taha, et mu rehemaja muutuks nõukaaja suvilaks, seega mingi lihvimine ei tule kõne alla. Ja kuna ma ka mingi päris “ökomutt” ei ole, uurisime vahendeid, mis puhastavad, valgendavad ja millega kattes annaks hea efekti, samas et säiliks vana ja väärikas.
Minu katsetus piirdus see aasta siis sellega.

Kui asjaga edasi minna, tuleb leida hea maitse, kuhu jääb vana must palk, kuhu puhastatud, kuhu vahaga valgendatu, kuhu tapeet…… oh, saaks vaid tegudele! Ja oma maitset olen ma õppinud usaldama. Egoistlik aga mis parata.
Kuna ma Mardil just tööl ei käi, vaid elan, siis hetkel ma rohkem ei viitsi meenutada, mis liigutust ja millal veel tehti. Räägib muust.
Külalisi käis see aasta palju! Aitäh teile kõigile! Kes tuli läbi, kes oli päeva, kes jäi ööks, kes mitmeks, kes käis mitu korda. Oli väga väga tore!
Eriliselt toon välja ühe suursündmuse. Isegi mitte iga saarenaine, rääkimata teistest, ei saa 90! Mardi talul oli au võõrustada ja tähistada meie küla Torga talu minia Hilda Metsa Rootsist perega ja pidada maha üks vääriline juubel.

Tänan Hildat, Reinu ja Allanit väärilise kingituse eest. Mardi talul on seinakell. Rootsist. Nii nagu muiste. Saarlane käis ikka kaubareisil Rootsis, Gotlandil…. nii et miks mitte kell Rootsist?!

Augustis tuli väljaminna maaka rollist ja Estonia laval võtta uued rollid. Venelane, juut, näidelda ja tantsida. Augustisse jääb aga Mardi talu sünnipäev. 15. august olen ikka tähistanud Ivar+ Mardi talu sünnipäeva. Saatuse tahtel läks nii, et etendustest vabal päeval tulin kiirelt massaažitööle saarde ja see päev langes kokku sünnipäevaga. Ja ei jäänud pidugi olemata! Armas, kallis Irja korraldas enda juures õhtusöögi. Nii et miks mitte, pidada talu sünnipäeva naabri juures?! Aitäh!
Ajalukku jääb aga sellest päevast –

Septembri alguses oli maavanema vastuvõtt. Istusin seal ja kuulasin….. kui kunagi mu jutu peale, et olen poolsaarlane, öeldi, et kui kassipoeg sünnib lehmalaudas, ei tähenda, et ta poolenisti lehm on…. siis istusin ja kuulasin juttu, tublidest saarlastest, kenadest saare kodudest…. Et kes ma siis olen ja miks ma seal siis olen ja miks ma seda siis kuulama pean?! Ja nagu selle lauda teema kohta öeldud “ja mis sest kasu, kui oma lehmad vaid laudas mäletsevad”. Nii et olen ikka küll saarlane ja enam kohe üldse mitte pool.
Seda päeva jääb uhkusega meenutama-

See suvi tuli jätta hüvasti oma rendilammastega. Nemad enam mu juurde ei tule. Hüvasti mu Proua, kes mu südame võitis, hüvasti kõik teised! Aga see on märk, tuleb edasi minna! Kes mängu jälgib, see juba teab. Ja ühe lubaduse saan anda, järgmine postitus tuleb juba ka õige pea!

Lõpetuseks veel üks sõna. Irja.